Keskaegne sisekujundus. Palun koristage rohkem

1 Juillet 2021

"Ideaalne kodu on see, kus mitte midagi põrandal ei vedele"

Appi! See 14.saj. majapidamisõpikust loetud lause lõikab nagu noaga. Me kõik peaksime vist rohkem koristama. Aga samas lähendab see lause meid keskaja-inimesega, kas pole nii?

Varsti tulevad Tallinnas võib-olla Vanalinna Päevad ja ma nüüd enam ei mäletagi, kes palus kirjutada keskaegsest mööblist... Selle mööbliga on nüüd nii, et midagi on ju säilinud, aga väga vähe. Sõjad, põlengud, taaskasutamine....

Sissejuhatuseks juhiksin ma tähelepanu suhteliselt noore filmikunsti palju vanemale reshissööritoolile: moduleeritav troon omistatakse heale kuningale Dagobert'ile . Mis aastast? Circa 630.

Dagoberti troon BnFi kogust oli väljas Cluny muuseumis Pariisis. Merovingidest rääkiv näitus toimus a. 2016 Foto: Kirjad Nuustakult

Selles artiklis tahaks aga rohkem rääkida mitte troonidest ja kirikutes imekombel säilinud paraadmööblist , vaid ikka sellest mööblist, millega keskaegne härra ja proua igapäevaselt kokku puutusid.

IKEA -tüüpi üllitised mineviku hämarusest

No IKEA mis IKEA !

Moduleeritav iste. 15.saj. Hispaania, Cluny näituselt "Regards sur la vie quotidienne" , Kirjad Nuustakult

Loomulikult mitte kvaliteedis, aga just idee mõttes. Mööbel ei ole keskajal moduleeritav mitte ainult toolide osas. Lauad käivad samuti kokku ja lahti ning ei erine sugugi tänapäeval töökodades kasutatavatest kokkupandavatest laudadest, mis asetatakse pukkidele. Statsionaarset söögilauda ei ole ning prantsuse keeles on siiani laua katmise puhul otsetõlkes kasutusel väljend "mettre la table" , mis tänapäeval tähendab lihtsalt sööginõude serveerimist, aga tuleb tegelikult keskaegsest viisist igaks söögikorraks laud pukkidele asetada.

Võiks öleda, et kunstnikud ja puidutöölised kannavad kenasti edasi keskaegseid mööblitraditsioone. Seda teeb loomulikult ka IKEA.

Miks siis selline " IKEA"? No ühel ülikul on tavaliselt palju erinevaid valdusi ja nii resideerub ta kas jahtimiseks või tähtsate riigiasjade ajamiseks erinevates lossides ja linnades. Mööbel on tal küll kaunis ja eritellimusel valmistatud, aga seda ei ole tingimata lademes ja kõikides residentsides. Niisiis laseb näiteks Prantsusmaa kuningas oma varanduse hulka kuuluvad disainiimed iga kord endaga kaasa kolida. Kokkupandav mööbel noh.

Loomulikult peab olema mööbel olema sel juhul ka kiiresti kokku ja lahti monteeritav.

Kappide kohta täidavad kirstud (üks on ka tooli taga ülemise illustratsiooni peal). Kui te olete talumuuseumites näinud riidekirste, siis sellised on ka kappe asendavad kirstud keskajal. Loomulikult on väga rikaste nooblite ja kirikuisade riidekirstud kaunimalt dekoreeritud kui talupoegade omad.

Kui keskaegsest mööblist eriti midagi säilinud ei ole, siis kuidas me keskaegse sisekujunduse kohta üldse midagi teame? Ah-haa! Meil on raamatukogused manuskriptid ja neis on illustratsioonid, mille pealt saab nii mõndagi välja lugeda...

Tundub, et kuningat saatval sisekujundajal ikka tööd on. Lisaks mööblile kolitakse kaasa ka põrandavaibad ja seinte kaunistamiseks kas piltvaibad või kangad. Sellelt illustratioonilt on aga hästi näha, et müürid on kaetud kangaga ja illustraator ei ole unustanud ka kanga kinnituskohti meie jaoks kenasti ära märkida. Kui seintel freskosid ei ole, siis kaetaksegi müürid tekstiiliga, aga nad ei ole seina liimitud vaid ikkagi teisaldatavad, kiiresti kokku rullitavad ja kaasaskantavad.

Kuninganna Isabeau istub selle illustratsioonil kokkupandaval toolil. Huvitav on täheldada, et koer tema selja taga võib küll diivani peal istuda:

Christine de Pizan annab kuninganna Isabeau'le üle manuskripti. Pariis, 15.saj. British Museum

Kes soovib teada, milline võis olla eriti moodne viis seinte kaunistamiseks, see peaks kindlasti lugema meie artiklit Cluny' muuseumis asuvast vaibagrupist "Daam ükssarvikuga" :

Põranda soojendmiseks ja kaunistamiseks on maas vaip ja õige natuke paistab vaiba tagant ka keraamilisi plaate.

Keskaegsed keraamilised plaadid . Foto: Kirjad Nuustakult Cluny muuseumis toimunud näituselt

Keraamiliste plaatidega sai katta nii põrandaid kui seinu ja nad näevad välja nii kaasaegsed, et võiks teised kohe vannituppa ritta laduda.

"Hall keskaeg" on väljend, mille võttis kasutusele 19.sajand. Keskaeg ise oli päris kirju. Foto: Kirjad Nuustakult Cluny' muuseumi näituselt

Aga raamaturiiul ?

Küsite, et kus on raamaturiiul? Milliste raamatute raamaturiiul? Ürikud nagu abielulepingud, seadused, rahulepped, on kirjutatud pärgamendile ja selleks võib olla kuni 2-3 meetrit pikk ja lai mitmest nahast kokku õmmeldud nahast alus, mis käib rulli. Köidetud raamatud saabuvad palju hiljem ja on väga kallid. Umbes sama kallid nagu üks Viimsi maja. Järgmisel illustratsioonil on tõenäoliselt tegu raamatutega, millega kirjanik Christine de Pizan hetkel töötab ja tal on neid kõiki korraga vaja. Christine' i taga on näha, kuidas raamatud on asetatud ja Christine' i kõrval on lugemis- ja kirjutuslaud. Palun pöörata tähelepanu kirjutuslaua alumisele osale, mis on kärje kujuliselt kuusnurkne ja kõrgendatud servaga.

Ülikoolidel hakkavad tekkima juba oma raamatukogud, aga raamatud on paksu ketiga seina külge kinnitatud. Olen ise seda meetodit ühes raamatukogus proovinud- väga raske on niimoodi ketiga lugeda. Moeblogijalikuks vahemänguks palun vaatajal juhtida korraks tähelepanu ka ülemise ja alumise illustratsiooni torukübarale- selle leiutajaks peetakse Agnes Soreli, kes oli Prantsusmaa kuninga Charles VII kuulus armuke ning Christine de Pizan'i kaasaegne.

Järgmiselt illustratsioonilt saab aga aimu, et lugemislaud võib olla ka ümara kujuga ja kõrgete äärtega, mille peale on hea ka mõnda pärgamendil olevat teksti rippuma panna. Aknaalune müür Christine'i taga on kaetud kootud kangaga. Kangas on ka laes:

Järgnevalt illustratsioonilt on näha, kuidas üks munk on endale kohe eriti palju raamatuid kokku kahmanud ja tema lugemislaud on segamini nagu ühel õigel loomingulisel inimesel ikka. Tundub, et sajandid meid ikka nii väga ei muuda. Endiselt manitsetakse inimesi korralikult koristama ja endiselt on kirjanikel ja kunstnikel tuba segamini.

Munk istub kõrgendatud tugitoolis ja et jalgadel oleks soojem, ei toetu jalad mitte kivipõrandale, vaid tooli juurde kuuluvale puidust alusele. Tema moduleeritav kirjutusalus on aga nagu illustraatorite lauad tänapäevalgi. Illustratsioonilt on näha, et see laua osa on kergesti eemaldatav ning moduleeritav:

Mis on keskaegses kodus tänapäevasele vaatajale kõige liigutavam? Võib-olla mänguasjad... Säilinud on vaid pisikesed puust tahutud nukud ja väikesed metalli valatud kujukesed, aga ometi on kuidagi eriliselt liigutav teada, et kuskil 700-800 a. tagasi on keegi nendega mänginud. Ajaloolase Arthur Forgeais' (1822-1872) poolt avastatud mänguasjad pärinevad Île-de-la-Cité'l aset leidnud väljakaevamistest ja kuuluvad täna Cluny muuseumi kogusse. Täiskasvanud inimesed on oma aega veetnud laua- ja kaardimängudega. Malest on säilinud mõned eriti uhked komplektid. Kuna trükikunsti veel ei ole, siis on mängukaardid käsitsi maalitud ja nendegi säilimine meie sajandini on juba ime iseenesest.

Kes saab aru prantsuse keelest, see saab keskaegsete mänguasjade kohta kuulata Fanny Cohen-Moreau intervjuud Isabelle Bardiès-Fronty' ga ️🎧 Vivre au Moyen Âge 1/4 : Jouets et jeux (avec Musée de Cluny) - Passion Médiévistes - Podcast (podinstall.com)

Kuid teid huvitavad keskaegsed piltvaibad, siis soovitame lugeda eestikeelset lugu vaibagrupist "Daam ükssarvikuga" , millest näeb koopiaid isegi Tallinnas :Daam ükssarvikuga- hiliskeskaegne vaibagrupp Pariisis ja Tallinnas - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)

Rääkisime palju ka "raamaturiiulitest". See oli nüüd Christine de Pizan'i pärast , kes kirjutas Pariisis feministlikke teoseid juba 600 a. tagasi : Christine de Pizan. Vaar-feminist Feminia kuningriigist - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)

Cluny' keskajamuuseum tehakse uuesti lahti alles a. 2022 alguses, aga Cluny' laenab oma vaibagrupi "Daam ükssarvikuga" Toulouse' i Les Abattoirs, nii et kes sügisel 2021 sinnakanti satub, saab neid vaipu oma silmaga näha.

Aitäh! Merci!

Näitus "Les Temps mérovingiens" Cluny muuseumis (26.10.2016-13.02.2017) , kuraatorid Isabelle Bardiès-Fronty, Charlotte Denoël, Inès Villela-Petit

Näitus "Regards sur la vie quotidienne" Cluny muuseumis (04.03.2020-27.09.2020) , Regards sur la vie quotidienne - Exposition (musee-moyenage.fr)

Biblio:

Le Menagier de Paris , 14.saj. lõpp, BnF

Illustratioonid: Gallica BnF, British Museum , Kirjad Nuustakult