Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog

DAAM ÜKSSARVIKUGA

Vaip "Mon seul désir" vaibagrupist "Daam ükssarvikuga" Paris, musée de Cluny - musée national du Moyen Âge © RMN-Gand Palais / Michel Urtado

Hiliskeskaega kuuluva piltvaipade seeria « Daam ükssarvikuga » koopiaid näeb Tallinnas kõikjal. Nendega on sisutatud näiteks Neitsitorni kohvik nagu ka paljud vanalinnas asuvad interjöörid.

Tallinna vanalinna korteritesse saab linnakodanik enamasti sisse vaid läbi sisekujundusajakirjade, kuid daam ükssarvikuga vilksatab vanalinna müüridel pea igas numbris. Võimalik, et ka teil endal on kodus mõni ämma kingitud padi, töökaaslase poolt kaugelt reisilt toodud prillitoos või kandekott just sellest seeriast võetud motiividega…

Samas jääb info nendest piltvaipadest tasemele «ilus oli», « kallis oli» või «ostsin Pariisist».

Tallinnas olen ise kuulnud, kuidas nii giidid kui ka algklasside õpetajad peavad teabematerjali puudusel midagi oma publikule improviseerima, sest eestikleelne info selle vaibagrupi kohta lihtsalt puudub. Nii sünnivad väiteid, et see vaibaseeria olla loodud naise ilu ülistamiseks või ükssarviku kummardamiseks.  

Väga küll ei tahaks, aga vist ikka peab… Name dropping : veel olete te näinud neid vaipu oma laste tõttu Harry Potterist rääkivates filmides ja 2013 esilinastunud Thomas Imbach’i mängufilmis « Mary, Queen of Scots »[1] .

 

Ega kunstiajaloolasedki kõike tea… Seda 15.saj. lõpus valminud vaibagruppi on uuritud 140 a. ja alles a. 2014 on meile teada, kes tõenäoliselt võiks olla nende vaipade autor ! Aastast aastasse tuleb ajaloolastel varasematel dekaadidel kirjutatud tekste parandada ja täiendada.

 

Pariisis Cluny’ muuseumis asuv vaibaseeria « Daam ükssarvikuga » on tegelikult ka Prantsusmaal n.ö. unustatud vana.

 

Taasavastamine

Selleks, et « Daam üksarvikuga » gobeläänide menust aru saada, tuleb ära rääkida vaibaseeria taasavastamislugu :

Aastal 1841 palus Amatine Aurore Lucile Dupin jälle prefektuurilt pükstes reisimiseks luba [2], et sõita puhkama ja niisama reisima Kesk-Prantsusmaale Creuse’ i jõe piirkonda. Legendi järgi pidi madame Dupin ühel koledasti vihmasel hommikul Bussac’ i lossist peavarju paluma, et kuivatada oma läbimärgi kingi. Lossi koridori astudes pühkis ta oma märjad ja porised jalad viisakalt uksematti, mis kohe temas huvi äratas…

Georges Sand meestele mõeldud rõivastest. Seadus, mis keelas naistel ilma prefektuuri loata pükse kanda, kaotati Prantsusmaal alles a. 2013

Põrandat kattev vaip viitas oma lillemotiivide asetuse poolest hiliskeskajale [3] ja madame Dupin küsis majas töötavatelt inimestelt , kust vaip pärineb… ? Vaiba päritolu kohta ei osanud prefektuurile kuuluvaid lossiruume haldavad kodanikud mitte midagi öelda. Loss oli valla poolt endiselt omanikut ostetud üsna hiljuti (a. 1835) , aga lossis leiduva inventaari ajaloo kohta ei teadnud vald midagi. Prefekt oli endalegi lõiganud tükikese vaibast ! Oma magamistoa jaoks, et jalad voodist välja tulles ei külmetaks. Bussac’i lossis töötavad ametnikud oskasid madame Dupin’i lihtsalt edasi suurde saali juhatada, kus viis hiigelsuurt samas stiilis vaipa  seinu katsid.

Madame Dupin e. George Sand oli gobeläänidest lummatud… Tema poolt oli äärmiselt õige neist vaipadest kohe Prosper Mérimée ‘ le kirjutada [4]. Me ei saa kindlalt öleda, et Mérimée kuulis vaipadest just George Sandi kaudu, kuid see on tõenäoline. Mérimée korteris Pariisis toimunud põlengu tagajärjel hävis tema kirjavahetus Sandiga. Küll aga sõitis Mérimée juba samal aastal 1841  Boussaci lossi, et vaipu näha. Reisi tulemusena arvati need keskaegsed piltvaibad muinsuskaitse alla kuuluvaks kultuuriväärtuseks ning Mérimée tegi sama reisi käigus Bussaci vallavalitsejale ettepaneku see haruldane komplekt kuuest keskaegsest vaibast riigile osta. Kohalik omavalitus keeldus pakkumisest ning palus hoopis toetust vaipade restaureerimiseks ja konserveerimiseks. Säilinud on Mérimée kirjad  sõpradele, kus ta kirjeldab gobeläänide väga kehva seisundit.

 

Daamide kuulsus ja menu

3.juulil 1847 kirjutas George Sand ajalehele L’Illustration, journal universel  (lk .275- 276) Boussac’i lossis asuvatest vaipadest artikli. Tekstist selgub, et rottidest ja koidest järatud vaibad on Aboussoni manufaktuuris restaureerimisel. Artikli lõpp on lennukas, veidi erootiline ja romantismi vaimus « sulest kukkunud » teooria Prantsusmaal maapaos elavast moslemi usku printsist, kes oma kurva üksinduse leevenduseks tellib üüratult töömahuka seeria oma ülikaunist orjatarist, kellest ta kodumaalt põgenedes loobuma pidi.

Parimat reklaami polnud vaipadele võimalik soovidagi. Artiklit saatsid Maurice Sandi krokiide [5] järgi tehtud gravüürid neljast daamist keskaegsetel vaipadel.

 

Boussaci loss ise on tänapäeval eravalduses olev muuseum, mis reklaamib end paigana, kus George Sand päästis « Daami ükssarvikuga ».

 

Ma keeran korraks ajas viis aastat tagasi, aastasse 1842. Sel aastal suri Prantsusmaa kõige esimene keskaegse kunsti kollektsionäär Alexandre Du Sommerard. Viimased kümme aastat oli ta üürinud Pariisis korterit Cluny linnapalee [6]

La Plus Petite Galerie de Paris eksponeeris veebruaris Pariisi lock-downi ajal valminuid vaateid. Cluny linnapalee on üks väheseid , mis Pariisis keskajast säilinud.

teisel korrusel ja samal aadressil asus ka tema keskaegse kunsti kollektsioon. Sommerard’ i kollektsioneerimushuvi algus langeb muide kokku Victor Hugo « Jumalaema kirik Pariisis » ilmumisega a. 1831 ja samal aastal sünnib Prantsusmaal ka muinsukaitse. Tänapäeva restauraatorite poolt vihatud arhitekt Eugène Viollet-le-Duc ehitab oma fantaasia põhjal varemetest üles pool keskaegset Prantsusmaad.

Tagantjärgi on hea süüdistada, aga tollal oli restaureerimine veel lapsekingades…

Peale kollektsionäär Sommerard’ i surma omandas riik nii kollektsiooni kui ka Cluny linnapalee, et juba 1844 avada Pariisis keskajamuuseum. Cluny muuseumi esimeseks direktoriks sai Alexandre Du Sommerardi poeg Edmond.

Kunstis ja kirjanduses oli võimul romantism,1848 defineeris grupp kunstnikke Inglismaal end esmakordselt prerafaeliitidena ja maailmas oli moes keskaeg.

 

1858 ilmus Emile de la Bédollière’ i kirjutatud raamat « Histoire de la mode en France », mis tekitas suurema huvi moeajaloo uurimise vastu üldse. Bédollière’ i moeajalugu on ilmunud ilma illustratsioonideta ja on moeajaloos erakordne kirjandusele põhinev kurioosum. Hilisemad moeajaloo kokkuvõtted on juba illustreeritud, visuualipõhised ja kirjanduskauged… Aga kes iganes hoopis tänapäeval moeajalugu või kostüümiajalugu õppinud, see on ka näinud fragmente vaibagrupist « Daam ükssarvikuga » . Koidele võib iga ilmaga kindel olla ja arusaadavatel põhjustel meil 15.saj. lõpust  eriti palju kostüüme säilinud ei ole. Elusuuruses daamid sellelt vaibagrupilt on kostüümiajaloo raamatutes aga kosutavaks täienduseks miniatuuridele. Eks said daamidki vaipadel koidelt pureda, aga vastupidiselt tavalisele kleidile oli vaiba säilitamine majanduslikult kasulikum.

 

1882 osteti vaibad Cluny muuseumile ja sel aastal algas ka nende tõsisem restaureerimine.

1883 pandi vaibakomplekt Pariisi publikule vaatamiseks välja ning « Daamist ükssarvikuga » sai superstaar, kellest toodeti külluses nipsasjakesi, tapeeti, mööblikangast. Aga ka följetone ajalehtedele järjejutuks. Loomulikult inspireeris « Daam ükssarvikuga » luuletajaid, maalikunstnike ja kirjanikke.

 

Neogooti stiilis hooneid ehitati Inlismaal küll juba 18.saj. keskpaigas, aga 19.sai. lõpus lokkas neogootilik arhitektuur juba tervas maailmas. Vasalemma mõis ja Sangaste loss Eestis pärinevad just 19.saj. 80ndatest aastatest. Uusgooti stiilis losside valmimine tekitas ka nõudluse keskaegsete vaipade koopiate järele. Nii hakati koopaid tegema ka «Daamist ükssarvikuga» .

Väga mitu aastat tagasi rääkis üks vanem daam mulle, et Vasalemmas olla olnud « Daam ükssarvikuga » vaiba koopiad… Hetkel jääb see ikkagi linnalegendiks, sest oma silmaga ei ole ma neid vaipu näinud. Samas on see ajastut arvastedas täiesti võiamalik, et Vasalemma mõisa ehitamise järel sinna taolised vaibad ka telliti. Kui keegi midagi teab…, siis andke endast teada !

 

Vaipade tõenäoline sünnilugu

Pariisis asuvad originaalid on tellinud 15.saj. lõpus perekond Le Viste, sest just nende perekonna vapp on tuvastatud Cluny muuseumis asuval seerial. Võib-olla on tellijaks Jean Le Viste, kes oli kõrgeauline ametnik Charles VIII õukonnas.

Keeleteadlased on osutanud ka faktile, et keskaegses prantsuse keeles ei hääldatud « S » tähte Le Viste’i perekonnanimes. Nii kõlas see perekonnanimi prantsuse keeles kui « kiire » või « kiiresti » . Ükssarvik oli keskajal aga omamoodi kiiruse sünonüüm. Kui kiire oli ükssarvik ? No ikka nii kiire, et inimesel teda just selle kiiruse tõttu iial näha ei õnnestunudki. Niisiis on ükssarvik ehk omamoodi kaja Le Viste’i perekonnanime kõlale.

 

Alles 2014 « avastatud » autor

Tänapäeval väidavad teadurid ja kunstiajaloolased, et need vaibad on teostatud Pariisis. Alles 2014 on kunstiajaloolased jõudnud kokkuleppele, et vaipade kavandite autor on tõenäoliselt Jean d’Ypres . Sama käekiri on ka New Yorki Metropolitan Museum’i vaibaseerial « Ükssarviku jaht » .

 

Vaipade tõenäoline tähendus 

Vaibad ei illustreeri stseene piiblist ning see on üsna haruldane.

Suurbritannia medievistid leiavad a. 1921 tähenduse kuuest vaibast viiele ja see versioon on siiani käibel.

Viis keskaegset vaipa kuuest kujutavad niisiis igaüks erinevaid meeli :

n.ö. materiaalseid meeli nagu maitsmismeel ja kompamine, ning spirituaalseid meeli nagu kuulmismeel, nägemismeel, lõhnameel.

Nii kiskjad kui rohusööjad loomad on vaibal kenasti koos. See sümboliseerib igavest rahu Eedeni aias.

Lillemotiivid sümboliseerivad jällegi igavest kevadet.

 

Kuues vaip ja kuues meel?

Kompositsiooni keskel on kaks daami. Üks daamidest põlvitab avatud ehtelaekaga seisva daami ees, kes hoiab enda käes ehteid.

Me ei tea, kas ta võtab laekast ehteid või paneb nad laekasse tagasi… Kas ta ütleb ehetest ära ? Või võtab nad vastu ?

Kuues vaip kannab endal teksti « Mon seul désir » (« Mu ainsale soovile ») ja on tekitanud kõige rohkem küsimusi vaibaseeria olemuse ja tähenduse kohta. Kui seeria räägib viiest meelest ehk inimesest endast, siis mida peaks tähendama kuues vaip?

Võimalik et kuues vaip on kõigi viie meele süntees.  Aga on ka võimalik , et ta illustreerib keskajal kõige olulisemaks peetud meelte juhtijat ehk südant. Sellest tulenevalt siis ka filosoofilist südant ehk mõtlemist… Kas kuues vaip tähendab spirituaalsust?

Siit jätkub tulevastele kunstiteadlastele mõtlemisainet juba järgnevaks sajaks aastaks ! Kes aga jõudis suvel 2019 Kännukuke raamatukogus toimunud näitusele Pariisis valminud tikanditest, see sai keskaegse südame ja silma kujutise kohta juba natuke lugeda !

 

Restaureerimisest ja vaipade mõjust maailma kultuurile

Nagu selgub George Sandi 1847 kirjutatud artiklist, olid rottidest ja koidest puretud vaibad restaureerimisel Aboussoni manufaktuuris.

1882 , olles siis juba Pariisis Cluny muuseumi kollektsioonis, teevad vaibad  läbi uue restaureerimiskuuri. Vaipadest välja lõigatud ja hävinud tükid kootakse osadele vaipadele juurde olemasolevate lillemotiivide eeskujul.

1906 näeb skultpor August Rodin’ i sekretär esimest korda vaibakollektsiooni « Daam ükssarvikuga » ja kirjutab neist hiljem tekste nii proosas kui luules. Rodini sekretäri nimi on Rainer Maria Rilke.

1943 algab uus restaureerimisseanss.

1953 esietendub Münchenis Jean Cocteau libreto, lavakujunduse ja kostüümidega ballett « Daam ükssarvikuga ». Koreograafia Heinz Rosen, muusika Jacques Chailley.

Pariisi ooperis esietendub sama ballett a.1959.

1973-1974 reisivad vaibad esimest korda Prantsusmaalt välja New Yorki Metropolitan’i muuseumisse näitusele. Samas muuseumis asub ka seeria « Ükssarviku jaht » , mille Rockefeller 1921.a. endale Prantsusmaalt ostis ja selle õnneks juba 1937 Metropolitan’i muuseumile taipas annetada.

70ndatel New Yorkis toimunud näitus kasvatab USAs huvi keskaja ja keskaegsete vaipade uurimise vastu .

2003 ilmutab Tarcy Chevalier USAs ajaloolise romaani « Daam ükssarvikuga ».

2005 kirjutab Yannick Haenel Pariisis kirjastaja tellimusel kuuest vaibast poeetilise teksti « A mon seul désir » .

2011 märgatakse vaipadel kahjustusi, mis tulevad tõenäoliselt halvast ventilatsioonist.

2012 algab taas restaureerimine ning nüüd kasutatakse restaureerimisel ainult naturaalselt värvitud lõngu, sest varasematel restaureerimiskuuridel kasutatud sünteetiliselt värvitud lõngad kaotavad valguse mõjul oma värvid kiiremini. Teaduse arengu tõttu on võimalik täpselt kindlaks teha, milliste taimedega on värvitud vaipadel veel alles olevad keskaegsed lõngad. Uued lõngad värvitakse niisiis samade taimedega.

2013 reisivad vaibad ükshaaval väljanäitusele Tokyos. Näituse mõju jaapani illustratsioonile on siiani tuntav.

2015 avatakse Cluny ‘s publikule uuesti saal keskaegse vaibagrupiga .

2018 reisivad vaibad Sidney’ sse. Iga vaiba jaoks on eraldi lennuk.

2020 saabub Euroopasse koroona. Vaipu saab näha vaid suvel 2020. Sügisel 2020 ostustab Cluny muuseum remonti minna ning avab enda uksed uuesti loodetavasti 2021.a. sügisel.

 

Kaasaegses kunstis sooviksin ma ise hoopis ära märkida inglannast kunstniku Anita Taylori maaliseeria « A mon seul désir » 10.06-01.08.2009 The Drawing Gallery (Suurbritannia) ja Tasmaania kunstniku  Nicole O’Loughlin’ i « You can take the girl out of country, but you can’t take the bogan out of the girl »  ja « The artist Mother is present » 2019 www.nicoleoloughlin.com

2019 suvel oli Asso Pika Galeriis Tallinna vanalinnas joonistusfestivali Nuits Blanches raames samuti näitus illustratsioonidest, mis olid tehtud kahe vaiba "Mon seul désir" ja "Le Goût" järgi ning joonistatud otse Cluny muusemis. 

"Le Goût" ("Maitsemeel") järgi valminud illustratsioon.

 

Tekstiilidisainis on « Daam ükssarvikuga » püsinud vankumatult 19.saj. lõpust peale ning erinevaid interpretatsioone sajab nagu saelaudu.

Tavaliselt on Mona Lisat näinud publik maali mõõtudes pettunud. « Nii väike ! » , kõlab pea iga turisti suust. « Daam ükssarviku » juures ei ole midagi « väike ». Toon siin ära vaipade mõõdud : kõrgus 311-377 cm, laius 290-473 cm. Seda on ikka täitsa palju…

Kui endale vaktsiini saate ja kunagi taas Pariisi reisite, siis minge kindlasti Cluny’ muuseumisse daamidele külla n.ö. teie oma padja, prillitoosi ja mööblikanga lätetele. Cluny muuseum on septembri lõpust alates remondis olnud ja avab oma uksed uuesti kevadel 2022.

Aga kui Tallinnasse satute, siis külastage Tallinna Linnamuuseumi filiaali Neitsitorni! Seal asuv kohvik on koroona tõttu küll juba septembrist 2020 kinni, aga Kiek in de Kök’ i muuseumi kaudu saab Neitsitorni ruume külastada ja vaibakoopiaid näeb ka ! 

 

[1] Pikka aega peeti Cluny’ vaipadel asuvat daami Mary Stuartiks just ükssarviku pärast, mis on Shotimaa vapiloom.

(2)Meestele mõeldud rõivastes reisimine oli naisreisija mugavuse jaoks tollal hädavajalik, kuid ilma prefektuuri loata karistatav. Naistele püksiluba kohustav seadus  kaotati Prantsumaa Senatis alles 2013

(3) Hiliskeskaegseid vaipasid tunneb hõlpsasti ära lillemotiivide e. mille fleurs’ i paigutuse järgi : perpsektiiv puudub ja taimed paiknevad üksteisest eraldi.

(4) Romantismi tuultest puhutuna oli muinsuskaitse alles üsna hiljuti ellu kutsutud (a .1831). Prantsusmaal oluliseks kultuuriväärtuseks peetavatest objektidest koostas tollal nimekirja Prosper Merimée ja tema ametinimetus oli kultuurimälestiste inspektor. Mérimée andmebaas on aga 1978 kultuuriministeeriumi loodud nimekiri arhitektuurimälestistest ning on siiani kasutusel : www.pop.culture.gouv.fr/search/list?base=%5B"Patrimoine%20architectural%20%28Mérimée%29"%5D

(5) 1847.a. artiklis on Maurice Sandi joonistatud daamid trükitud negatiivis, kuna vahejoonistust ei ole tehtud ning gravüür on teostatud otse krokiidelt.

(6) 15.saj. lõpus Jacques d’Amboise'i kavandatud palee on üks väheseid hilskkeskaegseid aadlielamuid, mis Pariisis tänapäevani säilinud on.

 

Aitäh! Merci! :

Cluny muuseum www.musee-moyenage.fr Aline Damoiseau , Diane Marnier

Maison de George Sand à Nohan / George Sandi majamuuseum  www.maison-george-sand.fr 

Nouveau Collège de Cluny ( 2016-2017), Olivier Mattéoni (Sorbonne) juhitud medievistide konverents Cluny muuseumis.

Recontres de la galerie Colbert, Viies konverents ( 30.01.2016), organiseerijad IHNA (Kunstiajaloo Instituut) ja INP ; Fabienne Gallaire ‘i ettekanne « Les mille fleurs de la Dame à la Licorne- une approche botanique » (mida on kasutatud ka Asso Pika Galeriis toimund näitusel « Daam ükssarvikuga » a . 2019, joonistusfestivali Nuits Blanches raames Tallinnas)

Kasutatud ja soovitatud kirjandus :

« Flora of the Unicorn tapestries » E.J.Alexander ja Carol H.Woodward , New York Botanical Garden (mai-juuni 1941)

L’Illustration, journal universel , Geroge Sand, 3.juuli 1847 (lk .275- 276)

 

 

 

 

 

Partager cet article
Repost0
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :