Albert Camus elulõng katkes autoõnnetuses a. 1960. Autot juhtis tema kirjastaja, kes uskus aastaid, et tegu oli KGB vandenõuga ning et autokummide kallal käisid Tshehhist tulnud KGB käsilased. KGB'd süüdistas Camus' surmas ka a. 2011 Il Corriere della Sera's teadlase Giovanni Catelli sulest ilmunud artikliseeria. Teised Ida-Euroopa spetsialistid leiavad siiski, et KGBl oli toona muudki teha ning Camus' kõrvaldamine KGB programmis ikkagi ei olnud.
A. 2009, pea 50 a. peale Camus' surma, tuli tollasel Prantsusmaa presidendil Sarkozy'l idee Camus' Panthéoni ümber matta. Camus' lapsed aga olid sellise tralli vastu, kuna Camus' ise eriliselt igasugustest auhindadest ja tähelepanuvaldustest lugu ei pidanud . Camus' oli hoopis väga vapralt uhke oma vaese päritolu üle. Lisaks... André Malraux jõudis Panthéoni alles 1996 ja Alexandre Dumas a. 2002 . Miks Sarkozy' just Camus'd äkki Panthéoni matta tahtis, see jäi segaseks vist ka presidendile endale.
Camus Pärnu kunstinädalal 2021
Pärnu kunstinädala kuraatoriteemaks on aastal 2021 "Elulõng-aja absurd" . Kuni 1.juulini 2021 oli noortel aega esitada enda videoformaadis nägemus absurdist Üleskutse: saada oma absurdivideo ja osale Pärnu Kunstinädalal! (kunstinadal.ee)
Pärnu Kunstinädala saidil seisab :
"Kas Kirgekaardi ja Camus' poolt pakutud elu kui absurdi aktsepteerimine pakuks meile vabaduse, mille läbi iga üksik indiviid suudab luua oma isiklikku tähendust maailmas ja maailmale?"
Ühendust võtab meiega üks vana sõber Californiast ja ütleb, et tema teismeline laps tahtis Pärnu kunstinädalast videoga osa võtta küll, aga ta ei osanud talle täpselt seletada, mis on absurdism.
Jaan Malin seletab absurdismi tegelikult Pärnu kunstinädala saidil väga hästi lahti, aga muidugi võivad väga noorele inimesele Albert Camus' mõtted segaseks jääta, mis siis et Camus' tublilt loetud ja puha. Camus' "Katk" oli aasta tagasi Prantsusmaa kroonamöllus nii nõutud kaup, et pidi teist kohe vanaraamatute turgude kaudu taga ajama. Camus' "Katkus" tuleb eriti hästi välja inimkannatuste täielik tarbetus. Ja juba enne absurdismi on inimesed aru saanud, et nende lühike eksistents lõpeb nii või teisiti siin maa peal surmaga.
/image%2F6456076%2F20210705%2Fob_f5b8e6_albertcamus.jpg)
Mis selle Camus' absurdiga siis täpselt on?
Camus' räägib inimelu absurdsusest. Inimene juba on üks selline loom, kes ostib hirmsasti taga oma elu mõtet. Seda mõtet, et miks ta eksisteerib, mille nimel teeb tööd, miks õpib? Ikka miks, miks, miks? Lisaks soovib ta ka teada, mis on maailma enda eksisteerimise mõte? Aga maailmal on suva. Ta eksisteerib niikuinii ja ei vaeva oma pead sellega, mida inimene temast mõtleb.
Mis siis on Camus' absurdism? Absurd, see on tunne, mille elab läbi inimene, kes ostides elu mõtet, saab aru, et ega tema eksistentsil tegelikult mingit mõtet ei olegi. See ongi nende kahe asjaolu kokkupõrge- maailma soovimatus mõelda elu mõttest ja oma eksisteerimise eesmärgist ning inimese pidev muretsemine elu mõtte ja maailma eksitseerimise põhjuste ning eesmärkide üle. Inimene võib pingutada palju tahab, aga tema elu lõpeb ikkagi surmaga. Elu täielik mõttetus ongi absurdne. Elul ei olegi mingit mõtet. (Vähemalt nii arvab Camus .)
Kas see nüüd tähendab, et kõik on pekkis? Ei.
Elu absurdsusega tuleb võidelda. Nii arvab Camus' .
Ja kohe algatuseks märgib Camus' ära kaks käitusmisvormi, mille ta inimese võitluses absurdiga resoluutselt välistab:
a) inimese varjumine religiooni rüppe- see on vastutuse kellegi teise õlule lükkamine.
b) enesetapp- see on liiga lihtne põgenemine elu absurdsuse eest.
Nende välistatud variantide asemele pakub Camus' välja kolm võimalust elu absurdsuse vastu võitlemiseks:
a) vastuhakk
b) vabadus
c) kirg
Vastuhakk ei ole Camus' puhul mitte mingil juhul seotud füüsilise vägivalla või sõjaga. Vastuhakk elu absurdusele on vägivallatu ja sellega saab hakkama vaid inimene, kes täiesti terve mõistuse juures teadvustab oma elu absurdsust. Samas ei põgene ta seetõttu ei ebausu, religiooni, enesetapu ega vägivalla rüppe. Oluline on mõista ja tunnistada oma elu absurdsust.
Kui inimesele on lõpuks tema elu absurdsus kenasti selge ning tervenisti klaariks on talle saanud ka tema elu mõttetus, siis on inimene vaba. Ja see vabadus annab inimesele võimaluse elada oma elu igat hetke kire ja armastusega.
Kuidas elada oma elu igat hetke kire ja armastusega? Või kuidas olla õnnelik?
Ah-haa! Väga individuaalne teema. Eks selle peale peab iga noor inimene varakult ise mõtlema. Et mida talle teha meeldib või mida talle teha meeldiks. See läheb juba teemasse "kuidas olla õnnelik" ja "mis on õnn" ?
Noore inimese puhul on alati võimalik, et see mis meeldib, alles tuleb. Kui noor inimene on veetnud terve oma noore elu ainult balletikoolis , siis ei saa teada, kas talle meeldiks ka purjetada või hoopis lennukit juhtida. Või hoopis joonistada?
2017 toimus Tallinnas üks rahvusvaheline konverents õnnest, mille jooksul jõudsid enamus seal osalenud teadlasi arusaamiseni, et inimese teeb õnnelikuks mitte raha ja armastus, vaid hoopis tunne, et ta on kellegile kasulik. Teadlased mõtlesid ka kõva häälega sellest, miks Soomet peetakse üheks kõige õnnelikumaks maaks? Ja miks eestlased on nukrad? Noh, tuleb välja, et Soome ühiskond rõhutab iga inimese väärtust. Poemüüja ja koristaja on väga väärtuslikud. On ju hirmus tore kui tänavad on koristatud ja poest saab asjad kätte. Väikese palgaga inimesi ei alavääristata ja neid on niikuinii kõige rohkem. Eestis on aga väga oluline raha või vähemalt näitamine nagu seda oleks. Olla poemüüja ja koristaja on peaaegu patt. Niisiis on väga suurel hulgal palgatöötajatest täiesti asjatult tunne, et ühiskond ei taha neid, nad pole vajalikud. Eestlaste Facebookis on üsna tavaline vihastada poemüüja või taksojuhi peale, selle asemel et kõri pihku võtta hoopis firmal, keda töötaja esindab.
Kuna meil ei ole tegelikult võimalik vastata küsimusele, mis on elu mõte, siis oleks hoopis lihtsam küsida: mis ei ole elu mõte? Näiteks tehke endale list asjadest, mis teie arvatest kohe kindlasti teie elu mõte ei ole. Rühmitus Mille Bisous Magiques tegi peale 13.11.2015 toimunud Pariisi atendaati oma ühisateljee koridori seinale teose "Hate is not the meaning of life" ( Vihkamine ei ole elu mõte) - see oleks iga listi jaoks päris hea algus.
Aga ma räägiks loo õnnest.
Kunagi väga ammu oli mul nii kiire tööperiood, et ma ei saanud päevade kaupa koju minna (aega lihtsalt ei olnud). Seetõttu olin tööle kaasa võtnud oma koera ja nii ma tegin päevade ja ööde kaupa ühte suhteliselt ebavajalikku reklaamitööd. Miks? Eks ikka selleks, et maksta arveid ja võtta uusi laene nagu seisab Pärnu kunstinädala saidil. Kui ma aga viimasel tööpäeval kuksil kl 2 öösel oma töö lõpetasin, polnud mul mitte mingit võimalust leida Pariisist armastusväärset ja mõistvat taksojuhti, kes oleks mu koos koeraga oma autosse lubanud ja minu ja koera meie kvartalisse magama sõidutanud. Niisiis hakkasime vapralt 15. kvartalist Pariisi 11.kvartali poole astuma selles suures lootuses, et lõpuks jõuame koju ja ma saan magada. Tore oli see, et oli mahe suveöö ja üldse ei sadanud. Mina olin väga väsinud, aga koer nautis sellel teekonnal igat hetke, igat puud, igat põõsast. Ta oleks isegi tahtnud Seine'i jõkke ujuma minna, kui jalutusrihm oleks lubanud. Aga õnn oli tema jaoks juba jõe olemasolu iseenesest ja selle läheduse tunnetamine. Mina olin ikka väga väsinud ning suhteliselt pahur. Üksinda oleks ma võinud takso võtta ja ammu kodus põõnata, et uuele tööpõllule eeskujulikult peale lennata, aga selle krantsi pärast vantsisin kahkeksat kilomeetrit mööda mingit kuradi Pariisi linna. Kui ma koeraga lõpuks oma kvartalisse jõudsin, siis hakkasid sealsetest menuklubidest esimestel hommikutundidel lahkuma peened staarpaarid. Läksime just koeraga mööda ühe klubi ukse eest, kust astus välja maailmakuulus staarnäitleja oma maailmakuulsa naisega. Mõtlesin, et neil ei oleks endale takso leidmisega mingit probleemi, olgu neil kasvõi kümme koera kaasas.
"Vaata... Vaata kui õnnelik on see koer..." ütles staarnäitleja oma naisele. Tema hääles neeldusid pisarad, kurku kägistas põhjatu kurbus ja igatsus tõelise sõpruse järele. Mind ja koera ta kadestas. Staarnaise pilgus oli vihkamist ja põlgust, öö oli tema kuulsasse näkku lisanud kõva viis aastat, kuhjaga tülpimust ning viha staarmehe vastu. Mu koer heitis neile vaid põgusa pilgu ja meie läksime edasi. Meie, taksota. Mu koer oli endiselt sama õnnelik ja selle intsidendi peale hakkas väike õnnetunne ka minus vaikselt saba liputama. Ja nüüd mulle ei tulegi meelde, kes on see filosoof, kes ütles, et ilma koerata mees ei saa iial olla päriselt õnnelik.
"Vaata kui õnnelik see koer on!" Eks koerast peaksime meiegi vahel eeskuju võtma.
Pärnu kunstinädal leiab aset 17.-25.juuli 2021 - jääme siis ootama hingematvaid absurdifilme nooremalt generatsioonilt! Pärnu kunstinädal (kunstinadal.ee)
Aitäh: Merci!
Pariisis asuvasse Panthéoni tasub igal inimesel minna hoopis oma eluajal, sest sealt avaneb väga vinge vaade Pariisi linnale. Rahvast on meeldivalt vähe, pilet täiskasvanutele 9€ . Suvel soovitaks kindlasti kõige varasemat visiiti, sest hiljem on liiga palav. Lifti ei ole.
Biblio:
Prantsuskeelne kokkuvõte 2011 Il Corriere della Sera's ilmunud lugudest Albert Camus assassiné par le KGB? - L'Express (lexpress.fr)
Camus' ümbermatmise ideest ja miks tema lapsed Panthéoniga nõus ei olnud Camus au Panthéon : ses enfants réticents (lefigaro.fr)
Elulõngaga seoses soovitaks lugeda ka eestikeelset kirjutist Pariisist alguse saanud võrdsuse allegooriast keskaegses kunstis SURMATANTS- Pariisist pärit menumotiiv hiliskeskaegses kunstis - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)