"Siin siis alaku uue Feminia kuningriigi aeg, palju ideaalsem varasemast, sest naised, kes leiavad peavarju siin, ei pea iial maha jätma oma maid, et sünnitada pärijaid.../ " lk 144
/image%2F6456076%2F20210408%2Fob_bc6262_christinedepizan2.jpg)
Vabandan juba ette järgneva robustse tõlke pärast, aga meie soov oleks, et kunagi saabuks tõlkija, kes need tekstid eesti keelde paneks. Niisiis viskame me selle looga pudeli merre ja loodame, et ta kunagi mõne tõlkijani ikkagi jõuab:
"/ ... Mind üllatab nende meeste arvamus, kes on selle vastu, et nende naised või tütred omandaksid hariduse, tuues ettekäändeks, et see võib nad ära rikkuda" lk 178
"Kuidas saaks teaduse ja hariduse väärtuste tundmine naisi ära rikkuda? On ju selge, et hoopis vastupidi- see muudab nad paremateks inimesteks ja väärtustab neid" lk 173
"See on tõsi, et paljud isegi väga kõrgelt haritud mehed väidavad, et haridus on naiste jaoks halb. Ja et väga paljud mitte nii väga haritud mehed on nendega nõus, kuna nad ei soovi, et nende naine oleks neist targem." lk 180
"Sinu isa, kes oli tuntud astroloog ja filosoof, ei arvanud, et haridus võiks naisi rikkuda. Vastupidi! Ta oli rõõmus nähes sinu huvi kirjanduse vastu. Need on su ema eelarvamused, mis takistasid sind su varajases nooruses end põhjalikumalt teadusele pühendumast ja teadmisi täiendamast; ta soovis sind vangistada tikkimistöödesse, mida omistatakse naistele. Siiski ei suutnud su ema vastuseis takistada su hingest tulenevat soovi teadmisi noppida. Ma ei usu, et sa arvaksid nagu oleksid teadmised su ära rikkunud, vaid sa hindad neid, vastupidi, nagu üht väga hinnalist vara."
"Ma Dame, see, mis te ütlete on sama tõsi kui evangeelium!"
/image%2F6456076%2F20210408%2Fob_a65123_christinedepizan3.jpg)
...
"/... kõik ju näevad selgelt, et meestel on palju rohkem teadmisi kui naistel."
"Aga kas sa tead miks?"
"Ei, ölege mulle miks?"
"...hoolitsedes majapidamise eest jäävad nad kogu aeg koduseinte vahele. Aga miski ei ole innustavam ühele mõtlevale olendile kui rikkalikud ja vahelduvad kogemused."
"Aga, Ma Dame, kui neil on nii palju mõistust, miks naised siis rohkem ei õpi?"
"Mu armas laps, ühiskonnale ei ole vajalik, et nad meeste asju ajaksid. " lk 92
...
Kõlanud dialoogid on võetud teosest "Daamide linn" ja nad on kirjutatud talvel 1404-1405. Autoriks on Christine de Pizan Pariisist, Prantsusmaalt. Umbes samal ajal nõrgeneb Liivimaa ordu võim, ristisõjad on möödas, kindlused on kerkinud, aga neid ehitatakse edasi. Hansalinnad on juba olemas. Tallinnas on 8000 elanikku. Tartus e. 6000 elanikuga Dorpatis on piiskopiks Pariisis õppinud Dietrich Damerow . Narvas arvatakse olevat 700 hinge. Eelneval sajandil on loodud juba 23 mõisa! Kuskil 1404 saabub Liivimaale katkulaine, enamus rahvastikust elab maal. Kirjaoskajaid on kui palju? Isegi kui me kloostrid kirjaoskajateks liidame, siis lugejaid-kirjutajaid eriti palju vist kokku ei tule?
Kas keegi Liivimaal loeb midagi muud peale piibli? Kas mõne kaupmehe naisel on juba lugemisoskus või isegi mõni pisike luulekogu? Roosiromaan? "Dekameron"? Muidugi, raamatud e. manuskriptid on väga-väga hinnalised, käsitsi kirjutatud ja käsitsi illustreeritud. Trükitehnikat veel ei ole. Aga Tallinna raad on juba vanem kui Eesti Vabariik täna ja Tamme-Lauri tamm on umbes 78 a. vana.
Naisõiguslus 15.saj. alguse Pariisis
Igal juhul istub samal ajal Pariisis (Prantsusmaal) üks naisterahvas, kes otsustab naiste õiguste eest võidelda kirjasõnaga.
Ma ei mäletagi enam, miks ma temast kuulen või kes temast mulle esimesena räägib... Aga see juhtub kindlasti 90ndatel ja ülikoolis, sest ülikoolile eelneval ajal tean ma prantsuse keskaegsest kirjandusest vaid "Roosiromaani" ja võib-olla natuke paremini François Villoni.
Christine de Pizan'i teosest "Daamide linn" hakatakse järjest rohkem ja rohkem rääkima kuskil 2010. Daam Christine murrab end vanast kirjandusajaloost raginal välja ja tema feministliku suunaga teoseid hakkavad esmalt lugema filosoofid, siis kunstnikud ja siis üldse kõik, keda huvitab feminismi või misogüünia ajalugu. Feministide seas on hetkel "Daamide linn" ikka ülipopulaarne teos. Taasavastatud vana.
Nisiis: talvel 1404 -1405 võtab Christine sule kätte ja kirjutab kolmeosalise filosoofilise teose naiste kaitseks. Miks? Sest kirjanduses ja avalikkuses hakkab pead tõstma misogüüniasse tüüriv suund, mis alavääristab naisi ja näitab neid lihtsa- ja kergemeelsetena, rumalate ja nõrgukestena.
/image%2F6456076%2F20210408%2Fob_aa045d_christinedepizan.jpg)
Christine on ise saanud väga hea hariduse tänu oma isale, kes oli Prantsusmaa kuninga õukonna juures astronoom. Isa paneb ta võrdselt poistega lugema ja kirjutama ning õppimine meeldib Christine'ile tohutult. Sel ajal oskavad väga kõrgesti sündinud aadlidaamid juba lugeda küll.
Juba 200 a. enne "Daamide linna" valmimist surnud kuninganna Aliénore d'Aquitaine ( 1122-1204) on soovinud oma hauamonumendile Fontevraud' kloostris end jäädvustada lahtise raamatuga, et igavikule meelde tuletada oma kõrget erudeeritust, mille üle ta väga uhke oli. Ometi, täpselt nagu tänapäeval, on küll naisi, kes oskavad lugeda, aga nad ei loe... Meeste kohta käib sama lause. Vahel mul on isegi tunne, et 800 a. tagasi elanud Aliénore luges rohkem kui enamus riigipeasid nüüd... Kuigi tänapäeval on ju kirjandust rohkem, see on palju lihtsamini kättesaadavam... Sest üks manuskript on väga töömahukas ja kallis asi ning võib maksta keskajal umbes sama palju kui mõni Viimsi maja. Või rohkemgi!
Keskajal õpetatakse kõrgesti sündinud daamidele tõesti lugemine ja kirjutamine korralikult selgeks ja nad võivad palveraamat vööl mööda koduaeda ringi jalutada. Paljude naiste juures aga puudub (nagu tänapäevalgi) soov lugeda ja niisiis on raamat nende jaoks kui luksusese. Nagu mingi suva Gucci kott, mille ainsaks eesmärgiks on teatada maailmale, et tema omanik on rikas.
Vastupidiselt tänapäevale on raamatud muidugi ka eriti raskelt kättesaadavad. Linnaraamatukogusid ei ole. ülikoolide juurde on raamatukogud juba loodud, aga naistel sinna asja ei ole. Nunnakloostrites loetakse ja toodetakse manuskripte ka, kuid ilmalikel tekstidel pole nunnade juurde siiski asja. Raamatuid veel ei trükita. Aga juba on tekkinud keskaegne ilmalik kirjandus. Lisaks on olemas raamatud, mis täidavad nii kalendri, palveraamatu kui retseptiraamatu kohta ja mida tellitakse näiteks pulmakingiks. Nii on rikkal naisel terve elu üks raamat.
Teine probleem naiste lugemuse juures on halb ladina keel. Prantsuskeelseid teoseid ei ole sugugi nii palju ja enamus kirikuisadest kirjutab ladina keeles. Nii on nad nadi ladina keele tõttu kirjandusmaailmast ära lõigatud. Ladina keelt naistele küll õpetatakse, aga ainult nii palju, et nad mõnda palvet lugeda oskaksid. Mingite filosoofiliste teoste lugemiseks aga sellisest jõle nadist ladina keelest ei piisa ja ega nende kreeka keelgi parem ole.
Christine on ise Itaalias sündinud ja tulnud Prantsusmaale elama väga pisikese tüdrukuna. Niisiis on tal tänu astronoomist isale ladina kirjakeel juba kodust kaasas ning tänu emale siis ka vähemalt üksi itaalia dialekt käepärast võtta. Ta on lugenud "Dekameron" i aga ka väga paljusid antiikseid filosoofe ja kõiki kättesaadavaid ürikuid ajaloo kohta. Antiiksest Kreekast ja Roomast on tänu kirjandusele päris palju järgi ja see ei ole tõsi nagu oleks see vanem kirjandus alles renessansi saabudes "uuesti avastatud".
Nagu Kaja ja Kersti
Vastupidiselt meie uskumusele ei olnud keskaegsel naisel oma elukutse omamine ja enesetostus võimatud. Naistel võis olla oma amet ja neil olid ka mingid elementaarsed õigused, mis kadusid tegelikult alles 17.sajandil.*
Kuid kas tõesti sai naine olla Pariisis kirjanik? Ja sellest elada? Ilma mehe toeta? Oli see võimalik?
Christine ' i puhul oli, kuna samal ajal valitses Prantsusmaad hullumeelse kuninga Charles VI varjus kuninganna Isabeau, kes Christine' i kirjanduslikke katseid heldelt toetas. Hullu abikaasa varjus troonile jäämine ei olnud kuninganna jaoks sugugi kerge ülesanne . Lisaks oli poliitiline olukord plahvatuslik nagu miiniväli: käis saja-aastane sõda ja Prantsusmaa trooni järele limpsasid keelt nii Burgundia hertsog kui Inglismaa. Võimalik, et misogüünsed tekstid , mis sel ajal levima hakkasid, kirjutatigi kuninganna Isabeau' diskrediteerimiseks. Võimalik, et kuninganna Isabeau'l oli vaja toetada naiskirjanikku, kes kribiks valmis eriti lööva teose naiste kaitseks. Et naised on võimelised riiki juhtima.
Saada kirjanikuks Pariisis
Christine oli Pariisis 25-aastaselt leseks jäänud. Kolme lapsega. Ja emaga. Ja vennatütrega. Selleks, et majandusliku kitsikuse sunnil mitte uuesti abielluda, otsustas ta hakata kirjanikuks. Loomulikult ei olnud see lihtsalt tema "ostustamises" kinni ja kindlasti oli tal väga raske. Mees oli talle pärandanud märkimisväärsed võlad ning nende likvideerimiseks pidi Christine välja mõtlema midagi tulusat. Eesti kirjanikele võib see kindlasti kõlada irooniliselt... Või ulmeliselt. Nagu saaks kirjutamine tulus olla?
Aga jah. Tagasi misogüünia juurde. Kuninganna Isabeau' valitsemise peale just hästi ei vaadatud. Käis saja-aastane sõda. Võib-olla just kuninganna Isabeau' valitsemise vastu kirjutatigi sarkastilisi novelle ja pilaluulet, mis olid siis suunatud lihtsalt kõikide naiste vastu. Nii mõnedki kirikuisad vorpisid pikki tekste, mis kujutasid naist kui kõige kurja juurt. Ja ega sellest kombest ei ole nad hiljem hästi lahti saanudki.
Noh, aga Christine, kes hakkas kirjutama võib-olla kuninganna Isabeau' kaitseks, tegi lõpuks valmis teose, mis pidi välja astuma kõikide naiste eest.
Daamide linn
Kui te nüüd arvate, et raamatus tuleb juttu Eestis eriti populaarsest kinnisvarast, siis peate pettuma. Illustratsioonidel on tõesti raskeid kive kandvad naised, kerkiv linnamüür jne, aga tegelikult on muidugi tegu turvalisuse allegooriaga. Tõde, Õiglus ja Ausus ilmuvad vaheldumisi Christine'ile haritud ja tarkade naiste kujul, lohutavad teda ja jutustavad lugusid läbi ajaloo kuulsatest naistest. Ka tänapäeval on populaarne naisi igati esile tõsta justkui neid varem ei olekski olnud. "Daamide linna" raamatutes on nii tuntud naisi nagu jumalannad, kuningannad ja märtrid, kuid ka väga lahedaid anonüümseid lugusid naistest ja nende kangelastegudest.
Täiesti selgelt ei saa me tänapäeval Christine' iga 100% nõus olla. Vaadake juba kui tihti te ise ei saa läbi oma lihaste vanemate või vanavanematega. Niisiis pole mõtet uskuda nagu oleks võimalik täna Christine'iga teed juues temaga hästi läbi saada või üldse kuidagi ühisele nõule jõuda.
Miks oleks vaja Christine de Pizan' i eesti keelde tõlkida? Aga ikka selleks, et mõista: keegi on täpselt samade probleemidega juba kunagi väga ammu tegelenud.
Staarautorit temast 21.saj. enam ei saa. Aga mine tea... Seegi aeg võib tal veel taas olla.
Muidugi, nii kui kedagi hakkab saatma mingi teatud tüüpi publikumenu, sirguvad kuskilt ka disainerid, kes fenomeni ennast uurida ei viitsi ja lugeda ei taha. Nii on üks neist "laike" kokku lugedes otsustanud Inglismaal tootmisesse tuua ka Pizan' i nime kandva... pitspesu! Briti medievistidele teeb see alguses palju nalja, aga tõsi ta on, eks see Pizani-teema on jäänud kuidagi mingi vaimueliidi kätte toppama.
Olen Eestis küsitlenud nii staarfeministe kui ka elukutselisi feministe. Ei. Pizan'ist ei teata. "Daamide linna" teks on küll ka ingliskeelsena kättesaadav ja manuskriptid on nüüd pea igast maailmanurgast netist loetavad, aga olgem ausad: need 15.saj. maalitud käsikirjad on tänapäevasele lugejale ikka väga rasked pähklid . Pole ka neid kaasaegseks kohandatud tekste alati lihtne mõista, kui ei tunne natuke konteksti.
Brittide juures on Christine' i kirjutatud raamatuid märkimisväärselt palju. Miks? Ah-haa! Christine peab varsti Pariisist põgenema, sest inglased korraldavad peagi Pariisis Burgundia hertsogi juhtimisel putshi ja kuninganna Isabeau langeb pantvangi. (Inglastest Pariisis saab natuke lugeda meie surmatantsu-artiklist: SURMATANTS- Pariisist pärit menumotiiv hiliskeskaegses kunstis - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) )
Kui Christine teismeline on, siis ei vaata tema enda lihane ema tütre kirjandushuvi peale just hea pilguga. Talle meeldiks, et laps tegeleks tulevasele perenaisele sobivamate hobidega nagu näiteks tikkimine. Arusaadavatel põhjustel pole Christine'il võimalik näha Dagmar Kase a. 2014 Tallinna Linnagaleriis toimunud näitust "lavastatud etendused/staged performance" , kus Dagmar toob muheda illustratsiooniseeriana esile rõhuvad ühiskondlikud kokkulepped soorollide osas : Dagmar Kase lavastab sugupooli | Kunst | ERR
Kuidas saaks tänaseid eestlannasid lohutada teadmine, et 600 a. tagasi on üks pariisitar juba samade murede üle mõtisklenud ja nendest mõtetest mitu raamatut kirjutanud? Ega vist ei saagi. Küll aga ei tohi lasta end poliitikutel pisikestest edulookestest soolise võrdõiguslikkuse osas igavesti lollitada, sest pea need järgmisedki 600 a. siis mööda saa.
Ka ei ole meil võimalik Christine de Pizan' ile postuumselt sõnu suhu panna, aga kuna isiklikest solvumistest on popluaarne rääkida, siis näiteks meid, nii mehi kui naisi, solvab see, et ajakirjanduses on olemas terve rodu trükiseid, mida kutsutakse eesti keeles täiesti ametlikult "naistekateks" . Kas Christine, kes soovis, et naisi haritaks võrdselt meestega, oleks olnud sellise fenomeni üle rõõmus?
Teadaolevalt ei ole meieni säilinud mitte ühtegi Christine de Pizan'ile omistatavat tikkimistööd.
*Keskaeg on 1000 a. pikk, nii et oli sealgi perioode, kus naistel oli vahel rohkem ja vahel vähem õigusi.
Aitäh! Merci!
Gallica BnF, Claire Martin
Biblio:
The British Library 's on üks väga ilus Christine de Pizan'i raamat, mis tehtud kuninganna Isabeau' tellimusel. Miniatuuride autoriks on "Daamide linna" meister ja Bedfordi hertsogi meister . Tegu on luuletustega ja mõned lehed arvatakse olevat kirjutatud ka Christine'i enda käega:
Christine de Pizan, The Book of the Queen - The British Library (bl.uk)
Prantsusmaa rahvusraamatukogus on Christine' i teoseid nagu muda ja teie kõigi rõõmuks saab neid netist lehitseda Christine de Pizan | Gallica (bnf.fr)
Algajal keskajahuvilisel soovitan lugeda dr. Alixe Bowey artiklit naiste elust keskajal. See on hästi lihtne ja mõeldud laiale lugejaskonnale Women in medieval society - The British Library (bl.uk)
Feminismist kirjutab Paula Findlen, kes ütleb, et Christine' i-aegne feminism oli loodud ajalooliselt valedele faktidele. Jah. Nagu kõik, mis ajaloost enne 20.saj. või isegi 21.saj. kirjutatud- ajalugu on väga muutuv teadus. Näiteks 20.saj. oleme me ise kokku puutunud Nõukogude Liidus kirjutatud ajalooga, mis ju ka nii väga täpselt faktidega ei arvestanud. Oluline on alati uurida põhjuseid, miks ajaloolisi fakte ühte või teise ideoloogiasse kallutati ja seda teeb P.Findlen suurepäraselt : Stanford historian says falsified medieval history helped create feminism
Christine de Pizan, "La Cité des Dames" , Stock/Moyen Age, 2000
Adeline Gargam/ Bertrand Lançon, "Histoire de la misogynie" , Arkhê 2019
Jean-Pierre Minaudier "Histoire de l'Estonie et de la nation estonienne" , L'Hartmann 2007