Info selle kohat, et Tallinna raad tellis tänapäeval Belgiale kuuluvast linnast nimega Enghien a. 1547 seeria piltvaipu, jõuab meieni vahel väga suure kaarega. Hetkel saab öleda, et info lekitas 50 km Pariisist asuv linnake Boutigny-sur-Essonne, kes a. 2022 linna poolt korraldatud näituste publikuprogrammi jaoks kuntsnikult värvilehed tellis.
Põhinesid need illustratsioonid tõepoolest Tallinna rae poolt sajandeid tagasi tellitud vaipadel, mis asuvad siiani Tallinnas. Tollal läks vaibatellimus maksma umbes pool Tallinna vanalinna majast. Loomulikult on Enghien'is kootud vaipadest säilinud vähe, kuid haruldasel kombel ongi Enghieni vaipadest väga märkimisväärne osa Eestis. Täpsemalt Tallinna Linnamuuseumis Eesti muuseumide veebivärav - Piltvaip taimornamendiga (muis.ee).
/image%2F6456076%2F20230928%2Fob_a3a7cc_eestikoolpariisis.jpg)
Kirjad Nuustaku kollektiivil tekkis selle teema kohta päris palju küsimusi ning Tallinna Linnamuuseumi teadusdirektor Pia Ehasalu vastas neile kõigile...
Kirjad Nuustakult: Miks oli Tallinna raele vaja piltvaipu a. 1547?
Pia Ehasalu, Tallinna Liaamuuseumi teadusdirektor: Teadaolevalt pole kindlat sündmust raevaipade tellimise ning raekoja üldise uuendamise-värskendamisega võimalik siduda. Mõnikord ajendas linna raadi sellisteks ettevõtmisteks kõrgete võimukandjate külaskäigud või vanade privileegide kinnitamine. Tallinna puhul otsest seost mõne taolise sündmusega ei saa tõmmata. Kindlasti võib rae sisustuse uuendamist 1540. aastatel pidada aga esimeseks suuremaks reformatsiooni järgseks ettevõtmiseks. Paljude Saksa raekodade sisekujunduse uuendamise impulsiks oli reformatsioon, mis tõstatas vajaduse mõtestada ümber linnapatritsiaadi ülesanded ja kohustused luterlikus vaimus. Raekoda on ju linna esindushooneks, mis peegeldas linna võimu ja jõukust, kajastas aga ka linnavõimude poliitilisi ja eetilisi ettekujutusi. Eriti Alpidest põhjapoolsete varauusaegsete raekodade sisekujundusprogrammid (seinamaalid jmt) tegelesid voorusliku valitsemise ning õigusemõistmise teemadega. Rae piltvaipade teemaks valitud kuningas Saalomoni lood on raekojaikonograafias juba keskajast peale levinud teemaks, seostub rae õigusemõistmise funktsiooniga ning on nn exemplaks jumaliku tarkuse toimimisest.
Vaipade tellimine 1547 ei jäänud ainsaks sisekujunduslikuks ettevõtmiseks raekojas- 1549. aastal teostas maalija ja portretist Caspar Struss raele mingid suuremad maalimistööd, mille eest maksti talle 200 marka. Võimalik et selle maalimistöö puhul võiks tegemist olla praegusel kujul vaid fragmentaalsena säilinud seinamaaliga raesaali lõunaseinas, mille teemat pole tänini kindlaks tehtud. Tõenäoliselt teostati aastatel 1547-1549 Tallinna raekojas terviklik sisekujundusprogramm.
/image%2F6456076%2F20230928%2Fob_78bf56_dessin-ene-jakobi-colorie-par-lola.jpg)
K.N.: Kas enne Tallinna raele tellitud piltvaipu oli juba Tallinnas või mujal tänasel Eesti alal teadaolevalt suuri piltvaipu? Ja kui on, siis kus nad paiknesid ja millised olid nende süzheed?
Piltvaipu kingiti pulmadeks ja neid kasutati ka diplomaatilise kingitusena. Kas Tallinnas või Eestis üldse on juhuslikult taolisi vaipu säilinud või kas on ajaloost teada , et keegi on mõne märkimisväärse vaiba kingiks saanud või tellinud?
Pia Ehasalu: Linna hierarhias rae järel tähtsuselt teine korporatsioon- Tallinna Suurgild, teadaolevalt oma gildisaali seinu piltvaipadega ei kaunistanud. 17. sajandil laenati gildisaali kaunistamiseks pulmade tarvis piltvaipu mujalt, arvatavasti Tallinna raekojast.
Linnas samuti tähtsal kohal oleval Mustpeade vennaskonnal on juba 15. sajandil olnud „vaipu“. Kas võib tegemist olla flaami vaipadega, pole teada.
Sellised väga suureformaadilised piltvaibad nagu on Tallinna rae omad, olid väga kallid ning tõenäoliselt asendasid neid 16. sajandi linlase kodus lõuendile maalitud pildid, millega seinu kaunistati ning mis on olnud piltvaipade odavamaks analoogiks. Siiski annavad mõned arhiiviallikad meile teavet, et tõenäoliselt on ka linlaste kodudes olnud flaami päritoluga vaipu ning pingikatteid. Kui suured need on olnud ning kas tegu võis olla piltvaipadega, kahjuks teada ei ole.
Rae vaipadest veidi hiljem, umbes 1550 aastatel tellis Oleviste kirikule antependiumi – ehk altari esikülje katte, Tallinna raehärra Lutke van Oyten. See on samuti kootud Madalmaades, tõenäoliselt Brüsselis ning tegemist on väga kõrgetasemelise piltvaibaga, mis on kootud erksavärviliste villaste ning ka kuldbrokaatlõngadega. Kirikutekstiilile kohaselt on siin kujutatud stseene Kristuse elust- karjaste kummardamine, Kristus ristil ning Kristuse ülestõusmine. Võimalik on seegi et piltvaipa eksponeeriti Oleviste kiriku seinal. Tänapäeval on piltvaip, sarnaselt rae vaipadele, hoiul Tallinna Linnamuuseumis.
Eesti muuseumide veebivärav - Piltvaip taimornamendiga (muis.ee)
Kiek in de Köki 2019 aasta Dannebrog ja Eesti näituse raames olnud piltvaibad olid kaasaegsed koopiad, originaalid on ikka Taanis, Kronoborgi lossis.
K.N.: Kuidas võis käia vaipade tellimine Enghien'ist?
Pia Ehasalu: On arvatud et vaipade tellimine Enghienist käis Antwerpeni vahendajate kaudu. Miks just Enghienist? Enghien oli tuntud just heraldiliste vaipade ja verdüüride loomise keskusena ja sobis seetõttu hästi rae valikuks. Ei maksa unustada et sealt tellisid oma vaibad ka Madalmaade asehaldurid. Rolli võis mängida nii raha kui tellimuse teostuse soovitav kiirus.
/image%2F6456076%2F20230928%2Fob_ee7b05_dessin-ene-jakobi-colorie-par-nathan.jpeg)
K.N.: Vaibakartoonid vist ei ole säilnud? Aga kindlasti pidi tegema ju kavandi ning kavand tuli tellija poolt kinnitada... Tollased vaibaateljeed olid muidugi võimsad äriühingud.
Pia Ehasalu: Nagu teada, on vaibakartoonide puhul tegemist täismõõdus värviliste vaibaeeskujudega, teostati neid sel ajal peamiselt paberil. Tõenäoliselt nii suuri kavandeid nii kauge maa taha tellijale kinnitamiseks ei saadetud, pigem saadeti kavand. Vaipade kudumiseks lõigati kartoonid ribadeks ja nende eeskujude järgi kooti. Seetõttu pole kartoone tavapäraselt ka säilinud.
Küsimus rae vaipade eeskujukavanditest on kaunis intrigeeriv.
Väga keeruline on öelda, kas eelnevalt vaipade kujunduse kavand raele ka heakskiitmiseks saadeti, info selle kohta puudub. Suure tõenäosusega olid vaiba tellimuse edastajal, Arent Pakebuschil rae poolt kaasas (võimalik et kirjalikud) suunised piltvaipadel kujutatava teema ja ikonograafia osas. Tellija soov oli et vaipadel kujutatakse kuningas Saalomoni lugusid, oluline oli linna vapp ja tõenäoliselt ka tellimise aasta. Võimalik et ka verdüüride lillevalik ning looma-linnukujutisedki ei ole mitte juhuslikku laadi vaid pigem kindla suunitlusega rae nn sõnumi edastamiseks. Kindlasti edastati teostajale piltvaipade soovitavavad mõõdud- need olid ju mõeldud väga kindlasse kohta- raesaali seinte ning pingi seljatugede kaunistamiseks.
Tegelikult on variante kuidas vaipade kompositsioon loodi, mitu. On võimalik, vaipade vahendajal Antwerpenis oli oma kogus juba olemas rae poolt soovitaval teemal vaibaeeskujude valik, mida siis kohandati rae soovidele vastavalt.
Aga on ka võimalus, et vaibakujundus loodi Madalmaades spetsiaalselt rae soovidele vastavalt, kavand kiideti seejärel rae poolt heaks ning selle järgi teostati kartoon vaiba teostamiseks.
Usutavasti lepiti piltvaipade kavandi osas kokku juba enne kui Pakebusch vaipade tellimuse esimese makse tegi.
Eesti muuseumide veebivärav - Piltvaip taimornamendiga (muis.ee)
K.N.: Kas Tallinna rae vaipade puhul võis olla ka nii, et mingid süsheed olid juba valmis kootud ja tellija valis lihtsalt teksti ning paar muudatust?
Pia Ehasalu: Rae piltvaibad kannavad tellija märki ehk Tallinna vappi ning valmistamise aastat 1547, ka suurejoonelise teemadering – Saalomoni lood, viitab sellele, et tegemist on spetsiaalse tellimustööga, mitte mingite varem kootud vaipade adapteerimisega.
/image%2F6456076%2F20230928%2Fob_15151e_dessin-ene-jakobi-colorie-par-lora.jpg)
K.N.: Kuidas tellimine välja võis näha? Mitu reisi pidi selleks ette võtma? Tallinna tellimusega tegeles vist kaupmees Suurgildist? Kas ta oli äkki ise spetsialiseerunud Enghein'is ja Brüsselis kootud vaipade edasimüügile?
Pia Ehasalu: Töö tellija Arent Pakebuschi kohta on teada et ta sai 1537 Tallinna kodanikuks, 1542 raehärraks ja 1559 bürgermeistriks. Ta oli Lübecki päritoluga ning üks Tallinna kümnest suuremast soolaimpordiga tegelejast aastatel 1542-1550, aga kauples arvatavalt ka vilja ja linaga. Suurem osa Tallinnast väljaveetavast viljast viidi Madalmaadesse, peamiselt Amsterdami, aga ka Antwerpenisse. Antwerpenis võisid Pakebuschil olla mingid oma ärihuvid-kaubapartnerid, aga võis ka olla et Tallinna raad saatis ta Antwerpenisse spetsiaalselt rae vaipade tellimise eesmärgiga. Antwerpen oli tollal Euroopa rikkamaid linnu, tähtis finants ja kaubanduskeskus, linn oli ka 15. sajandi lõpust peale suurimaks vaibakauplemise keskuseks. Kuigi arhiiviallikad märgivad et vaibad telliti „läänest“, siis on uurijate poolt vaibatellimuse kohaks pakutud Antwerpen, tellimuse teostamisele Enghienis kinnitavad aga vaipade ääristesse sisse kootud stiliseeritud linnavapp ja tähed E ja N.
K.N.: Kui kaua võis a. 1547 kesta reis Tallinnas Enghien'i ?
Pia Ehasalu: Antwerpenisse võis sõit laevaga aega võtta umbes 4-5 nädalat. Mööda maad Enghieni veel mitu päeva.
K.N.: Kui kaua võis aega minna tellimuse esitamisest kuni vaipade jõudmiseni Tallinnasse?
Pia Ehasalu: Vaibad telliti 1547 ja valmis said 1548 kevadel. Nii et maksimum 1,5 aastat.
K.N.: Kui kaua võttis aega ühe vaiba kudumine ja kui mitu inimest said seda ühel ajal teha?
Pia Ehasalu: Vaipu kooti töökodades, kus kudujaid oli mitu. Suuremad Brüsseli töökojad andsid 16. sajandi alguses tööd koguni 50-100 kudujale. Korraga töötatigi mitmekesi ühe vaiba kallal- iga kuduja tegeles umbes ühe meetrise lõigu kudumisega. Mida suurem vaip, seda rohkem oli vaja kudujaid, sest üks kuduja suutis kuus valmistada umbes 0,8 ruutmeetrit lihtsamakoelist vaipa, keerulisema ja tihedama koega vaipa vaid pool meetrit kuus. Kuningas Saalomoni teemaliste vaipade suurused olid 860 x 140 cm ning 830 x 140 cm, verdüüride laius 110 cm- pikkused erinevad – 77, 74, 62, 56 ja 41 cm. Usutavalt oli see 3-4 kuduja vähemalt aastane töö. Vaipade uurija Guy Delmarcel on Tallinna piltvaibad omistanud Henri van Lacke töökojale, tema töökoja suurust rae vaipade tellimise ajal ma kahjuks ei tea.
K.N.: Piltvaibad olid luksuskaup- kas me oskame välja arvutada meie tänapäevasesse euroväärtusesse vaiba ruutmeetrihinna? Et kui me mõtleme end aastasse 1540, siis kui palju eurosid peaks ruutmeetri eest välja käima?
Pia Ehasalu: Tallinna raele läksid vaibad maksma veidi alla 500 marga. Täpset eurodesse arvestamist ma ette ei võtaks, võrdluseks läks aga Lübeckist Hermen Rode töökojast tellitud altar maksma 1250 marka (telliti 1478), aastal 1535 ostis Tallinna müntmeister Urban Dehn Viru tn 10 maja 1300 marga eest.
K.N.: Flandria ja Prantsusmaa kaitsesid end juba tollal vaibavõltsingute eest. Kas teadaolevalt on ka Tallinnas olnud ateljeed vaipade kudumiseks? Kas Tallinnal oli luba vaipade kudumiseks? Vaibad olid luksuskaup- kas neile olid Tallinnas kehtestatud ka mingid eraldi maksud?
Pia Ehasalu: Tallinnas Madalmaade tasemel vaibakudumist tol ajal ei eksisteerinud.
K.N.: Enghien'is tehtud verdüüride ja piltvaipade jaoks ei olnud tollal vaja elukutselist kunstnikku kartoonide valmistamiseks. Brüsselist tellitud vaipade puhul pidi autor olema elukutseline. Kas Enghein'ist tellimine oli odavam? Kas ooteaeg oli lühem? Vahel ostsid vaibaateljeed ja teiste ateljeede kavandeid ja nende repordutseerimise õigusi. Milline võib olla Tallinna raele tehtud vaibakartoonide elulugu? Vahel osteti ju ka keskaegsemaid kartoone ning riietus või linna panoraam kaasajastati...
Pia Ehasalu: Usun et see teema vajaks täiendavat uurimist, kaasates Madalmaade vaibauurijaid.
K.N.: Enghien'is oli küll suur vaibatootmine, aga tänaseni on Enghien'is kootud vaipu kokku säilinud üsna vähe ning neist suur osa ongi Tallinnas. Sõjad, põlengud, koid on teinud oma töö. Vaipadel on olnud tihti ka kurb saatus- nad on lihtsalt moest läinud ja kuskile mädanema jäetud. Vaibagrupp "Daam ükssarvikuga" või Angers' muuseumis asuv Apokalüps on päästetud ja restaureeritud üsna juhuslikult 19.sajandil. Kuidas läks nii, et Tallinna raele tellitud vaibad säilisid tänaseni?
Pia Ehasalu: Varasel uusajal kasutati rae vaipu vaid kõige pidulikumal otstarbel, need ei rippunud sugugi kogu aeg rae saalis, verdüüre kasutati ka igapäevasemalt. Rae varade kohta peeti arvet.17. sajandist on teada rae varade loend, kus on ka vaibad üles loetud. Kindlasti on olnud ka varasemaid loendeid. Mida üles kirjutati, sellel ehk hoiti kindlasti ka rohkem silm peal.
K.N.: Eesti Vabariigi algusaastatel soovis üks Tallinna ärimees need Tallinna raele tellitud vaibad Tallinna inventarist hoopis maha kanda. Kas teadaolevalt on taolist ohtu nende Tallinna vaipade osas ka ajaloos varem ette tulnud?
Pia Ehasalu: Varasemast perioodist pole teada, et vaipu oleks tahetud müüa.
K.N.: Kuidas a. 1547 sai Tallinnas võidelda koide, rottide ja hiirtega, kes kujutasid piltvaipadele ohtu?
Pia Ehasalu: Hiired on rae vaipu ikka räsinud.
K.N.: Kas Tallinna Linnamuuseumil on hetkel käimas koostööd Enghien'is asuva vaibamuuseumiga?
Pia Ehasalu: Mõne aasta eest külastas meie Linnamuuseumi väike spetsialistide grupp Enghieni muuseumist. Nende jaoks rulliti lahti üks Saalomoni teemaline piltvaip ja mõned verdüürid. Päris koostööd meil muuseumiga küll ei ole.
K.N.: Millist kasu on Tallinna linnale olnud nendest piltvaipadest?
Pia Ehasalu: Tallinna rae vaipu võib käsitleda linna väga oluliste sümbolesemetena. Linn peaks olema uhke, et tema omanduses on nii haruldased ja väärikad kunstivarad, mis on tähelepanuväärsed ka Euroopa mastaabis. Kuigi madalmaade piltvaipu erakogudes ja muuseumides üle Euroopa siiski leidub, on väga haruldased just 16. sajandi I poole Enghieni vaibad. Praeguse Linnaelumuuseumi püsiekspositsioonis aastast 2000 on väljas vaid üks verdüür, ülejäänud piltvaibad on hoiul muuseumi hoidlas ja kättesaadavad vaid vähestele. Vaibad vajavad nii täiendavat uurimist kui suuremahulist konserveerimist. Väga loodan et ka Tallinna linn mõistab nende museaalide erakordsust ning panustab nende uurimisse ja konserveerimisse, selleks et need hittmuseaalid oleks kättesaadavad nii linlasele kui ka linna külalistele.
K.N.: Meile tundub, et kaupmehed e. tänapäevased ärimehed on tänapäeval kunstist natuke kaugenenud. Vanemat kunsti küll ostetakse, aga väga julgelt ei osata teha tellimusi kaasaegsetele loojatele. Ometi on meil tunne, et igavikku on jäänud need tellijad, kes on osanud tellida midagi kaasaegset. Nagu need vaibad. Ka ei saada tihti aru kunsti põhiolemusest , milleks on surematus.
Mida Te soovitaksite ühele tänapäevasele pankurile , ärimehele , kinnisvara arendajale, kelle sooviks on kunsti läbi surematuks saada ja oma perekonnanime ajalukku jätta?
Pia Ehasalu: Kunstikogumine – nii klassikalisema kui kaasaegse kunsti oma, on väga tervislik hobi- maandab stressi ja on silmale ilus. Pealegi on hästi valitud kunst ka hea investeering. Ärimeestele soovitaksin oma kontorihooneid kaunistada Eesti kunstnike töödega, meil on väga head kunstnikud.
/image%2F6456076%2F20230928%2Fob_7a37a8_dessin-ene-jakobi-colorie-par-kenzo.jpg)
....
Tallinna Linnaelumuuseum asub aadressil Vene tn 17 Tallinna Linnamuuseum
Oktoober–Aprill
T 11–19
K, N, R, L 11–18
P 11–16
Iga kuu esimesel pühapäeval saab muuseumisse tasuta.
Kadrioru galeriis ( Vesivärava 50) näidatakse 19.sept. - 11.nov. 2023 Ene Jakobi seeriaid "Être une fleur" III ( Olla lill" III) Olla lill, et rääkida läbi lillede - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) ja "Violence conjugale" II ( "Perevägivald" II) Verd, pisaraid ja jõuluehteid - Kirjad Nuustakult (over-blog.com), millele eelnenud näituste publikuprogramm Prantsusmaal on põhinenud värvilehtedele Tallinna rae tellitud piltvaipadelt. Kadrioru näituse käigus on valmimas kataloog rae piltvaipade järgi tehtud illustratsioonidest. Kuntsniku sõnul oli a. 1547 Enghein'ist Tallinna rae poolt tellitud vaiba lillemotiivide kaudu kõige lihtsam seletada kunsti peamist olemust e. surematust. Me ei tea, kes joonistas a. 1540 Enghien'is need kartoonid Tallinna raele, aga lilled, mis olid kartoonidele eeskujuks, närtsisid kindasti juba samal suvel. Tallinna rae vaipadel elasid need lilled sadu aastaid edasi. Prantsusmaal Boutigny-sur-Essonne'is tehti neist illustratsioonid a. 2022 "Être une fleur" näituse publikuprogrammi jaoks ja nii jätkavad need lilled endiselt oma elu laste käe all.
Galerii on avatud E-L kl 9.00-19.00
Shopping:
Selles raamatus on artikkel Tallinna rae vaipade kohta: Muuseumi juubeliraamat valiti 2017. aasta 25 kaunima raamatu sekka – Tallinna Linnamuuseum
Siit lingilt näeb Tallinna Linnamuuseumi teisigi väljaandeid, mida saab osta Linnaelumuuseumi muuseumipoest ( Vene tn 17) VÄLJAANDED – Tallinna Linnamuuseum
Veel lugemist vaipadest:
Angres ' lossis asuv keskaegne piltvaip : Apokalüps. Keskaegne hiidvaip - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Cluny muuseumis Pariisis asuv keskaegne vaibaseeria Daam ükssarvikuga- hiliskeskaegne vaibagrupp Pariisis ja Tallinnas - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Aitäh! Merci! : Johanna Lott ja Eike Eller Eesti saatkonnast Pariisis, Eve Veigel Tallinna Linnamuuseumist, Angélique Deslandes, Matthieu Delcambre ja Isabelle Roques Boutigny-sur-Essonne'i linnavalitsusest , Boutigny-sur-Essonne'i ja Pariisi Eesti Kooli lapsed ja nende vanemad, Tiiu Rebane ja Karl-Kristjan Nagel , EKL'i kunstibaas Nõmmkülas, Marili Sokk, Tiiu Soms