"Sõnad, mida ei ole välja öeldud, on vaikuse lilled" - Jaapani vanasõna
Kui keegi ütleb teile, et ta joonistab valu, kas siis uskuda või mitte? Seda enam, et teadus ei oska valu siiani mõõta.
Ene Jakobi on Pariisis elav ja töötav autor, kes joonistab teiste valu. Tema seeria "Être une fleur" oli üks sel kevadel joonistsfestivali Printemps du dessin'i programmi kinnitatud projektidest. Ene esinemist festivalil toetasid Pariisi keskhaiglad ja DRAC Île-de-France. Kuna sanitaarnõuete tõttu olid näituseavamised haiglatele kuuluvatel territooriumitel keelatud, siis toimus avamine Eesti saatkonnas Pariisis ning seeria poolitati kaheks: osa seeriast oli eksponeeritud Pompidou haigla mediateegis ja teine osa Eesti saatkonnas Pariisis.
/image%2F6456076%2F20230811%2Fob_6af926_a202e5be-a122-4b7e-a1be-e61a9f9a048f.jpeg)
Ene Jakobi on Prantsusmaal aastaid teinud kohtujoonistusi Dessins de presse et tribunaux, une histoire française des croquis d’audience (lemonde.fr) , mis annabki talle kunstnikuna vajaliku ning haruldase elukooli, et lahata raskeid teemasid Enele omase elegantsi ja huumorimeelega. Loovtöötajad, kes oma valust projekti käigus Enele räägivad, on vahel nentinud, et Ene juhitud jutuajamised ajavad nad vahel nii naerma, et kõhulihased olla hiljem väga valusad.
Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta oma seeriates meelega realistlikku teostust, et astuda publikuga dialoogi ja rääkida teemadest, millega näitusekülastajad muidu nii kergelt ei haakuks. Valu on üks huvitav teema, sest hoolimata meditsiini ja teaduse meeletutest arengutest ei oska me siiani teise valu mõõta. Peale operatsiooni tuleb patsiendi juurde ikka medõde, kes palub igal opereeritul endal ise oma valuläve hinnata.
/image%2F6456076%2F20230716%2Fob_fbf477_odilegheysenshelleborusetreunefleurno2.jpg)
Viimase kolme näituse jooksul on Ene selle seeriaga lasknud mõõta just loomeinimeste valu. Eestis on loovisikud ja nende keeruline elu samuti päevakajaline teema...
Publikule seatud lõks
Seeria "Être une fleur" oleks kunstniku enda sõnul tehtud justkui selleks, et DRACi* härradele hirmu valmistada. Lillejoonistused... Samas on Ene kontseptsioon väga lihtne: ta teeb valmis seeria botaanilisi joonistusi ning palub enda tuttavatel loovtöötajatele, kel enamasti puudub kindel palk, välja valida üks töö. Teos kannab edaspidi pealkirjana tema valinud loovtöötaja nime. Joonistuse teisele poolele palub Ene samal poeedil, kunstnikul, lauljal, kirjanikul, heliloojal , tantsijal või koreograafil kirjutada kõige jubedama, kohutavama või idiootsema lause, mida see loovisik eales oma professionaalse töö kohta kuulnud on. Vahel aastaid piinanud lause muutub selle projekti käigus ise naeruallikaks ning kaotab kogu oma võime sihtisikule haiget teha. Ja kultuuriinimestele annab see võimaluse sõna osteses mõttes läbi lillede osad laused publikusse tagasi saata...
/image%2F6456076%2F20230811%2Fob_50b85e_c5f82580-2905-44d9-a927-34c535e2f355.jpeg)
"Kuna me ei oska teise valu mõõta, siis on meie poolt mõttetu sõnade üle vaielda. Aeg-ajalt kuulen ma neid vaidlusi ka Prantsusmaa ühiskonnas, kus arutatakse, et kas ajalooliselt on üks või teine sõna solvav? Aga see arutlus on asjatu, kui see sõna ise teeb ikkagi inimesele haiget. Kui ma küsitlen loovisikuid nende tööde pihta sihitud lausete kohta, siis tihti ma ei leiagi, et fraas, mille loovisik kui kõige hirmsama ja jubedama välja on valinud, nii tohutult hirmus ongi. Aga see on teise inimese valu ja ma ei saa selle üle ise otsustada, kas see konkreetne lause on piisavalt valus või ei. Ainult see konkreetne inimene ise saab otsustada oma valu üle, kes selle lausega pihta saab, sest meie ei oska teise valu mõõta... " , räägib Ene Jakobi Pariisis Pompidou haigla mediateegis mais 2023 Printemps du dessin'i joonistusfestivali käigus toimunud näitusepresentatsioonil.
/image%2F6456076%2F20230716%2Fob_89f4f0_sandrinenavarroiipericalliscruentaetre.jpg)
Ene on sõnade ja nende mõistete üle teinud näitusi varemgi, aga loovisikute valu uuriv projekt sai alguse 2019, kus ta siis muidugi koroona tõttu takerdus. Ene ei ole mitte mingil juhul kriitaka vastu. Kriitika on edasiviiv jõud. Kuna looviiskute töö on avalik, siis on loomulik, et nende tööd arvustavad väga tihti inimesed, kes ei ole nende eriala professionaalid. Samas saaks neid lauseid pidada ka mõnes mõttes loovinimeste töökiusamiseks, mis on samuti populaarne teema nagu tööheaolu üldse.
/image%2F6456076%2F20230716%2Fob_3c4907_etreunefleurno9flaviaraddaverocyclamen.jpg)
Nähtamatu olulisusest
Niisiis on selle seeria puhul kõige olulisem joonistuste tagumine külg, kus asub solvav lause ning mis jääb raami alla. Ene algne idee oligi jätta need laused saladuseks, nad ostekui raami taha matta. Samas kasutasid osad loovisikud ( nt helilooja Elo Masing) selles projektis netikommantaare, mis olid juba avalikud solvangud. Näiteks nagu Facebooki või Youtube'i kommentaarid ning nende lausete peitmisel ei olnud enam mingit mõtet. Osad loovtöötajad aga palusid ise, et neile öledud solvavad laused avalikustataks.
Täna töötab Ene seeriaga edasi nii, et jätab loovtöötajate endi valida, kas nad soovivad neile haiget valmistanud solvangut avalikustada, s.t. et lause oleks kirjutatud kataloogi ja näitusel iga töö alla või siis saladusena ainult töö tagumisele poolele raami alla. Internetikataloogis ei ole näha ka avalikustamiseks lubatud lauseid- midagi peab jääma ka ainult näitusekülastajale. Kõike internetist lihtsalt ei saa. Samuti juba endale omaniku leidnud tööde puhul leiab autor, et õiglane on jätta see lause netist välja. Netis on ainult visuaalid ja küsitletud loovinimeste nimed.
/image%2F6456076%2F20230811%2Fob_b9c5fa_etreunefleurambassadeaccrochage5.jpg)
Guillaume de Lorris
Mainima peaks fakti, et näitused valust said teoks tänu Guillaume de Lorris'ile. Ene seletab tavaliselt väga heatahtlikult, et ega Guillaume de Lorris'i keegi erit tänapäval Prantsusmaal ei tea. Isegi medievistsid, kui nad just kirjandust ei uuri, pole selle härra olemasolust väga kuulnud. 2020 käis Ene joonistamas Lorris'i linnas, kus mainitud Guillaume' sajandeid varem töötas. Ta oli poeet ja kirjutas Roosiromaani esimese osa. Ene ülesandeks oli joonistada kohti, mis oleksid seotud Guillaume de Lorris'iga, aga linna jõudes sai Ene aru, et Guillaume'i ajast ei ole linnas enam mitte midagi. Kirik ja keskaegsed majad on pärit küll keskajast, aga on ehitatud 100-200 a. hiljem peale Guillame'i surma. Niisiis pole Lorris'i poeet neid maju kunagi oma silmaga näinud. Ene lahenas probleemi joonistades jõge, järve, metsa ja niitusid, kuna kuningaloss, mis Lorris'is kunagi asus, oli juba ammu hävinud, aga jahti pidav kuningas käskis kindlasti oma poeedil jahil kaasas käia, niisiis võib kindel olla, et Gaullaume nägi sama jõge, niite, järvekest. Maastikujoonistuste seeriat , mis liitsid nii keskaegse kirjanduse kui kontseptuaalse kunsti,nägi üks Lorris"i lähistel asuva linna poliitik, ning kutsus Ene oma linna , et pakkuda talle võimalust mõneks uueks kontseptuaalseks projektiks.
Tânutäheks kutse eest (Ene leiab, et on tänu võlgu just ca a. 1238 surnud poeet Guillaume de Lorris'ile) otsustas Ene projektiga liita ka medievistide podcasti Passions Médieviste Accueil • PM (passionmedievistes.fr) ning küsitleda projekti käigus podcasti loojat Fanny Cohen Moreau'd .
/image%2F6456076%2F20230716%2Fob_93f5f2_fla0385-copie.jpg)
Canoline Critiks Ene Jakobi, A fleur de peau… Et de peines (canolinecritiks.blogspot.com) leiab, et Ene tööde puhul on kontseptuaalselt huvitav see, et klient, kes ostab endale töö "Être une fleur" seeriast, ei osta endale mitte lillepilti, vaid ostab endale hoopis mõne teise loovisiku valu... Ja see on ilus. Ene ise arutab samas intervjuus, et kas on üldse eetiline kellegi valu osta või müüa, kuid nendib samas, et selle võimaluse olemasolu on harukordne.
Kunstniku positsioon ühiskonnas
Aastaid on Enet huvitanud kunstnike raskused endale koha leidmisel meie ühsikonnas. Erinevatel maadel on seegi varieeruv. Pariisis võib kuntsniku positsioon olla erinev isegi kvartalite kaupa. 15.kvartal, kus ma lihtsa õppejõuna isegi elan (Ene on mu naaber), on natuke unine ja keskmiselt traditsioonilisemate väärtuste austajate kvartal. Kui õhtusöögilauas istuvad koos arst, advokaat , pankur, luuletaja kunstnik ja tantsija, siis on esimesed kolm selles kvartalis naabrite poolt rohkem respekteeritud kui kolm viimast. Isegi eksvang ei pruugi olla halb positsioon kui vangis on oldud näiteks rahapesu eest. Tavaliselt hinnataksegi neid kõiki kuut isikut sama laua ümber pelgalt nende võimaliku sissetuleku järgi. Tegelikult pole meil põhjust arvata, et pankur ei oleks hoopis kohutavates võlgades ja kas haigal töötav arst ja noor advokaat üldse saavadki miinimumpalka kokku? Luuletajat, näitlejat ja kunstnikku kahtlustatakse aga kohe halvas majanduslikus situatsioonis. Ene meelest on huvitav täheldada, et samas on loovisikut teiste ametitega väga indulgentsed ja ei küsi advokaadilt, kas ta Bachi süite ikka mängida oskab, kas pankur spagaati saab ning kuidas meditsiinitöötajal siis ikka akadeemilise joonistusega ka läheb?
/image%2F6456076%2F20230811%2Fob_3b5c3b_760.jpg)
Elu, surm ja surematus. Kaasaegse kunsti rehabiliteerimine
"Vanemaks saades ei viitsi ma kunstnikuks olemisele enam mingit keerulist vabandust otsida. Mu tutvusringkonnas on palju teadlasi... Meie tuleviku huvides peaksime me neile tegelikult maksma kõrgemat palka... Teadus ja meditsiin on teinud viimastel aastatel tohutuid edusamme, see on meeletu! Aga kunst on siiani ainuke asi, mille inimkond enda surematuks muutmiseks leiutanud on... Kunstnikud, muusikud, tantsijad, luuletajad mu joonistustel on mu töödel juba surematud... Nagu ka taimed, keda ma joonistasin ja kes neid nüüd joonistustel esindavad."
Kui Eestis on populaarsed pigem surnud kunstnikud, siis Ene keskendub ainult elavatele. Elavad on ka lilled, mida Ene joonistab. Enamus töid on joonistatud Pariisis, kuid suur hulk on tehtud la Loire'i jõe ääres Beaugency' linna lähistel residentuuris olles ning suur osa elavatest lilledest on pärit Lecourbe'i turult Ene kodu lähedalt.
Ene kutsutakse oma projektidega tihti Pariisist väikelinnadesse, kus võimalusi kultuuriga kohtumiseks nii palju ei ole. Ene võime seletada lahti kaasaegset kunsti isegi väga kunstivaenulikule publikule üsna emaliku kannatlikkuse ja heatahtlikkusega, mis paneb sulama ka kõige karmima konservatiivi südame. "Être une fleur" seeria sobib selliseks lepituseks kontseptuaalse kunsti ja tema andunud vaenlaste vahel suurepäraselt, kuna kaasegse kuntsiga pahuksis publik suhtub lillepiltidesse enamasti ettevaatamatult hästi. Kui Ene oma töödest rääkima hakkab, siis ei näe publik nendel töödel enam mitte lilli , vaid tantsivat koreograafi, heliloojat, fotograafi või luuletajat ning neile osaks saanud solvanguid. Selle projekti kaudu saab iga vaataja aru, miks kaasaegses kunstis on idee palju olulisem kui teostus.
Töökiusamine, sõda ja õnn
Samuti võimaldab Ene projekt näituse kõrvalt koostada publikuprogrammi, et küsitleda Ene projektis olevaid loovtöötajaid või rääkida teemadel nagu solvangud või töökiusamine. Isiklikult avaldas mulle muljet maikuus toimunud vestlusring, mille teemana oli välja kuulutatud sõda. Kuna vestlusringis osalesid ja filosoofid ja kirjanikud, siis otsustas Ene viimasel hetkel teemat muuta ning Prantsusmaal valitseva demokraatiaga arvestades pani Ene teemamuutuse rahvahääletusele: publik sai valida, kas pidada kinni sõja-teemast või hoopis vahetada see õnne vastu, kuna õnn oleks Ene arust just selline teema, mille kohta kirjanikelt ja filosoofilt midagi küsida saaks. Lisaks usub Ene, et väga väike osa rahvast ärkab hommikul üles lootusega, et elektrit oleks vähem, vesi ei oleks joodav ja et tänane päev tuleks veelgi hirmsam kui see eilne. Rahvas hääletas õnne poolt ja ma ei ole tükk aega nii palju naernud kui selle õhtu käigus. Mis on õnn? Ene sõnade järgi peaks iga inimene sellele küsimusele vastata oskama ning vastus võiks selge olla soovituslikult kõvasti enne surma.
18.saj. lõpus käis Prantsusmaal filosoofide hulgas arutelu sellest, kas loomal on hing või ei ole? See oli tuline teema , mille lõpetas kokkuvõttes lause "oluline ei ole see, kas loomal on hing või mitte, vaid see kas ta kannatab või mitte... Eks nii peaks mõtlema ka loovisikutest ja üldse inimestest meie ümber.
Ene projekti käigus avalikustavad oma valud ja solvangud koreograaf Odile Gheysens, kunstnik Velvet d'Amour, laulja ja näitleja Catherine Meniane, tangoõpetaja Sandrine Navarro, tantsija Laure Thirion ja paljud teised loovtöötajad.
/image%2F6456076%2F20230811%2Fob_df3664_728.jpg)
Elava taime joonistamine Tallinnas
Augusti lõpus on võimalik Ene Jakobi juhendamisel Tallinna Rahvaülikoolis elusaid lilli joonistada tervel kolm päeva jutti.
24. ja 25.augustil kl 17.00-19.15 ja 26. augustil kl 10.00-12.15
Estonia pst. 5A, VI korruse suur loenguruum
Kaasa palutakse võtta värvipliiatsid. Kohapeal on olemas toonitud paber.
Ene jakobi ENE - Dessinatrice à Paris (book.fr) on Prantsusmaa Maison des Artistes'i liige Répertoire des artistes de France | Artistes Contemporains - Part 40040 , lisaks kuulub ta kunstiassotsiatsioonidesse Les galeries pour tous , VOAR, USK Paris ja La Condamine ning annab joonistustunde Paris School of Luxury's.
Ta jagab ta ateljeeruume koos restaureerimisele spetsialiseerunud arhitektidega Pariisi 14. linnaosas.
"Être une fleur" III
Ene Jakobi näitus "Être une fleur" III on teel Tallinnasse ning eksponeeritakse Kardioru Galeriis 18.9-11.11.2023 , aadress Vesivärava 50 (sissepääs Plaza maja Gonsiori tänaval asuvast uksest) . Samal näitusel saab näha ka Muhu kuntsibaasi residentuuris suvel 2023 valminud töid samast seeriast. Näituse kuraator on Tiiu Rebane.
*DRAC on institutsioon Prantsusmaal, mis rahastab kunsti. Ene Jakobi seeria osalemist festivalil Printemps du dessin toetas DRAC Île-de-France
Prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud Kalle Soms
Veel lugemist: