Kirjad Nuustakult: Ilma sissejuhatuseta: mis on kõige hirmsam asi, mis sul seoses mõne kunstiprojektidega juhtunud on?
Velvet d'Amour : Pidin John Gallianole ära ütlema, et veel ühel tema moeshowl modellina esineda, sest olin samal ajal Tribeca filmifestivalil "Avida't" promomas. Aga samas olin ikka rahul ka, et sain peaosa filmis, mis läks Cannes'i jne.
KN: Mõned väikekodanlased küsivad: kellele on vaja kunsti? Mis sa vastad?
Velvet d'Amour: Kõigile on vaja kunsti. Kunst on hinge hapnik.
KN: Lahe fotoprojekt: 50 SHADES OF NUDE / 50 NUANCES DE NU — VOL•UP•2 (volup2.com) . On siin mingit irooniat nende hallide varjundite suhtes?
Velvet d'Amour : Aitäh. Jah.
KN: Kas Prantsusmaal on raske kunstnik olla?
Velvet d'Amour: Ei, USAs on palju raskem. Siin austatakse kunsti rohkem.
KN: Sa elad Prantsusmaal juba 27 aastat. Millal sa Prantsusmaast huvitusid? Miks just Prantsusmaa?
Velvet d'Amour: Prantsusmaa mind ei huvitanudki. Mind huvitas mees, kes siin elas ning juhtumisi elas ta Pariisis. Armastuse pärast olen ma nõus kolima ükskõik kuhu.
KN: Aga mis sulle Pariisis kõige rohkem meeldib?
Velvet d'Amour: Valgus. Peale kümmet aastat Manhattanil meeldivad mulle need madalad majad ja see valgus, mille nad linna kohale laotavad. Ma pildistan naturaalse valgusega. Ja need roosad päikeseloojangud meeldivad ka.
KN: Enne pandeemiat töötasid sa tihedalt Londonis. Vahepeal jõustus Brexit ka. Kuidas Brexit sind mõjutanud on?
Velvet d'Amour: Kahjuks ei ole ma peale Brexiti jõustumist Londonisse jõudnud, kuna alustasin fotoseeriaid Pariisi hotellides. Lõpetasin seeria "Chambre L" KUBE HOTEL 'is . Mu viimane ilmumine oli ka seal pildistatud ode of Josephine Baker . Mu ajakirja kõige esimese numbri kaanekujunduse tegi Andre Aste ja ma tahtsin seda kuidagi paremini välja tuua ning Josephine'i fotosessiooniga siduda. Josephine'i kehastama palusin Brian Scott Bagley . Ei oska hetkel öleda, kuidas Brexit mind mõjutama hakkab, aga ma leian, et see on üks naeruväärne ja kitsarinnaline ettevõtmine. Kõige rohkem muretsen oma sõprade pärast, kes Suurbritannias elavad ja peavad Brexitiga hakkama saama.
/image%2F6456076%2F20211220%2Fob_2a8ab4_velvetdamour.jpg)
KN: Kas su Pariisist toimetatud ajakiri VOLUP2 on kestvusperformance? Et kestab juba 10 aastat? 10.a. tagasi oli sellist tüüpi ajakiri lahedalt underground, aga tänapäeval kasutavad isegi kiirmoeketid oma toodete reklaamiks väga erinevas suuruses ja värvis modelle. Kas su kunstiprojekt on maailma paremaks teinud? Nõnda, et isegi petmiskunst e. reklaam peab muutuma? Kas see on kunsti võit peale kümmet aastat erinevustele pühendatud ajakirja kestvat ilmumist?
Velvet d'Amour: Kunst võidab alati.
Su argumendil on kaks poolt. Mõned leiavad, et tüütu on see tarbimisühiskonna kasumiotsing, mis kasutab teatud liikumiste populaarsust eneseraklaamina lihtsalt ära, ilma et neil tegelikult peale kasumi üldse mingeid muid põhimõtteid oleks. Teised leiavad, et pole vahet, mille nimel firmad oma kommunikatsiooni muudavad- peaasi, et muudavad.
Ma ise loodan, et mu töö on aidanud ilu tähenduse piire natuke laiendada ja teinud ta inklusiivsemaks.
Minu pingutused on olnud ehtsad ja tulnud südamepõhjast. Ja see, et kümme aastat tagasi arvati, et sellise ajakirja tegemine on riskantne, ei võta tulemuselt tervikuna punkte ära. Areng loeb kõige rohkem.
KN: Kaasaegse kunstnikuna on su keha loomulikult osa su kunstist, n.ö. ülestõus ühiskondlike raamide vastu. Või kuidas sa ise seda paremini määratled?
Velvet d'Amour: Ma arvan, et mu keha on moemaailmas valitsenud dogmade ümberlükkamist teeninud. Ta teenis mind mu kindlameelsete valikute täidesaatmisel nagu üsna tüüpiliste moeseeriate pildistamine moemaailma jaoks täiesti ebatavaliste kehadega. Kaasaarvatud mu enda oma.
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_cc9f3a_velvetdamourtandc.jpg)
KN: Mis on kõige hirmsam asi, mis sulle su kunsti kohta öledud on?
Velvet d'Amour: Ma usun, et ei ole öledud mitte midagi, mida ma leiaks olevat halb või vale.
A) Mu tööde kritiseerijates näen ma aja pühendamist mu kunstile. Samamoodi suhtun ma ka inimestesse, kes katsuvad mind mu kaalu pärast kiusata. Kui inimene soovib oma aja panna mulle tähelepanu pööramise alla, siis ma leian, et olen juba võitja positsioonis.
B) Kunst on subjektiivne. Niisiis ei oota ma teistelt, et nad näeksid kunsti ainult läbi minu silmade. Vaataja võib sellest oma kogemust rikastada või tunda vastikust või jääda ükskõikseks.
Mõned ütlevad, et ma kummardan ülekaalu ja see räägib juba enda eest nendest normidest, mille tavalised naistekad meile peale on pannud. Tihtipeale on need eetiliselt täiesti kättesaamatud iluvormid. Niisiis see paneb mind isegi muigama, kui vahel kord miljardist leheküljest teeb ka tavanaistekas hädise katse "paksu" keha näitamiseks. Ma olen isegi teinud fotoseeria sellest tundest Glorified...Photos by Velvet d'Amour — VOL•UP•2
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_2d927e_velvetdamour3.jpg)
KN: Meie akadeemilise joonistuse õppejõud Kalju Põllu ütles, et tudengil peab alati kahvel kaasas olema, sest kunagi ei või teada, milla süüa antakse. Mis oleks sinu soovitus kunstitudengile?
Velvet d'Amour: I like it! Ma ütleks, et looge! Tegelege oma kunstiga põhjalikult, mis iganes see siis ka ei oleks. Minu mentor James White ütleb: "Shoot! shoot! Shoot!" Mida rohkem te oma ala praktiseerite, seda paremaks saate. Ma olen sellega nõus.
KN: See on kindlasti natuke imelik küsimus, aga kas pandeemia tõi sulle ka midagi head?
Velvet d'Amour: Jaa, minu rajatud ajakiri laienes. Tegime eraldi netisektsiooni ajakirjas ilmunud autorite tööde promoks: Artitorials / Artitoriaux Œuvres d'Art — VOL•UP•2 ja ma lisasin lehe illustraatoritele tellimustööde esitamiseks: Art Gallery of Commissioned / Galerie d’Art sur Commande — VOL•UP•2 , pluss tarbekunsti valiku: Crafts for self care / Artisanat pour prendre soin de soi — VOL•UP•2 , tegime kantava kunsti lehe: Avant Garde Fashion Design — VOL•UP•2 / https://www.volup2.m/avante-garde-fashion-
Ja tegime musalistide lehe: Volup2's Original Playlists / Playlists Originales — VOL•UP•2 . Need on niisiis pandeemia positiivsed nähud . Lisaks sain enda tiiva alla võtta palju uusi kaastöölisi.
KN: Su enda rajatud moe- ja kunstiajakirjas ilmub päris palju illustraatorite töid ja sul on isegi eraldi lehekülg illustraatoritega, kes aktsepteerivad eratellimusi Art Gallery of Commissioned / Galerie d’Art sur Commande — VOL•UP•2 (volup2.com) . Miks just illustraatorid?
Velvet d'Amour: Kui ma seda ajakirja alustasin, siis ma teadsin, et soovin selle läbi ka kunstnikke reklaamida. Mul oli selleks kaks põhjust. Esiteks ma mäletan, kuidas ma lapsena vaatasin WWD'd ( Women's Wear Daily) ja soovisin nähtu tõttu ise illustraatoriks saada. Teiseks: mul on palju kunstnikest sõpru, kes saavad oma tööde eest palju vähem tähelepanu kui moemaailm näib saavat. Mulle meeldib ka idee teha kunst kättesaadavamaks. Igaüks ei julgegi kunstigaleriist sisse jalutada, aga kui kunst ise teie teest üle jalutab, siis puudutab see nii ühel või teisel viisil igat kodanikku.
Tellimustegalerii illustraatorite kontaktidega lisasin ma pandeemia alguses, sest illustraatoritel oli raske karantiini ajal leiba teenida ja ma mõtlesin, et saan kuidagi aidata.
Lisaks ma usun, et kunst on eriline kingitus. See on hea võimalus tähelepanelikult valida mõni ainulaadne ja originaalne pühade- või sünnipäevakink. Muide, see galerii on avatud pakkumisetele ja ma olen valmis sinna veelgi illustraatorite kontake lisama.
KN: Juhtusin 2010 nägema kuidas sa fotograafina enne ühte moeshootingut võtsid välja krokiivihiku ja sirgeldasid sinna story-board'i kõikidest ajakirjale vajalikest fotodest. Sa oskad joonistada! Kus sa õppisid?
Velvet d'Amour: Ma hakkasin joonistama juba pisikesena. Mu vanaisa oli maalija. Ise ma joonistasin katkematult, tegin pabernukke- mu õed olid mu lemmiksüzheed. Joonistasin palju lahedaid riideid, nii et kui ma keskkoolis valisin kunstiklassi, siis soovisin saada moeillustraatoriks. Mu eeskujud olid Jack Potter Jack Potter (mul oli au keskkoolis ka tema juures tunde võtta) ja Antonio Lopez Antonio Lopez , kellega mul oli õnn isiklikult kohtuda natuke hiljem.
Kasvasin üles Rochesteris (NY) ja mul vedas, et sain oma esimese joonistustunni modelliga võtta kolledzhis (RIT - Rochester Institute of Technology), kuigi olin ise alles keskkoolis. Sain 1985 RIT-i sisse ja hakkasin õppima kujutava kunsti bakalauruses ja soovisin samal ajal teha baka ka Suny Fredonia's , kus sain võtta nii hääleseade- kui kunstitunde. Viimase kooli programm oli aga nii nõrk, et mõnda aega andsin alla lootusele teha karjääri ooperilaulja või kunstnikuna, kuni liikusin edasi SAV 'i (New York School of Visual Arts). Mõtlesin, et kui ma lõpetan illustratsiooni eriala, siis saan teha kujutavat kunsti nii, et selle eest ka makstaks. Lol. Aastaks läksin Firenzesse ja õppisin Scuola Lorenzo di Medici's. Ja ma jumaldasin seda kooli! Itaalias elada oli jumalik ja see oli ka aeg, mil tegin lähemalt tutvust moefotograafiaga ja õppisin oma mentori James White'i juures James White . Tagasi New Yorkis ei julgenud ma oma eriala fotograafia vastu vahetada- lõin kartma fotograafia tehnoloogilisuse ees. Niisiis lõpetasin SAVi illustraatorina.
KN: 90ndatel hakkas joonistusoskus kaduma, kunstiülikoolid huvitusid arvutitest ning lootused pandi virtuaalsele kunstile ja arvutiprogrammidele. Nüüd on tunda, et kunstiharidus hakkab taas muutuma- igaüks saab paari nädala või kuuga ära õppida ükskõik millise programmi, aga joonistamise ja kompositsiooni õppimine võtab siiski rohkem aega. Kuidas joonistamine ja kunstiõpingud sind fotograafias aidanud on? Ma mõtlen üldiselt nii su elus kui ka kunstikukarjääris?
Velvet d'Amour: See seob tegelikult ideaalselt mu SAVi baka õpingud 80ndate lõpus. Kui illustraatori sai tellimuse, siis pidi ta oma idee üles pildistama ja selle salidiks tegema, et seda siis slaidi järgi ülirealistlikult maalida. Suund oli tollal selline. Niisiis ei saanud ma pihta, miks ma peaksin oma fotona üles pildistatud ideed veel maalina duubeldama. Aga mul oli joonistamises väga hea krunt all ja eriti meeldis mulle modelli joonistada. Marshall Arisman Marshall Arisman oli siis illustraatsiooni kateedri juhataja, aga õppejõud, kes lihvis tõsiselt mu joonistusoskuse täpsust oli Sam Martine Sam Martine . Ta oli geniaalne.
Ja kui ma õppisin Itaalias, siis oli mul au õppida joonistajatepaari Rosencalaire'i käe all (Rose Shakinovsky ja Claire Gavronsky)Rosenclaire, the duo of Rose Shakinovsky and Claire Gavronsky . Nad andsid joonistamises väga tugeva põhja ja mahitasid ka mõtlema, et mida me oma joonistuste läbi üldse öelda tahame. Väga vinged ja tugevad naised, kelle õpetusest on mulle kasu tänaseni.
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_4d6997_velvetdamour5.jpg)
KN: Mõned kunstitudengid küsivad minult vahel, et miks õppida klassikalist joonistamist, kui arvuti oskab tänapäeval kõike? Miks kunstitudengid peaksid üldse joonistama õppima?
Velvet d'Amour: Ma isiklikult leian, et akadeemiline joonistus on lahe. See aitab arendada käe ja silma koordinatsiooni (mitte, nii, et saa sooviksid mind kohe oma pesapalli tiimi) . See aitab mälu arendada. Ja erinevate objektide joonistamine erinevatest vaatenurkadest arendab võimet leida lahendusi erinevatele probleemidele. See aitab ka arendada väljendusoskust, ilma et sõnu vaja läheks. Ja nii saab oma väljendussoovis sügavamale kaevuda ning selle emotsiooni siis paberil välja tuua.
Klassikalise joonistuse kasulikkuses on palju põhjuseid. Mu enda jaoks on see orgaanilisem võimalus end väljedada. Arvuti kasutamine paneb kõigele mingi ühise vormi külge. Ilma arvutita maalimises ja joonistamises on mingi teistsugune puudutus.
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_eaa796_velvetdamour7.jpg)
KN: Fotograafina teed sa ülesvõtteid väga erinevatest kehadest, väga erinevas vanuses hingedest. Kas su kunst teeb inimesed õnnelikumaks? Kas poseerimine on su modellidele vahel ka kunstiteraapia? Ma mõtlen neid modelle, kes ei ole elukutselised.
Velvet d'Amour: Jaa, enamasti on kunstnikele endile poseerimine ülimalt puhastav ja vabastav. Katarsis. End piparkoogivormide komplektiga kuni täiesti kättesaamatu esteetikani esitledes näevad nad end ise läbi kunsti silmade. See on tõeline muutmiskunst, mille kõik saavad läbi elada.
KN: Millised on fotosesioonid, mis sind kõige rohkem liigutanud on? Nii modelli kui fotograafina?
Velvet d'Amour: Fotograafina lähevad mulle hinge sessioonid, kus modell murdub ja nutab ning ütleb, et ta ei oleks iial arvanud, et ta nii ilus võiks olla seni kuni ta nägi iseennast läbi minu silmade. See on alati emotsionaalselt väga tugevalt laetud vastukaja. Ja modellina: sessioon Maya Guez'iga muutis mu elu kõige rohkem. Olin selle sessiooni jaoks leidnud T-särgi kirjaga PLEASE FEED THE MODELS ja see oli aeg, mil modellid surid sõna otseses mõttes poodiumil nälga.
KN: "Please feed the models" on väga tuntud teos. Mis sulle su enda kunstis veel kõige rohkem hinge on jäänud?
Velvet d'Amour: Kõige suurema publikumenuga päädisid kindlasti moeshow'd John Gallianole ja Jean-Paul Gaultier'le, aga see tuli ka sellest, et oli juba poseerinud nagu tavaline naistekate topmodell. Lisaks olid fotograafid mu enda head sõbrad, nii et see oli tore. Näiteks ma palusin end pildistada Sport Illustrated stiilis. Tänapäeval võib see tunduda lahja, aga aastal 2000 oli see väga diskuteeritav ja poleemikat tekitav. Ma nõudsin avalikult oma keha aktsepteerimist just sellisena nagu ta on ja näitasin oma kõhtu. Isegi tänapäeval leitakse vahel, et see on shokeeriv. Aga just need fotod tõid mu moelavadele.
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_2a28de_velvetdamourturksandccaisoc.jpg)
KN: Räägiks rahast. Kunstnikud tunnevad end tihti süüdi selles, et neil ei ole miljonit. Samas töötab pangas palju rahvast, kellel ka ei ole miljonit, aga nemad miljoni puudumises end süüdi ei tunne. Kunstnik tunneb end siis ka süüdi, kui ta töötab "ainult" 16 tundi päevas ja võtab aastas puhkuseks ühe nädalavavahetuse. Mida sa selle süütunde vastu kunstnikule soovitad?
Velvet d'Amour: See on raske küsimus, sest minu jaoks ongi kunst puhkus. Või elu. No see ei ole tegelikult üldse mingi küsimus! Looming tõmbab mind alati rohkem kui mingi asja monetiseerimine. Kunstnikuna ei tunne ma end selles osas süüdi, aga vahel tunnen viha. Kui maailm väärtustaks kunsti sama palju kui ta väärtustab äri, siis poleks kunstnikul seda süütunnet ühe nädalavahetuse või "ainult" 16-tunnise tööpäeva tõttu, sest kunstnik oleks lihtsalt oma töö eest makstud ja tema kunst väärtustatud.
KN: 15.a. tagasi uskusid kõik, et sotsmeedia aitab umbelt kunsti promo demokratiseerida. Samas, MySpace'i ei eksisteeri enam ammu ja teised sotsmeediad on oma algoritme muutnud. Mida sa kunstnikele soovitad? Kas nad peaksid kähmlema edasi sotsmeediaga kui sotsmeedia tsenseerib "liiga alasti" fotod joonistustest ja maalidest, aga samas ei võta ära tuntud instagrammitari fotot, kes eksponeerib end illegaalselt kodustatud tiigrikutsuga, kuna instagrammitari Dubais tehtud fotol on 3000 laiki?
Velvet d'Amour: Sotsmeedia on hullult frustreeriv. Võib-olla lõi ta see sama väikekodanlane, kes küsib: kellele on vaja kunsti? See oleneb võib-olla ka sellest, mida ühe või teise autori kunst saavutada tahab. Sotsmeedia võib olla ka kui eraaalgatuslikult kureeritud muuseum või vitriin. Igal juhul tasuks jagada oma uskumusi või vaateid väga ausalt. Seal saab läbi viia sotsiaalseid eksperimente. Kahjuks tundub, et vältimatult röövib sotsmeedia varem või hiljem igasuguse õnnetunde. Ja nagu eelnevalt mainisid, jääb sotsmeedia oma laigipüüdluses hüpokriitseks... Aga kunstnikud on alati pidanud end kõigega kohanema.
/image%2F6456076%2F20211221%2Fob_0ba5bf_velvetdamour6.jpg)
KN: Mis sulle Prantsusmaal üldse ei meeldi?
Velvet d'Amour: Musitamine spordisaalis. Et keegi katsub tublilt trenni teha, aga iga inimene, kes saali sisse astub, soovib tervitusmusi. See ei lähe hetkel ka koroonaga kokku.
KN: Mis sulle Prantsusmaal väga meeldib?
Velvet d'Amour: Mulle meeldib, et pere on prioriteet ja samas ei tehta sellest ka ei tea mis suur numbrit. Ameerikas räägivad poliitikud pereväärtsustest, aga Prantsusmaal on nad päriselt olemas. Pühapäeval saab pere kokku ja augustikuu on tööst vaba, mis võimaldab ka perega koos olla.
KN: Mis sõna sulle prantsuse keeles kõige rohkem meeldib?
Velvet d'Amour: Angevine. See kõlab NII ilusalt. Kui mul oleks tütar, siis ma paneksin tale nimeks Angevine. Mulle meeldib avastada, kuidas kutsutakse prantsuse keeles erinevate linnade ja kohtade elanikke. Mu lemmik on Angevines Angers' linna elanike kohta. Ja mulle meeldib, et kui sa oled Saint Leu La Foret' elanik, siis oled sa Saint Loupien. Ma arvasin, et Cannes'i elaniku kohta öeldakse Canette, aga tegelikult tuleb öelda Canois.
KN: Mis sõna sulle prantsuse keeles üldse ei meeldi?
Velvet d'Amour: Croûtes!
KN:Kes on autorid, kes sind kõige rohkem inspireerinud on? Või mis sind täna inspireerib?
Velvet d'Amour: Kõige rohkem on olnud imetluspobjektiks ikka fotograafid: Ellen von Unwerth, Herb Ritts, Stephen Meisel, Helmut Newton, James White. Väikesena meeldis mulle "Väike maja preerias" ja siiani armastan ma dokumentaalfilme väikestest maakohtadest. Kummalisel kombel ei ole ma eriline kinosõber. Mulle meeldib olla rohkem ekraanil või kirjutada või monteerida. Aga mulle meeldib Win Wendersi "Wings of desire" ja Jean Jacques Beineix'i "Betty blue". Ja "Jaws", sest ma jumaldan haisid, madusid ja krokodille.
Aga andke mulle dokumentaalfilme! Neid olen ma nõus vaatama iga päev. Ja dokumentaale kriminaalsetest kohtuasjadest vaatan ka.
Kaasaegne tants ka meeldib. Mu esimene tööots Prantsusmaal oli Lionel Hoche'i tantsukompaniis ja peale seda Cyril Davy' kompaniis. Ma olen selline omaette frukt, nii et mind tõmbavad paljud erinevad alad. Ma olen Buffalo Bills'i fänn ja vaatan pühalikult ameerika jalgpalli Buffalo Bills - YouTube. Ja surfamist Koa Rothman - YouTube . Väga meeldivad kõik mahajätud paigad https://www.youtube.com/c/FarmHunter/featured
See on rahustav: TheCottageFairy https://www.
/image%2F6456076%2F20211222%2Fob_df7f80_velvetdamour8.jpg)
Sellel lingil on aga näpunäiteid, kuidas midagi ise teha . Loomulikult leiab siita ka pabernukke,, tarbekunsti, illustratsiooni ja muud huvitavat, et igav ei hakkaks : Crafts for self care / Artisanat pour prendre soin de soi — VOL•UP•2 (volup2.com)
Aitäh! Merci!: Claire Martin, Thomas Grimaldi, Aino Jakobi, Asso Pika Galerii