Kui Anjou' herstog Louis I (1339-1384) tänapäeval "Apokalüpsiks" kutsutud vaiba Pariisist tellis, siis tahtis ta endale kindlasti maailma kõige suuremat ja toredamat teost oma hiilguse ja võimu eksponeerimiseks. See vaip oli propagandavahend hertsogil mõttes mõlkuvate vallutuste teostamiseks Itaalia suunal, aga pidi samas mõjuma ka rahustavalt hertsogi alamatele, kes elasid katku ja Saja-aastase sõja loodud meeleolus.
Tuletame meelde, et see oli ka aeg, mil terve maailm pidi läbi elama mitu katkuepideemiat. Niisiis sobib taoline teema meie pandeemiliselt kaunisse talveaega nagu rusikas silmaauku. Lisaks veel, et apokalüps ei tähenda siin mitte maailmalõppu vaid hoopis ühte ajakirjanikele ja politseinikele väga kallist sõna, milleks on...paljastus.
/image%2F6456076%2F20211222%2Fob_77bc09_chateau-d-angers-p-berthe.jpg)
Vaevalt oskas hertsog loota, et tema vaip ka 700 a. hiljem maailma kõige suurem on.
850 m² monumentaalvaipa jagunes kuueks 6 m kõrguseks osaks. Kootud teose kogupikkuseks kujunes 140 m ning tänapäeval on säilinud "Apokalüpsist" "vaid" 104 m.
Lossis ei olnud 14.saj. lõpus mitte ühtegi nii suurt ruumi, kus sellist vaipa täies suuruses eksponeerida. Ühest tekstist selgub, et a. 1404 pandi vaip täies pikkuses välja Angres' katedraali ja seal oli ta siis ka rahvale kenasti näha. Jõulust kuni kolmekuningapäevani. *
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_3f99b1_apokalueps7.jpg)
Kunstnikutasud
Kunstnikele tahaks kohe lohutuseks öelda, et ega teie tööde rahastamise osas vahepeal midagi suurt muutunud ei ole. Prantsusmaa rahvusarhiivis on säilinud osa arvetest, mis näitab, et teose kavandi autor e. õukonnakunstnik Jean de Bruges on tasuks saanud 50 franki ning vahendaja e. vaibakaupmees Nicolas Bataille tervelt 1000 franki. Loomulikult ei ole arved meieni säilinud täies ulatuses, nii et mis siin siis ikka kunstnikutasude ümber rohkem spekuleerida või ironiseerida.
Tänapäeval räägitakse, et just Eestis peaks olema kõige rohkem ükssarvikuid. Kahju on sellest, et ükssarvikute osanikud kunsti ei telli ning seetõttu pole ka loota, et neist peale paari koleda pilvelõhkuja midagi ka tulevastele põlvkondadele maha jääks.
Tallinna vanalinna korterites on küll päris palju koopiaid keskaegsetest vaipadest. "Apokalüpsi" detaile on ka ning nende omanike soovil me seda lugu praegu kirjutamegi. Kui aga mõnel vaesel miljonäril peaks kunagi raha veidi üle jääma, siis soovitaks selle eest mõne Kaie Kal'i või Tiiu Rebase maali järgi oma vanalinna korteri seinale vaibad tellida. Prantsusmaal on siiani päris mitu ateljeed, kus selliseid tellimustöid ette võetakse ning kuduminegi käib kiiremini kui 700 a. tagasi. Lisaks on seinavaip hea isolatsioonimaterjal ... Kui perekond Ild oleks oma mõisa aastate jooksul korralikult piltvaipu tellinud, siis nende elektriarve täna nii suur ei oleks.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_274207_apokalueps8.jpg)
Illustratsiooni hiilgeaeg
Autoriõigusi tollal ei tuntud, nii et ega Jean de Bruges'ki vaibakavandit päris ise välja ei mõelnud. Vaiba tellija (Anjou' hertsog) oli oma rikka venna juures märganud ühte eriti kaunilt illustreeritud piiblit. Ta laenas vennalt hinnalise manuskripti ja palus õukonnakunstnikul just selles manuskriptis asuvatest miniatuuridest eeskuju võtta. Samast piiblist on niisiis pärit ka erinevate süzheede raamiga piiramise idee. Viimast võiks pidada koomiksi eelkäijaks.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_58c976_apokalueps.jpg)
Ka kompositsiooni vaheldumine siniselt taustalt punaseks on pärit samast piiblist. Sarnase kompositsiooniga illustratsioone leiab aga teistestki manuskriptidest. Näiteks Namuris Belgias, aga ka Cambrai's ja Prantsusmaa rahvusraamatukogus. Brittide Cambridge'i "Apokalüps" (Trinity College) ja Oxfordi oma (Bodleian Library) on ka väga sarnase lahendusega, nii et ei oskagi me nüüd öleda, et kes kellelt mida pihta pani? Raudkindlalt ei saanud vaiba kavandi autor Jean de Bruges neid kõiki manuskripte konsulteerida nii nagu tudengid seda täna emand interneti vahendusel teha saavad (kui nemad just viimased lohed ei ole!).
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_42a3ed_apokalueps4.jpg)
Kes on veidi uurinud 14. ja 15.saj. manuskripte, see tunneb lohe taustalt ära miniatuurides tihedalt esinevad taimemotiivid, mille krõnkse ja konkse on sulega eriliselt hea teha. Ka mitmekordselt suurendatuna ja vaibaks kootuna ei ole suletõmme oma olemust kaotanud.
Vaibakogujad vennad
Tänu a. 1364 tehtud inventuurile, mille ülestähendused on samuti säilinud, saame teada, et Anjou' hertsogil oli aastal 1364 juba tervelt 76 suuremõõdulist piltvaipa. "Apokalüpsi" tellimuse tegi ta umbes a.1370 ning vaip kooti Pariisis valmis rekordilise seitsme aastaga.
Esimesed vaibad "Apokalüpsi" seeriast anti tellijale üle a. 1380. Samal aastal sai Anjou' herstogist ka Prantsusmaa asevalitseja, kuna peale tema venna Prantsusmaa kuninga Charles V surma oli tulevane kuningas troonile tõusmiseks alles liiga väike. Kogu tellimus lõpetati 1382, aga vaiba omanik ei saanud oma aaret eriti kaua nautida, kuna suri juba 1384.
Arhiividest leiame jälje ka sellest, et Anjou' hertsogi vend (Burgundia hertsog Jean de Berry) laseb endale "Apokalüpsi" eeskujul sarnase, aga veelgi suurema vaiba tellida. Jean de Berry vaip hävis kahjuks 1731 Brüsselis toimunud tulekahjus, nii et täna neid kuidagi omavahel võrrelda ei saa.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_6b4556_apokalueps5.jpg)
Vaiba omanikud
Peale hertsog Louis I surma päris vaiba tema poeg, Anjou' hertsog Louis II. Teada on, et 1400 koliti vaip Arles'i linna hertsogi ja Yolande d'Aragon'i pulmade tähistamiseks . Sellest üritusest sälinud tekstid näitavad, et külalised olid vaiba ilust kummuli. Peale pulmi toodi vaip Angers'sse tagasi ja teda eksponeeriti vaid haruldaste pidustuste ajal.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_eecb40_apokalueps3.jpg)
Järgmine Anjou' hertsog René pidi a. 1474 oma linnas vastu võtma Prantsusmaa kuninga Louis XI, et tähistada Anjou' hertsogkonna liitmist Prantsusmaa kuningriigiga. Apokalüpsi kujutav vaip pandi piduliku sündmuse puhuks kenasti lossi sissepääsu ette välja ning kuningas tegi vaibale mitu sügavat komplimenti nõnda, et hertsog René mõistis: kunn tahab vaipa endale! Ülikiiresti annetas hertsog René vaiba Angers' katedraalile ja kiriku käest ei läinud kuningas vaipa endale nõudma. Sarnast valitsemissitiili esindab ka Eestis tuntud "joogid autosse" ja "kohvimasin". Kahjuks ei oska soovitada, kellele peaks Rimi kiiresti annetama alkoholi ja kellele ministeeriumi kohvimasina, et ka rahvas neist hiljem rõõmu tunda saaks.
/image%2F6456076%2F20211222%2Fob_4b11b0_chateau-d-angers-b-renoux-c97-0001.jpg)
Uued vaiba omanikud e. mungad jätkasid vaiba eksponeerimise traditsiooni ja tõid vaiba katedraali mõne eriti vinge tseremoonia auks. Vaip (nagu igasugune tekstiil) muidugi ei mõju aukustikale hästi ja nii loobusid usuvennad vaiba eksponeerimisest täies ulatuses oma lauluhääle kasuks. Eksponeeriti küll tükikesi siit ja sealt, aga 17.saj. loobuti ka vaibatükkide eksponeerimisest. Mood oli lihtsalt muutunud ning esoteerilisena tunduval süzheel polnud uue maailma avastajate ja valgustusfilosoofia ringis kohta. Revolutsiooni eel ( a. 1782) pandi vaip isegi võileivahinna eest müüki, aga tahtjat lihtsalt ei leidunud. Niisiis kasutati vaibatükke edaspidi hobusetekkide, põrnadakatete või jalamattidena. Aga sellega sai ka osavalt kinni toppida mõrasid või auke. Isolatsioonimaterjalina oli piltvaip ikka üks tänuväärne kraam.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_0d9692_apokalueps6.jpg)
Prantsuse revolutsiooni ajaks peideti vaip Saint-Serge' i kloostrisse ja 1806 viidi vaip Angers' katedraali tagasi, kus piiskop leidis, et vaibaga on hea katta revolutsioonist jäänud rüüstete jälgi.
1825-1843 veetis vaip aega koguduse ruumides, kus teda aga väga hästi ei hoitud. Nii et 1843 pandi vaip koos muu tavaariga müüki ning tollane Angers' piiskop ostis vaiba oma isikliku raha eest ära. 1845 tehtud ekpertiis hindas vaiba täielikult hävinuks, aga juba järgneval aastal saabus Angers' katedraali munk Joubert.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_4b1dcf_apokalueps9.jpg)
Taasavastamine
Munk Joubert nimetati katedraali varahoidjaks ja keskaegsest vaibast sai tema huviobjekt nr.1. Tuletaks veel meelde , et 1831 sündis Prantsusmaal muinsuskaitse, 19.saj. 40ndatel aastatel loodi Pariisis keskajamuuseum ning1848 rajasid britid uue kunstivoolu , mille liikmed end prerafaeliitideks kutsuda palusid. Keskaeg oli väga moes. Ilmselt ka seetõttu õnnestus usuvend Joubert'il saada katedraali ja riigi poolt toetust, et alustada "Apokalüpsi " vaiba restaureerimist. Vaipa restaureeriti niisiis 1849-1863. 14 aastat! Kui te mäletate, siis vaiba tellimus tehti valmis vaid 7. aastaga...
1870 eksponeeriti vaip taas Angers' katedraalis, aga mõned tükid olid algsest kompositsioonist loomulikult sajandite jooksul kaduma läinud.
1902 võeti "Apokalüps" muinsuskaitse objektide nimekirja.
1906 sai vaiba omanikuks riik. (1905 lahutati Prantsusmaal kirik riigist)
1910 loodi Angers'sse vaibamuuseum ning osa "Apokalüpsist" eksponeeriti muuseumis. Samal ajal jäi teine osa vaibast endiselt katedraali rippuma.
1952 otsustas piiskop, et rohkem ta seda vaipa katedraali ei taha ning riik tõi välja mõtte ehitada lossi uus ruum vaiba täieulatuslikuks eksponeerimiseks. Samal ajal läbis vaip ka korraliku puhastuskuuri.
1954 sai uus ruum valmis ja arhitekt Bernard Vitry on keerulise ülesandega äärmiselt hästi hakkama saanud. Minge vaatama!
1980 algab Apokalüpsil uus ja väga pikk restaureerimiskuur Aubry' ja Chevalier' ateljeedes. 1990-1996 võetakse ette suur uuenduskuur ka 1954 ehitatud vaibagaleriiga ning vaipa ennast restaureeritakse edasi otse lossis.
Valitud näituseid
Peale vaiba taasavastamist on "Apokalüps" osaliselt või terves pikkuses välja pandud maailmanäituste ajal a.1867, 1900 , 1913 ja 1992. Louvre'isse on vaip jõudnud kolmel korral: 1904, 1968 ja 2004.
1946 on Pariisi linn teinud rändnäituse prantsuse keskaegsest vaibakunstist, mille raames sõitis "Apokalüps" Brüsselisse, Londonisse, New Yorki, Chicagosse, Madriidi, Rooma, Napolisse ja Veneetsiasse.
1972 on piltvaip eksponeeritud Tokios ja 1973-1974 Metropolitan Museumis New Yorkis.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_40207c_apokalueps10.jpg)
Uute fragmentide leid
Kunstiajalugu on nii tänuväärne ala, et kogu aeg avastatakse midagi uut. Kas see pole tore? Niisiis teatab Charles Ratton'i (1895-1986) ja Guy Lardière'i galerii Pariisis, et on andnud Loire'i regiooni omavalistusele augustis 2021 üle 30 fragmenti "Apokalüpsi" vaibast, mis lihtsalt sajaks aastaks galerii varakambri aaretekasti unustati. 2020 kevadel võttis Guy Lardière koroonakriisi karmi karantiini ajal ette kevadise suurpuhstuse ja leidis oma endise kolleegi asjade hulgast palju huvitavat. Ei, koristamine ei ole saatanast.
Angers'i muuseumi kogudest on Tallinna vanalinna korterites muide täitsa palju koopiaid. Nagu "Daam oreliga" näiteks. Aga seda orelifestivali propageerivat vaipa lahkaks juba kunagi mõnes teises loos.
Lõpetuseks lisaks fragmendi Angers' muuseumi "Apokalüpsist", kes tuletab meile meelde ühte kaasaegset elanikku planeedil Maa. Koer Dora elas meie toimetuses Pariisis kokku neli ja pool kuud. Kümme aastat tagasi elas ta ka pikka aega Eestis ning suundub varsti täitsa uuele kontinendile ning on peagi reisinud sama palju kui "Apokalüpsi" vaip.
/image%2F6456076%2F20220113%2Fob_f1f0dd_apokalueps11.jpg)
Kes soovib "Apokalüpsi' oma silmaga näha, see saab vajaliku info Angers' lossi saidilt. Peale restaureerimist avatakse loss ja tema kogud taas juba peale 11.veebruari 2022! Château d'Angers (chateau-angers.fr)
*Etienne Vacquet, artikkel La tenture de l'Apocalypse et sa présentation au cours du temps, kogumik Apocalypse, kirjastanud Edition du patrimoine, 2015
Veel lugemist:
Charles VI valitsemisajast räägib lugu Prantsusmaa esimesest elukutselisest feministist ja naiskirjanikust. Apokalüpsi kujutav vaip on siis Angers'i lossis ning käib saja aastane sõda: Christine de Pizan. Vaar-feminist Feminia kuningriigist - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Louis XI, kes Apokalüpsi vaipa endale tahtis, tuleb korraks tasutale ka selles loos: SURMATANTS- Pariisist pärit menumotiiv hiliskeskaegses kunstis - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Ühest ilmaliku süzheega keskaegsest vaibast, mis ka Pariisis toodetud, oleme aga juba kirjatanud siin: Daam ükssarvikuga- hiliskeskaegne vaibagrupp Pariisis ja Tallinnas - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Biblio:
"Apocalypse. La tenture de Louis d'Anjou" , Jacques Cailleteau ja Francis Muel, Edition du patrimoine, 2018
"La tenture de l'Apocalypse d'Angers", Liliane Delwasse, Editions du patrimoine 2007
"Apocalypse. Histoire intime d'un chef-d'oeuvre.", Catherine Leroi jaClémentine Mathurin, näituse ktaloog, nïtus Angers' lossis 15.nov.2017-11.veebr.2018, Editions du patrimoine 2017
Aitäh! Merci! Le Centre des monuments nationaux, Angers' lossi muuseum, Thomas Grimaldi, Parisian Illustrators, Beaugency kloostri majutus