Makroonidele ehitatud klooster
Kunagi ammu, võib-olla kuskil 11.sajandil, tabas ühte verinoort abielumeest Prantsusmaal kohutav õnnetus. Tema naine suri ootamatult vaid peale paari kuud kooselu. Noormees oli lohutamatu, tema südames ei olnud enam maisele elule kohta, kuid enesetapp ei olnud ühele tõelisele kristlasele ju kohane. Tema murele ei olnud rohtu, hingevalu kriipis sündant, ahastus pitsitas hinge... Niisiis astus ta Cormery' kloostrisse, et elada seal seni kuni jumal ta ise enda juurde kutsub.
/image%2F6456076%2F20210524%2Fob_00c311_cormery.jpg)
Cormery klooster oli ehitatud Tours'i ja Loches' i linna vahele Indre'i jõe kaldale ning asub tänapäevalgi suurtest teedest ja turistidest kaugel. Kurb lesk-munk veetis seal terve oma ülejäänud elu. Ainuke asi, mille ta eelnevast elust alles hoidis, oli abielusõrmus. Ja kui talle vahel mõnda maist pattu ette võis heita, siis oli selleks magusaarmastus. Kurvaks tegi teda veel ka asjaolu, et aastate möödudes nägi ta Cormery' kloostri ehitisi järjest rohkem ja rohkem lagunemas. Hoonete restaureerimise jaoks nappis aga kloostril ja munkadel raha...
Ühel väga ilusal suveõhtul oli kurb munk palvetanud jõe ääres jälle terve pika päeva. Ja klooster muudkui lagunes ja lagunes... Kui päike juba loojuma hakkas, siis seadis ta sammud tagasi kloostrimüüride poole. Kloostri köögis toimetas veel hilisel õhtutunnilgi köögitoimkonnas olev ilmikvend. Ta oli uue retsepti äsja välja mõelnud ning ühe leiutisega kohe eriti rahul. Kui ta märkas kloostri poole minevat norgus munka, siis kutsus ilmikvend munga kööki ja palus teisel arvustada ja degusteerida oma uut retsepti- mandlijahust ja munavahust koosnevat magusat ollust. Õnnetu munk astuski kööki sisse ja asus uudistoodet maitsma. Lihasuretamisest ja vanadusest olid aga tema sõrmed nii kõhnaks jäänud, et abielusõrmus kukkus tema käest enne kui ta midagi üldse maitsta sai lopsti kaussi munavahu ja mandlijahu sisse! Oh seda imet! Paari sekundiga küpses vaht ise ära ja muutus imelisteks maiustusteks, millel abieusõrmuse kuju. Sõrmust ennast ei õnnestunud üles leida... Aga iseküpsenud maiutsused olid nii hõrgud ja nii head, et mitte keegi ei olnud iial midagi nii maitsvat keele alla saanud!
Mungad hakkasid imemaiust küpsetama ka kloostrist väljaspool asuvate turgude ja lähedal asuvate linnade jaoks. Maiustus osutus nii populaarseks ja maiuseäri läks nii hästi, et munkadel õnnestus küpsetiste müügist teenitud rahadega kloostrimüürid taastada. Nii sai "tõelistest makroonidest" Cormery' kloostri sümbol.
Maarja süda
Kust aga tuleb Cormery' nimi?
No kuskil 8.sajandil olid Saint-Martin de Tours' i kloostri munkade eluviisid jubedalt käest ära läinud! Ei tea, kas neil olid juba kuskil need suunamudijad või mis nendega juhtunud oli, aga igal juhul olid nad palvetamise ja igasuguse spirituaalse töö jätnud kus kurat . Kandsid teised ainult siidrõivaid ja punaseid jalavarje. Ühel ööl maandusid munkade dormitooriumi kaks maruvihast inglit ja oma välkuvate mõõkadega tapsid nad hoobilt kõik magavad mungad. Vaid üks munk, kes oli üleval ja kloostrist üldse ainuke, kes veel palvetada mõistis, pääses eluga. Verisest vaatepildist hirmununa jooksis ta kloostrist välja. Jooksis välja ka Tours'i linnast ja mööda Indre'i jõe kallast ikka edasi ja nuttis hirmsasti taga jumaliku kättemaksu ohvriks langenud aga tema südamele ikkagi armsaid usuvendi. Inimtühi koht, kuhu ta lõpuks nuttes peatuma jäi, sai nimeks Cor Moerus või hoopis Coeur marri e. Maarja süda. Ning on tänaseks omandanud Cormery' kirjapildi.
Cormery' Saint-Paul'i klooster loodi a. 781 - eks ta siis jõudis 11.sajandini kõvasti laguneda ka.
Ajaloolased arvavad, et Cormery' kloostri asutas tegelikult Itherius, kes oli Akvitaaniast pärit visigoot ja kuningas Pépin III kantsler. Legendid ja ajalugu ei ole loomulikult samad asjad, nii ei ole ka Itherius olnud see munk, kes ainsa ellujäänuna Tours'ist Cormery'sse põgenes. Nagu ei ole ka makroonid imeväel sõrmusest küpsenud, aga kloostritel oli juba siis väga tugev marketing ja nad said juba tollal aru, et tugev lugu või hea udujutt on hea brändi edu alus.
Veel makroonidest
Gurmeeajakirjanikud on Prantsusmaalgi makroonidest kirjutamiseks endale hankinud Ladurée pressitekstid ja niisiis ütleb enamus nende kirjutatud artikleid nagu oleks makroonid Prantsusmaale toonud Catherine de Medicis. Ajaloolaste poole pole köögiajakirjanikud siiski pöörduda viitsinud. Jah, kindlasti on Medicis teinud need maiustused populaarseks, kuid oleks naiivne väita, nagu oleks mandleid Prantsusmaale tarnitud alles alates 16.sajandist. Isegi Tallinnas on keskaajal mandleid.
Toiduvärvidest kirevad makroonid saavad tänapäevase kuju aga alles 20.saj. alguses. Muide, olgem ausad, ega prantslased neid helerohelise vankrikese omasid ostma ei torma. Need on ikka turistidele mõeldud jubinad, sest kelle teismelised lapsed siis ei oleks käinud koolivaheajal Ladurée juures tööl ja avastanud, et suurtootja makroonid on hoopis... külmutatud kaup. Ega sellises koguses neid vist värsketena toota ei saagi.
Kel aga Pariisi jõudes hirmus soov siiski seda traditsioonilist värvilist makrooni hankida, see peaks minema Montmartrile (kuhu muidu ühe pariislase jalg ikka ka ei satu) ja läbi astuma Christophe Roussel' i pisikesest poekesest ( 5 rue Tardieu , 75018 Paris) . Roussel'i hinnad on normaalsed (ei, 6€ makroon ei ole normaalne hind) ja maitsesse on suhtutud loominguliselt. Roussel' i valikust soovitame lavendli-abrikoosi , passiooni-estragoni, pistaatsia-kirsi ja roosimakroone. Keskkonnatundliku inimesena on teil võimalik tühi karp alles jätta ja uuel korral poodi minnes on makroonilaadung mõned eurod odavam. See karp on tõesti kallis ja pakendi maksab alati kinni tarbija.
Cormery' "ehtsate" makroonide pood
Juba 19 aastat teeb "ehtsaid" Cormery' makroone magusameister Pascal Debaud. Just 19 a. tagasi sattus ta Tours' i linnast imepisikesse, aga haaravalt müstilisse Cormery' külla. Üks magusapood oli seal just kiratsemas ja kohe pankrotti minemas. Noor koogimeister ostis poe ära ja päris eelmiselt meistrilt ka kohalikud reptseptid ning huvitava folkloori. "Turistikatele" kergel nina pihta andes nimetas ta oma uue magusapoe Aux Vrais Macarons de Cormery' ks . Cormery' "tõelised" makroonid ei ole sarnane selle toiduvärvilise moositäidisega magusaga, millega te harjunud olete. Ka on neil hoopis teine kuju, selline keskelt auguga, mis tuletab meelde kurva munga abielusõrmust. Aga nad on väga-väga head...
Kui te kuskilt mujalt kui Cormery'st neid tõelisi markoone ostma hakkate, siis vaadake, kas pakendil on Cormery ' vapp. See on see pooliku kotkaga ja mõõgaga keskel. Nagu illustratsioonil üleval vasakul asuv vapp. Ja Aux Vrais Macarons de Cormery' toodang on ka muidugi see ehtne.
Teie aga võite nüüd kenasti kaardi pealt vaadata, kus asub Tours' i linn, kus Loches ja kus Cormery. Igaks juhuks toome ära ka Cormery' magusapoe aadressi, kuigi me ise oleme harjunud ostma ehtsaid makoroone Vouvray' külakesest, mis jääb Tours'ist välja sõites Pariisi suunda.
Boulangerie Pâtisserie Aux Vrais Macarons de Cormery
8, rue Nationale 37220
Tel. 00 33 (0)2.47.43.40.53
Kes aga tõsised reisiplaanid ja kes soovib veel midagi lugeda kohalikest vaatamisväärsustest, peab vist lugema ka järgmist lugu: Pekki läinud PR - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Aitäh! Merci!
Vouvray' s asuv kohaliku kauba toidupood Hardouin , Gallica BnF
Biblio:
Väga kaunilt on Cormery' makroonide legendi üles märkinud kirjamees Roland Engerand.