"Ajage mind naerma ja ma andestan Teile kõik!" Tundmatuks jääda sooviv miljonär Prantsusmaal
Enne kui kõik pistavad kisama, et Jõgeva on jälle kirjutanud midagi jubedat sellest täiesti amoraalsest orjapidamisest, peaks kõigile meelde tuletama sõna "perekond" etümoloogia Euroopa kultuuris. Ladinakeelne "familia" tähendab ühest majapidamisest sõltuvat orjade gruppi.
Nüüd tunnevad osad teist sellest teadmisest naljakalt vabastavat äratundmisrõõmu ja teised otsustavad edasi pahandada, sest perekonnast niimoodi rääkida ju ei tohi. Ka ei saa kõrvale jätta kolmandat gruppi, kes küll teadvustab endale, et on oma perekonna ori, kuid teeb seda suure sisemise pühendumise ja rõõmuga. Niisiis, nagu näete, võib ori olla ka vabatahtlikult.
/image%2F6456076%2F20210607%2Fob_0a64e6_sandrajogeva.jpg)
Eesti "Hallid varjundid"
Sandra Jõgeva klassivend ja Rahva Raamatu kirjastaja Rain Siemer on soovinud tellimustööna trükki anda "Eesti oma hallid varjundid". Kahjuks ei saa me Sandra Jõgeva lühiromaani a. 2012 ilmunud E.L.James'i kirjutisega "50 halli varjundit" võrrelda, kuna E.L.James' i puhul on tegu kohe eriliselt halva kirjandusega, mida me lihtsalt lugenud ei ole. Kuidas ma siis tean, et E.L.James'i kirjutis on üdini jama? Tean lihtsalt seetõttu, et kui a. 2015 sama romaan prantsuskeelsena ilmus, siis tegi üks kirjandusteadlasest kolleeg Twitteris äärmiselt meelelahutusliku võrdluse E.L.James'i koduperenaistele meeldiva teose ja Prantsusmaal 1954 ilmunud SM romaani "Histoire d'O" vahel. Ka Pauline Réage on "Histoire d'O" üheks kangelaseks kirjutanud miljonärist lossiomaniku, mis on ühe SMi armastava rikkuri puhul haruldane. Tavaliselt meeldib pankurile ikka ise peksu ja alanduse nautimine, sest oma igapäevases elus ja töös rakendab ta orjapidamist niigi oma alluvate ja perekonna suhtes. Pankur, kes õhtusöögilauas alandab külaliste ees oma naist, on Eestis ünsa tavaline nähtus. See on väga piinlik ja kasvatamatu, kuid viib vaese pankuri tihti domina juurde just seetõttu, et oma ellu vaheldust tuua ja ka ise omal nahal alandust kogeda ning veidikenegi vabaneda vastutuse tekitatud stressist. Pankurit saakski sel puhul võrrelda koeraga, kes läheb ka väga käest ära, kui tal kõike teha lubatakse ja keegi talle kunagi vastu ei haugu. Koer nimelt peab end sel juhul karja juhiks e. direktoriks ning elab seetõttu hirmsas stressis ning käitub lähedastega väga halvasti.
Niisiis annab halle varjundeid ja "Histoire d'O'd" omavahel võrrelda nende sarnase struktuuri poolest- mõlemas loos annab piitsa miljonär ise ja see on haruldane. Kõrvalised situatsioonidki on vahel mõlemas romaanis sarnased. Samade situatsioonide kõrvutamise ja nende kirjanduskvaliteedi võrdluse puhul särab aga eredalt "Histoire d'O" sügav ja rikkalik keel ! "50 halli varjundi" lihtsameelsed väljendid ja kitsas silmaring võiksid olla kukkunud väga vabalt ka Donald Trumpi sulest. Loomulikult ei hakka ma sellist saasta lugema.
Sandra Jõgeva on pidanud ise "50 halli varjundit" ikkagi läbi lugema, aga ka seda mitte päris vabatahtlikult, vaid ikka selleks, et anda oma arvamus nimetatud romaani kohta mingile päevalehele, kui E.L.James'i lääge madalteos eestikeelsena ilmutati. Mäletatavasti oli ka Sandra hinnang romaanile põhjendatult hävitav. Vabandame sügavalt hiljutise täiesti vale väite eest nagu ei oleks "Histoire d'O" eestikeelsena ilmunud . Ikka ilmus ja juba 2013: NEIU O LUGU: Pauline Reage - Raamat | Rahva Raamat ning sai a. 1954 Deux Magot' kirjandusauhinna.
Sandra Jõgeva ja erootiline kirjandus
Mõnda aega tagasi saatis Sandra lingi mingile ETV saatele, kus saatejuht Grete Lõbu soovis Sandraga vestelda seksi ajaloost, sest eestikeelsena ilmus Kate Lister'i "Seksi kummaline ajalugu". Kate Lister on küll teadlane, aga prantsuskeelsena tema teost hetkel ilmunud ei ole ja Amazon näitab, et selle teose ostjatele on ka väga meeldinud raamatud "Vladimir Putin: Life Coach" ning "Beautiful poetry of Donald Trump" . Tõenäoliselt on tegu üsna madalat silmaringi omavatele lugejatele mõeldud raamatuga. Umbes nagu "1001 maali, mida elu jooksul peab nägema". Grete Lõbule antud intervjuus katsus Sandra propageerida Giacomo Casanova memuaare, mille 18 paksu käsikirja asuvad Prantsusmaa rahvusraamatukogus ja millest osa on eestikeelsena ilmunud juba a. 1934. See on väga lihtne ja lõbus lugemine. Palju helgem kui Pierre Chordelos de Laclos "Ohtlikud suhted" (eesti keeles ilmunud 1987 Kristiina Rossi tõlkes) ja palju kergem kui markii de Sade'i "Justine ehk vooruse õnnetused" . Kahjuks ei ole märgata, et raamatukogudest laenataks nüüd tihedamalt Casanova memuaare ja selles osas vaataksin ma süüdistavalt ikka lugeja enda otsa.
Eesti ja lugemine kui spordikommentaar
Eesti esindajad räägivad välismaal alati, et eestlased loevad väga palju. Rahva Raamatu andmetel on a. 2018 esimese poolaasta müügikohal nr.1 Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" ja kolmandal kohal "Eesti 100 torti". Ainukese kirjandusteosena on selles edetabelis Leelo Tungla "Seltsimees laps" , mis kukub aga aasat top kolmest välja, sest esimese koha haarab endale võidukalt "Sooda 1001 võimalust".
A. 2019 on topis Antoine de Saint-Exupery' "Väike prints" , teisel kohal on Andrus Kivirähk "Tont ja Facebook" ning kolmandal kohal Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium".
2020 : Delia Owens "Kus laulavad langustid" , Leelo Tungal, Aleksei Turovski, Heiki Ernits "Kati, Carl ja isevärki farm" , Igor Mang "Astroloogilne prognoos. Pühvli aasta 2021" .
Eesti Kirjastuste Liidu andmetel on a. 2019 müügitabelis esimene Kätlin Vainola koostatud lasteraamat "Minu Eesti seiklus" , läbimüük 20 769 eksemplari.
Ilukirjanduses võidab Andrus Kivirähk lasteraamatuga "Tont ja Facebook" , läbimüük 8116 eksemplari.
E-raamatu müügitabeli paneb võimsalt kinni eelnevalt juba mainitud madalkirjandus E.L.James' i "Tumedam" tervelt 804. müüdud litsentsiga.
Hmm. Kus on siin "suurtele inimestele" mõeldud ilukirjandus? Eesti esindajad välismaal ei ütle, et eestlased ostavad väikses koguses eneseabiraamatuid, lasteraamatuid ja koogiretsepte. Eesti riigi püsimise alus on ju ikkagi see haruldane keelekeskkond ja kultuur. Eesti kirjanikud räägivad aga, et hea läbimüük on 500 eksemplari ühe romaani kohta ja keskmine honorar on üks keskmine palk jagatud kuue kuu peale... Et siis 200 € kuus pool aastat ja 12 kirjatundi päevas?
Kallis Kaitseministeerium! Eesti kultuuri suur turvaauk on see kirjanduse edetabel nendel eelnevatel ridadel. Teine jube probleem on kirjanduse vähene tõlkimine. Eestlasi on maailmas tõesti väga vähe- see ei ole pommuudis. Seda enam peaks eestikeelset ilukirjandust võõrkeeltesse tõlkima.
Eesti 100 raamatud ei ole edulugu- see on lageraie toetamine. Need raamatud võiks isegi lisada Harry Liivranna alustatud listi eesti kultuurikuritegudest, sest suur hulk raha on suure õhinaga pandud huugama ebaküpsete ja ajalooliselt ebatäpsete raamatute alla. Prantsuse keeles on võimalik osta mõni Kivirähk ja Hargla. Totaalselt on puudu Eduard Vilde, Mati Unt, Mihkel Mutt... Aga meil on nüüd ju e-riik? Kas siis ei ole võimalik kallist paberkirjastajat Prantsusmaal üldse mitte võtta ja müüa kasvõi vanemat eestikeelset kirjandust e-raamatutena? Igasuguseid rakendusi on Eestis nagu muda, aga eesti kirjanikke prantuse keeles ja moodsalt neti vahendusel lugeda ei saa...
Sandra Jõgeva uues lühiromaanis on ainult 160 lk. Miks? Sest kirjastaja soovitusel pole mõtet pikemalt kirjutada, kuna publik ei loe liiga paksu raamatut... Säh sulle eestlaste suur lugemus. Aga samas on sellist lühiromaani ju palju odavam tõlkida.
"Üks päev aastal 0"
Giacomo Casanova memuaare tuletab Sandra igasugustes vestlusringides suure õhinaga päris tihti meelde. "Üks päev aastal 0" ei ole mingil juhul "hallide varjundite" imal koduperenaiste seksiromaan, vaid väga muhe ja hoogne kirjeldus tänapäevasest Eestist. Ma usun, et Casanovale meeldiks seda romaani lugeda ja ta tunneks sealt vahel ära ka iseendale omaseid kelmusi ning petuskeeme. Sandra on loonud erinevatest karakteritest koosneva tõelise Eesti rahvusliku portreegalerii . Surmatantsule sarnaselt on raamatus esindatud iga kaasaaegne elukutse . Ka töötu ja läbipõlenu.
Sandra romaan ei räägi orjapidamisest, mis koduperenaistes vahel teatud ebatervet huvi tekitab. Ta räägib ka naistevastesest vägivallast, perevägivallast, inimkaubandusest, alimentidest või neist hoidumisest, pangavõlgadest. 90ndate ärimudelite hirmsast pärandist ja lähiajaloo roimadest, mille all kannatab tahes või tahtmata siiani iga Eesti inimene.
Sandra suudab ootamatult emaliku leebuse ja irooniaga rääkida eestlaste esoteerikahuvist, petuskeemidest, ümbrikupalgast, võlgadest, vaesusest, majandusliku edukuse ülimast olulisusest, ebaõnnestunud lastest. Kokku saab sellest ühe kauni kirjelduse armastatud edulugude telgitagustest, mis liigse valguskiire tõttu koost langevad nagu Ikarose tiivad päikeselõõmas.
Ärimehed, poliitikud ja pankurid võivad rõõmsalt hingata ja Sandrale mõned kaunid kingad või kotid andamiks saata, sest teid sellest raamatust nimeliselt ära ei tunne.
Ainuke äratuntav karakter otse Eesti elust on võib-olla vaid ajakirjanduses töötav seltskonnadaam, kes näeb ka vanemas heas väga hea välja ja kannab pidevalt shampanjat käekotis kaasas. Ma usun, et ta ei pahanda ning võtab oma etteastet romaanis pigem komplimendina. "Naistekad" ja glamuuriajakirjandus peavad aga üle elama malbe peedistamise.
Sandra on Eesti elu kirjeldanud ausalt ja suure armastusega. Romaan on ebaeestlaslikult rütmikas, täis verd ja kirvehoope ning ennustan, et ka tuleviku kultuslauseid. Minu lemmik on "lasteaia Monte Cristo". Teos on väga heas mõttes meelelahutuslik ! Kui Eesti Saatkond Pariisis reklaamib Violaine Champetier de Ribes'i ja Jean Spiri kirjutist Eestist kui administratiivparadiisist ("Demain, tous Estoniens?" -"Homme kõik eestlased?") , siis reklaamiks ma Sandra Jõgeva romaani "Üks päev aastal 0" täpselt samadel põhjustel- me tunneme siin ära meie Eesti.
Peale selle raamatu lugemist saan lubada, et te vaatate edaspidi kõik Eesti Vabariigi presidendi vastuvõttu hoopis teise pilguga. Lisaks tuleb välja, et eestlased ikkagi kuulavad Arvo Pärti, aga mitte pereringis.
Üks Prantsusmaa miljardär armastab öelda:" Ajage mind naerma ja ma annan teile kõik andeks!" No tõlkige talle see romaan.
Ostke! Lugege!
Shopping: ÜKS PÄEV AASTAL 0: Sandra Jõgeva - Raamat | Rahva Raamat
14€99 , e-raamatuna 12€99
Toimetaja Tuuli Elstrok
Kirjastus Rahva Raamat
...
Meie lugejatel soovitame kiigata ka juttu keskajal esimese feministliku naiskirjanikuna leiba teeninud pariisitarist Christine de Pizan. Vaar-feminist Feminia kuningriigist - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Peatselt Eestisse reisivad lugejad shopaku Tallinna Vanalinnas kindlasti ka selles poes Intervjuu: Maaja Hallik ja raamatupood REaD - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Mida kirjutati Liivimaa kohta a. 1555 Veneetsias? Lugeda saab siit Libahundid. Et mida siis Eestist ka Veneetsias kirjutati? - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)