Mood ja külm sõda. Eriti salajased märkmed

Foto vasakul: Len Girin / foto paremal: Kalju Jõul

2012-2013 toimus Kumus näitus "Mood ja külm sõda" , kuraatoriteks olid Eha Komissarov ja Berit Teeäär. Mood ja külm sõda - Eesti Kunstimuuseum (ekm.ee)

Reklaami ja sotsmeedia tunnustuse meeleheitlikel otsingutel tegi Kumu näitus publikuprojektina koostööd ajakirjaga Mood ning katsus projekti promomiseks kaasata tollal tuntud ja nüüd juba unustusse vajunud moeblogijaid. Näitus ise keskendus rohkem Tallinna Moemaja ja selle poolt välja antud ajakirja Siluett toodetele, mida oli lihtsam kätte saada. Fotomaterjali esindas Boris Mäemetsa fotokogu.

Külmale sõjale 70ndatel väga omane iseseisev moekunst sattus Kumu näitusele aga üsna salaja ja sedagi publikuprojekti raames. Kuigi sama kleiti ja modelli kujutav õlimaal on tegelikult Kumu püsiekspoitsioonis alates a. 2006 ja Kumu kollektsioonis alates a. 1982.

Toome ära ajakirjas Mood ilmunud võiduloo, mis räägib keraamik Irja Kändleri pulmakleidist, mille valmistas a. 1975 moekunstnik Aino Jakobi:

"Aastal 1975 ei olnud rahal mitte mingit väärtust, sest raha eest ei olnud lihtsalt võimalik midagi erilist osta. Kleidid õmmeldi küll ise, kuid poest ostetud kangaste mustrid jäid samamoodi ühesuguseks nagu tollal igas kodus leiduvad punased valgemummulised serviisid.

Samal aastal viibis tulevane keraamik Irja Kändler suvisel praktikal Leningradis Lomonossovi-nimelises portselanitehases Vassili saarel, mis on muide siiani meile lähim koht koobaltsinise glasuuri kandmiseks kondiportselanile. Moekateedris õppiv Aino Jakobi oli tema maalitud serviise juba ammu tähele pannud – vormid olid väga elegantsed ning peenelt maalitud kohvitassidest ei olnud tollel ajal isegi mitte und näha. Aino teadis, et Irja plaanib samal suvel abielluda ning pakkus Irjale “diili” – Aino teeb Irjale pulmakleidi ja Irja teeb Ainole initsiaalidega kaunistatud ja sinise glasuuriga maalitud serviisi. See oli pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda.

Irjalt võeti mõõdud enne rongile minekut ja ta sõitis suve alguses Leningradi, et lõpetada oma diplomitöö – Lenini-nimelise rajooni perekonnaseisu aktide büroosse tellitutud portselanplaatidega kaetud laud ning sinna juurde kuuluvad karikad. Kõik sinise glasuuriga maalitult. Samal ajal valmis ka uhke serviis Ainole tehase materjalidest ja samast glasuurist.

Aino läks aga Pärnusse, kus asus sel hetkel ainukene pood Eestis, mis müüd täissiidi. Ning seejärel läks siidivärvide järele ARSi, et sealt mitteametlikult värvipulbreid hankida. Kleidiproovi organiseerimine Leningradis praktiseerivale Irjale oli niikuinii üsna ebatõenäoline. Telefoni ei olnud ning isegi kui oleks olnud, siis pidanuks ju tellima kaugekõne. Niisiis oli ainuke toimiv sidepidamisviis postiteenus. Keset suve tuli Ainol aga ette enneolematu võimalus sõita Ungarisse. Irja kirjutas sel ajal Ainole mitu korda Tallinnasse, et teada saada, kuidas kleidiga läheb...? Aino ühiskorterinaabrid, kes soovisid Ainot oma korterist samal ajal välja kõrvetada, saatsid aga kõik kirjad tagasi märkega “ei ela sellel aadressil”. Irja pulmad hakkasid lähenema, kuid kleidist ei olnud midagi kuulda. Irja ei teadnud mitte midagi ei kleidi tegumoest ega ka värvist, sest ta oli jätnud Ainole selles osas vabad käed, ning ta ei osanud ette kujutada, kas seda kleiti on üldse alustatud ega ka seda milline ta võiks olla. Ainuke, mida ta mingil juhul ei soovinud, oleks olnud valget värvi kleit. Liiga tavaline.

Irja pakkis praktika lõppedes valminud 12-osalise serviisi kohvrisse (ratastega kohvreid ei olnud sel ajal veel leiutatud) ning tõi kogu serviisi rongiga Tallinnasse. Tallinnas said Aino ja Irja siiski omavahel ühendust, siid oli selleks ajaks juba maalitud ning aurutatud ning imekiiresti organiseeriti Aino ühiskorteris kleidiproov.

Irja ei olnud osanud uneski ette kujutada, et kleit on türkiissinine ning maalitud pilvemotiividega ja et selle juurde kuulub ka maalitud kübar. Aino maalitud sinise taevaga kangast oli maailmas ainult üks eksemplar.

“See kleit oli nii teistmoodi, et mitte keegi ei olnud mitte midagi sellist näinud. Kui me perekonnaseisu aktide ametist jala läbi linna Eesti Energia majja läksime, et registreerimist sõprade seltskonnas tähistada, siis jäid võõrad inimesed tänaval seisma. Ja isegi tramm jäi seisma. Paljud inimesed on mulle öelnud, et nad ei mäleta mind, aga nad on minu kleiti näinud. See oli nii kuninglik ja nii teistmoodi,” räägib keraamik Irja Kändler.

Keraamik Irja Kändleri pulmakleit, mille maalis a. 1975 moekunstink Aino Jakobi

Aino Jakobi: "Suurte maalitud pilvedega türkiissinist siidi ei olnud tõesti mitte kuskilt võimalik osta. See oli silmnähtavalt haruldane ning ei kuulunud isegi mitte leti alt ostetavate kaupade hulka.

Irja lasi kleidi hljem veidi lühemaks teha (parempoolsel pildil), et seda oleks võimalik ka lihtsalt piduliku kelidina kanda. Kleit on siiani olemas ning püüab siiani tähelepanu. Ka kleidi eest saadud serviis on siiani olemas."

1975 moekunstnik Aino Jakobi maalitud pulmakleiti võis kanda ka ilma varrukateta.

Nagu näha, ei olnud nõukogude mood sugugi puuvillakittel nagu arvavad nooremad moekunstnikud ja muuseumitöötajad, kes ei olnud sel ajal veel sündinud või kellel puudusid kontaktid moemaailmaga. Ka ei püüdnud Nõukogude Eestis loodav mood kedagi matkida. Olgugi, et materjalid peaaegu puudusid, olid siis ikkagi olemas oskused ja loomulikult looming.

Postlüüd 2012

Kunstnikud Irja ja Aino said tänuteheks näituse avamisele kutsed ja Irja võttis pulmakleidi kilekotis näituse avamisele kaasa ka.

"Pane kleit kohe selga!" ütles Eha Komissarov. "Miks te seda näitusele ei toonud?"

Noh, ei küsitud ju, sest tegelikult ei osanud näituse kuraatorid arvata, et sellest ajast taolisi kleite üldse alles või Eestis on. Tellijaks oli tollal enamasti Eesti kultuurieliit, kes üsna suures kooseisus 80ndatel Läände tõmbas. Autoriloominguna valminud rõivad aga võeti alati kaasa, et neid siis Läänes edasi kanda või, mis veel parem, mõnele huvilisele maha ärida.

Miks me sellest üldse kirjutame? Noh, on üks asi veel, mida Kumu näitust korraldanud kuraatorid ei tea... Nimelt seda, et kleit oli juba Kumus sees ja tänu Malle Leisile ka Kumu põhikollektsioonis.

EKM Digitaalkogu 's tulmenumbriga EKM j 31853 leiate te Malle Leisi maali "Keraamik Irja Kändler" aastast 1982 . Maal on Kumu püsiekspositsioonis a. 2006 . 

Maalil on punane tass, kuhu Malle Leis maalis Irja Kändleri pulmafoto järgi ka jutuks tulnud kleidi. Kuna pulmapildi foto oli must-valge, siis kujutas Malle Leis kleiti roosakates värvides. 

Kuna meie lugejad on enamuses väliseestlased ja kuna meie blogi loevad võrdselt nii naised kui mehed, siis nad ei tea, mis on ajakiri Mood. Esimest korda meie kultuuriblogi ajaloos paneme me siia lingi Wikipediast, sest midagi muud ka ei ole Mood (ajakiri) – Vikipeedia (wikipedia.org) ja avaldame teksti autori loal nii nagu ta ilmus ajakirjas Mood (tegu oli publikuprojektiga, nii et Mood tektsi eest maksma ei pidanud ja ei tea tänaseni, kes on teksti autor). A. 2012 oli ajakirja peatoimetajaks Kristi Pärn-Valdoja .

70ndate Nõukogude Eesti iseseisev kõrgmood

Nagu eelnev artikkelgi räägib, tuli kangad ise toota. 1976 toimus Kiek in de Kök'is iseseisvate moe- ja tekstiilikunstnike näitus ja arhiividest õnnestus meil leida mõned fotod, millel olevad kangad on pärit samas perioodist kui Irja Kändleri pulmakleit.

Aino Jakobi maalitud kangas Kiek in de Kök'i näituselt a. 1976 , foto Len Girin

Nagu näha, on need kangad teostatud guttaga, millest räägime juba rohke ühes järgmises loos. Juhiks ainult tähelepanu sellele, et kompositsioon ja täiuslik teostus on 70ndate ERKI lõpetanud moekunstnikule ülimalt oluline.

Aino Jakobi maalitud siidkangas a.1976 Kiek in de Kök' is toumunud näituselt, foto Len Girin

Kummalisel kombel ei paista nendest kangastest üldsegi mitte ajastu raskust, vaid pigem lillelapselikku boheemlust. Ka ei ole detailides märgata nõukogude sümboolikat, mida paljud noormad moenäituste kuraatorid ajastu märgiks peavad. Ei, iseseisev mood Nõukogude Eestis ei olnud sugugi sirbist ja vasarast räsitud.

Aino Jakobi maalitud siidkangas Kiek in de Kök'i näituselt a. 1976 , foto Len Girin

Aino Jakobi on väga huvitav moekunstnik, kelle looming on ilmunud väga paljudes moeajakirjades üle maailma. See ei ole aga tekkinud üleöö, niisiis toome ära ka ühe DDRis ilmunud foto:

Aino Jakobi maalitud kleit 70ndate teisest poolest, DDRis ilmunud ajakirja kaanel a. 1985

Aga millest üldse selline moeblogijalik lugu? No ikka sellest, et Tallinna Vanalinna Päevade asutaja ja Kodulinna Maja pikaajaline juhataja ja looja Tiina Mägi palus midagi kirjutada Aino Jakobi siidimaalikursusest. Tõsi, ajaleht Kesklinn on kursuse küll ilusti kõikide kontaktidega ära trükkinud, aga ega sinna rohkem midagi mahu. Kuna Tallinna vanalinn on tänaseni sellisel kujul säilinud suuresti tänu Tiina Mägile (näiteks Tallinna vanalinna võiks tänapäeval läbida kole magistraal, millega saaks Balti Jaamast otse Viru hotelli) , siis vanalinna hoidmise eest jagame me kuulutust ka meie lugejatega ja lisame ka fotosid, mida ei olnud isegi Kumu näitusel! Lisaks kaebavad kodueestlased alati, et vanalinnas on kallis. See tuleb vist sellest, et nad ei tea kuhu minna.

Moekunstnik Aino Jakobi siidimaali kursus toimub

29.mail kl 12.00-14.00

Kodulinna Majas (Gümnaasiumi 3 )

Tasu 9 € (1€ sissepääs Kodulinna Majja, 8€ kursus ja materjalid + tehtud asja saab pärast endale)

Kursusele tuleb kindlasti end kindlasti eelnevalt registreerida Kodulinna Maja telefonil 644 98 67 .

Siseruumides tuleb maski kanda!

Nagu näete, on kursuse hind imeline. Natuke aega tagasi kirjutasime ka ühest teisest väga soodsate hindadega paigast vanalinna südames, mille ruumide eest on muide samuti ajaloolane Tiina Mägi palju võidelnud:

Intervjuu: Maaja Hallik ja raamatupood REaD - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)

Aitäh! Merci!

Tiiu ja Ivars Soms, Aino Jakobi