Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog

Kes siis ei oleks viimasel ajal jälginud maalikunstnik ja kuraator Tiiu Rebase fotoreportaazhe
Eesti Maalikunstnike Liidu näituste riputustseremooniatest? Neid reportaazhe oleme meiegi
Pariisist jälginud nagu mõned vaatavad spordivõistlust... 30.aprillil lõppes kaheksa eesti
kunstniku osalemine viis kuud kestnud Vilniuse Maalitriennaalil, 28.aprillil tuli aga hoolimata koroonakriisist sõita koos Mall Nukkega Soome, et Soome Kunstnike Liidule kuuluvas HAA galeriis Suomenlinnas üles panna seitsme eesti kunstniku maalid. Ja juba 6.mail tehti Tallinnas lahti Kadrioru Plaza Galerii, mille näitusepind on päris suur...

Tahakski siis lähemalt teada, kuidas Soomes oli ja kuidas see näitus üldse organiseerus... Eesti Maalikunstnike Liidu esinaine Tiiu Rebane lubas meie lugejate küsimustele hedelt ja ausalt vastata!

HAA galerii Suomenlinnas. Eestlaste näituse ülespanek aprilli lõpus. Foto: Tiiu Rebane

Kirjad Nuustakult: Kas otsus Soome näitus siiski teha võeti nii Eesti kui Soome poolelt vastu vaid nädal enne näituse avamist?

Tiiu Rebane: Oli vastupidi- me ei andnud järgi Soome poole ebakindlusele, sest meil Mallega kummalgi ei olnud võimalik oma Soome ajakava muutma hakata. Meile tuli appi Eesti saatkond Soomes tänu kelle abile saime ammu plaanitud ajal näituse teostada. Veel eelmisel päeval enne laeva minekut olime
teadmatuses, kas lubakiri üldse saabub Soome piirivalvele ja kas nõusolek piiriületuseks ka antakse.


KN: Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov ja kultuuriatashee Anu Kippasto külastasid HAA galerii näitust "Seitse Eesti kunstnikku". Mis sa arvad? Kas Anneli Ott* tuleb Tallinnas Kadrioru Plaza Galeriid ka külastama?
TR: Ei ole veel tulnud.

Vasakult: kuraatorid Tiiu Rebane, Mall Nukke, suursaadik Sven Sakkov ja kultuurinõunik Anu Kippasto varjamas Mall Nukke maali HAA galeriis


KN: Kulka eraldas Mall Nukkele Soomes näituse korraldamiseks 700€ - kas see oligi finantseering selle HAA galerii näituse jaoks, kus osaleb seitse kunstnikku ja kaks kuraatorit? Kas mingeid
lisavahendeid ka saite? Vaatasime, et Temnikova** sai samast eraldusest 1400 € , et Aaltos
loenguid kuulata... Eks internet on Eestis kallis, aga ikkagi...

TR: Mall taotles toetuse enda kui kuraatori tegevuse toetuseks.
Taotlesin näitusele rahastust Kultuuriministeeriumi rahvusvaheliste kultuurisündmuste toetustest, sealt kahjuks eraldust ei tulnud. Eesti Kultuurkapital hindas näitust positiivselt, andis küsitust küll
veidi vähem, kuid siiski piisavalt. Nii et saime protsessiga normaalselt edasi minna. Toetuse
summast pool läheb transpordile, ülejäänu tehniliste küsimuste lahedamisele ning kuraatoritest
installeerijate kohalviibimisele ülespanekuks ja mahavõtuks.

Näituse idee autor ja kuraator Mall Nukke HAA galeriis Lembit Sarapuu maale üles riputamas. Foto: Tiiu Rebane


Mingit töötasu sealt toetustets muidugi välja ei võlu. Mingit ajakulu kompensatsiooni kogu sellele tulemuslikule või tulemuseta projektitaotluste tegevusele loota oleks ülim idealism.
Näitus toimub Helsingi Kunstnike Liidu Haa Galeriis, millel üsna suur renditasu. Eesti
toetusfondid ei pea galeriide renti toetuskõlbulikuks kuluks, mis on  sisuliselt Eesti kontekstis ka
 arusaadav. Rendisumma (1200€) klappisid võrdses mahus esinevad kunstnikud ise. Lembit
Sarapuu (s.1930) rendi osamaksu tasus Eesti Maalikunstnike Liit.
Mida ma lootsin on et esimene näitus selles “7 kunstnikku” formaadis tõestab ennast Helsingis
ning et tulevikus läheb meil toetuste taotlemisega vähe kergemaks. Esimese korra jaoks läks seitsmel
eesti kunstnikul rahastusega üsna hästi. Ka teostusid meie lootused tulevaste koostööplaanide
osas Soome Kunstnike Liiduga, taastasime loomealase läbikäimise ja peame konkreetseid
tulevikuplaane. See on äärmiselt tore tulemus- kogemustevahetus ja näituseprojektid Soome
maalikunstnikega saab olema igati huvitav ja kultuurielu rikastav.

Tundub, et HAA galerii on andnud Eesti Maalikunstnike Liidu käsutusse nii suured ruumid, et isegi Laurentsius mahub ära. Foto: Mall Nukke

NK: Mare Vint saatis kunagi Soome kaudu oma graafikat välismaale graafikabiennaalidele nii, et
soomlastest sõbrad peitsid ta graafika Lenini plakatite vahele ja saatis Mare Vindi graafika siis
Soomest postiga edasi. Kuidas maalide tarnimine Soome tänapäeval välja näeb?

TR: Kõiki töid ja piiriületajaid testitakse, maksustatakse ja jälgitakse. Lenini plakateid enam vaja ei
ole, kuid on vaja raha.
Logistika iseenesest muutunud ei ole, ikka seesama skeem: maalid, kaubik ja kindel trajektoor.
Lihtsalt punktist A punkti B pääsemiseks peab tänapäeval olema raha, närvi, tervist, palju vaba
aega ja arvuti. Tihti tuleb päevade kaupa pidada läbirääkimisi inimestega, kellest
projekti õigeaegne või muidu planeeritud viisil toimumine sõltub.

Näituse "Seitse Eesti kunstnikku" reklaamplakatid Helsingis

Hea oleks kui post factum saaks tegeleda ka oma isikliku keha rehabilitatsiooniga. Kahjuks
töötame tasuta ja vahendeid kiropraktikule või vereringe taastusravile ei jätku.

KN: 80ndatel sai kunstnik Raevangla näituse riputamispäevade eest Kunstifondilt 50 rubla. Ette oli
nähtud selleks kolm päeva ja 50 rubla oli siis keskmine kuupalk. Palju teie saite?

KN: Ma ei tea milliseid summasid Kunstifond välja käib, näitusi nad ei korralda. Ka
Raevanglas*** mitte. Ühes teises vanglas**** , kuhu taheti kunagi kõik kunstnikud õppima saata,
avastati muide surmav must seenbakter. Veel hiljuti kutsuti sinna kunstnikke näitusi
tegema ja shõusid korraldama, et koha aurat parandada, kuid kunstnikud polevat vedu võtnud.

Vastates aga su küsimusele siis: Maalikunstnike Liidu tavategevus on näituste väljatöötamine ja see põhineb seni vabatahtlikule ning tasustamata tööle. See lihtsalt on nii. Tegemist on "hobiga".
1992 aastal asutatud Maaliliit (www.maal.ee) on sõltumatu ja praktiliselt lindprii kollegiaalne loomeliit, mis
ajaloolisetel alustel kuulub ka Eesti Kunstnike Liidu alaliitude hulka. EKL toetab alaliite iga-aastaselt 500 euroga,  pluss nõu ja jõuga. Lisaks tuleb liikmetelt väike liikmemaks ja sellest moodustubki kokku loomeliidu iga-aastane eelarve, mida saab kasutada kunstinäituste korraldamist toetavate fondide omafinantseerimise nõude täitmisel.

Mall Nukke maalid HAA galeriis. Foto: Mall Nukke

KN: Viimati arutasid kaks ökokuraatorit Sirbis ökokuraatorlusest. Meile tundub, et kunstnik on
tegelikult üks väga öko inimene. Ei tarbi, ei jaksa seetõttu oma ökoloogilist jalajälge laiaks
rullida ja "toodab" väga ettevaatlikult. Lisaks on ta jätkusuutlik, sest vastupidiselt hilpudele ei
ole maale ka saja aasta pärast üldse vaja ära visata. Aga ökokuraatorite tuules küsiksin sinu
käest, et palju te selle Helsingi näitusega ka saastasite? Mis tegite nende naelte, kartongi ja pappidega, ah?

TR: Olen kunagi teinud Bill Gatesi ökoloogilise jalajälje teste ja need on tõestanud, et minu askeetlikud eluviisid koormavad ökosüsteemi vähemalt kolme inimese eest. 
Vastates Su põletavale küsimusele siis me ei saastanud Helsingit kohe üldse: tühjad
kummituslaevad sõidavad sõltumata meie valikutest, ninaneelu plastiktikuteste tehakse
sõltumata meie valikutest ja pakkekiled panime galeriis seinte taha pilusse ning toome need
kõik mai lõpus maalide ümber mähituna Tallinna tagasi nagu ka peale igat näitust. Jääkaru jäi ellu ja Bill Gates valmistub kliimasõjas päikest varjutama. Soome mahlapakid jätsime aga Soome- seal on väga korralik
recycle- süsteem ja usun et kaasajal osatakse kõigest uut energiat toota, nii inimestest kui
vanapaberist.
Ökoteema on moodne ja subsideeritav. Kes tahab teada, kuhu maalide pakkekile lõpuks kaob,
võib uurimustöö jaoks taotleda Loov Euroopa toetuse.

Eesti kuraatorid Helsingis ei saastanud. Pildil riputamismelu ja Lembit Sarapuu ning Mauri Grossi maalid. Foto: Tiiu Rebane

KN: Soomes lõi hiljuti laineid Kumu kuraatori Mai Levini ja Aivazovski võltsitud maali skandaal. Kas seetõttu peavad eesti kunstnikud Soomes ka kuidagi rohkem pingutama, et see plekk neile kahju ei teeks? Või on see nüüd hetk, kus on ootamatult hea olla elus eesti kunstnik, keda võltsingute problemaatika ei puuduta?
TR : Elus kunstnik on ikka hea olla! Ma ei kujuta ette kas ja kuidas näiteks Aivazovski praegu
surmariigis selle nimeatud pleki tõttu kannatab. Mulle meeldiks mõelda et ta on juba mitmeid kordi
reinkarneerunud, viimati Mai Levinina näiteks!
 Jumal on mind kuidagi hoidnud paljudest asjadest eemal -ma pole selle loo ega selle
asjaoludega kuidagi kokku puutunud, rõõm tõdeda et mu südametunnistus on puhas,
mida soovin ka kõigile teistele.
Olen jõudnud arusaamani et süüdistavalt mõtlemine on raske koorem, eriti ei jaksa mõelda
eestlaste vigade või pattude peale ega ka oma rollile nende pattude lunastamisel. Ma nii
polüfunktsionaalne ei ole.
Kuid põhiküsimuse juurde: nii kui näitus üles sai, võitsid Eesti kunstnikud ja kunst kõigi vaatajate
südamed!
Ja selline positiivne elava kunsti laeng oligi kogu ürituse point. Meil õnnestus taastada publiku ja
loomeliitude huvi, sümpaatia ning üldine koostöövalmidus Eesti maalikunstnikega.
Kuraatorid Mall Nukke ja Tiiu Rebase võiks puhtsüdamlikkuse eest kultuuririndel mõne ordeni kandidaadiks esitada küll :)

Vasakul Karl-Kristjan Nageli maal. Taamal Mall Nukke koos Mall Nukke maalidega. Foto: Tiiu Rebane

KN: Mis näituste korraldamise juures kõige rohkem vihastab või häirib? 
TR : Huvitav küsimus. Mind painab et näituse korraldamine on majanduslikult raske. Siiani on kõik
ettevõtmised saanud toimuda suure omapoolse pealemaksmisega. Kui mitte rahalise siis ajalise
või tervisepõhise investeeringuna. Näituse või organisatsiooni töö korraldamise istumistunnid maksavad
samuti kätte- siin on asi tasakaalust väljas, puudub mingi õilis ülemkoda, mis pakuks
meiesugustele rehabilitatsiooni variante. Alustame tervisekindlustusest, mis mõnel võib puududa,
ja lõpetame kurva faktiga, et toolitunde arvuti ees ei peeta töötrauma allikaks. Nali kõik muidugi,
kuid kui me vaatleme normaalettevõtete töötingimusi, siis need on nagu kosmosejaam ja kiviaeg
tavapärase kuraatoritööga võrreldes.
Vaesus häirib. Igasugune teiste inimeste ja näituste jaoks tarvilike vahendite vaesus samuti.


KN: Mis on näituste korraldamise juures kõige lahedam/ vingem?
TR : Kõige vingem on, et kõige vingemad asjad alles tulevad- nad on alati alles ees.
Hea teose nägemine, selle esitlemisele võimaluse leidmine- see on elamus.
Hea tunne on, kui mõni suurem näitus on äkki ootamatult paigas- teosed on leidnud omale õige
koha ( nagu puzzles). Äkki...plaks! Vinge ongi just see nö kosmiline kaif, harmoonia, mis näituse
koostamist saadab, teoste paikaminekud ja hilisem kohutav väsimus.

Mauri Grossi maalid HAA galeriis. Foto: Tiiu Rebane

KN: Kas seoses näituste organiseerimisega on ka mõni hirmus lugu juhtunud? 
TR : Meenub kunstniku iseeneslikult purunenud jalaluu. Vastu kõiki ootusi, murdumine esteetilistel
põhjustel.
Hiljem, peale pikemat performassi transportisime kunstniku öösel ilma tervisekindlustuseta ka
arsti juurde. Ja juhtumisi samal momendil kui mingid kriminaalid viskasid kiirabi ukse vahelt sisse
poolelusa piinatud naisterahva. Need kaks ohvrit on kuidagi mu teadvusesse üheks
sulanud ja jäänud templina mällu.


KN: Kultuuriministeerium on otsustanud toetada kultuurikorraldajaid 25,3 miljoni euroga ja ja
vabakutselisi ootab 8,5 miljonit eurot: kas kvalifitseerud kuskile nende juurde ka?

TR : Ei, alampalga (ehk summaga mis jääb olulisel määral alla praegusele loometoetusele - loometoetus on 580€) ja töölepinguga Muhu Kunstitalu projektijuhina ( 
FUTU MUHU 2021 - KOHALIK AINE (maal.ee) / Muhu A.I. Residency (ai-res.org) ) ei saa ma endale loometoetust taotleda. Samas mulle meeldib väga mu töö Muhu Kunstitalus. 
Kultuurikorraldajate puhul on aga tegemist rahaliste kaotuste põhise toetusega Covid 19 tingimustes(nt langenud piletitulu korvamine). Maaliliit siin näiteks ei kvalifitseeru. Eesti Maalikunstnike Liit on nö tõeline
mittetulundusühing ehk siis fantastilisel kombel ei ole maaliliidul ei müügitulu, ei raha ega ka
rahalisi kaotusi. EML-l on ainult näitused.

KN: Eesti esindajad ütlevad vähemalt välismaal alati, et Eesti on rajatud erilisele kultuuriruumile ja
et Eesti püsimine sõltub tema kultuuri püsimisest. Samas toimub välismaal ikka palju rohkem
disainiüritusi kui kunsti- või kirjandusüritusi... Lähemal vaatlemisel toetavad disainiüritused pigem Hiina Rahvavabariigi tööstust või paremal juhul Itaalia tektsiilitööstust. Ega see maalikunstniku
värvituub ja lõuend ka Eestist tule, aga ikkagi... Välismaal elavat kultuurihuvilist kõnetab maal
palju rohkem kui Hiinas või Indias valmistatud detail, millele brändisilt ja kaunis karp juurde
pandud. Miks see nii on, et Eesti toetab heldelt täiesti kahtlase väärtusega disaini, aga
kunstnikud jäävad tähelepanuta?

TR :Sa räägid ametlikust, isegi ametkondlikust kunstist. Sellest, mis disainib riiki ja mida riik kasutab
oma imago loomiseks. Kusjuures nad ju ei eksi- Eesti püsimine sõltubki kultuuri püsimisest.
Disainiga sehkendamine ja moe värk on ikka ametkondlikuga koos käinud- see on estraad, selles
esinduskontekstis loetakse inimpäid publikus nagu kapitali ja samamoodi loendatakse
sekundeid uudistes.
Riik tegeleb igas mõttes disainiga, sest mis juhtuks kui riik tegeleks kunstiga? Milline
kontseptuaalne ja geniaalne samm see oleks, kuid millised määramatused sellest sünniksid?
Tore oleks kui bürokraatia toimiks vabalt ja loovalt! Kinnitan et Maalikunstnike Liit on valmis kohe
oma teadmiste ja oskustega kaasa tulema.
Ka mina teeksin koos Sinuga disainile ja kunstile vahe sisse, need kaks kultuuriharu püüavad
erinevat publikut. Disain on kerge massimõjutusvahend. Maalikunst vastupidi, see liigub
ruumides, kuhu sissepääs on raskendatud ja kus vestluse alustamiseks ei piisa kaubamärgi
tutvustusest. Eriti võimas oleks, kui ametlik Eesti võtaks suuna kunstinäituste ja kunstnike esitlemisele välisriikides, mingites erakorralistes hoonetes, erinevate erakordsete inimeste ja organisatsioonide juures jne
jne . Kunst on tohutu kapital, nii diplomaatiline kui finantsiline. Näituste traditsioonist kujuneks
välja väga ilus meeleline kultuurirevolutsioon ja vesi voolaks meie kõigi veskile.
Mis puutub isiklikult Eesti esindajatesse välismaal siis teatud sentimentalism on Eestist
kaugelviibijatesse alati programmeeritud olnud. Ka mina nunnutan eemal olles Eestit mõttes ja
saabun siia tagasi olles alati uutest energiatest laetud. Ning millegipärast see suur positiivne energia
imendub siin olles õige kiirelt kuskile ära. Eesti on hea, kuid siin on raske. Eriti kui sulle on jäetud
Lennart Merit parafraseerides see "tuleviku väetise roll". 

KN: Kas sa Nuustakul oled käinud?

TR: Guugeldasin ..ja näen et olen käinud. Isegi energiasammast olen näinud.

KN: Aga Pariisis?

TR: Oui! :) Pariisi linna olen ära näinud, väga ilus oli. Igasugune kunsti- ja filmiajalugu
muudkui jooksis massiliselt silme eest läbi, kuhu ka ei läinud, huvitav. Tore koht kus jalutada
koos sõpradega.

...

Näituse "Seitse Eesti kunstnikku" plakati autoriks on Mall Nukke.

HAA galeriis toimuval näitusel "Seitse Eesti kunstnikku" osalevad seitse Eesti Maalikunsti Liidu liiget, kes on maalikunstiga väga sügavalt tegelenud juba aastakümneid, kuid sellise koosseisuna astuvad nad publiku ette esmakordselt:

Mauri Gross (s. 1969)

August Künnapu (s.1978)​

Laurentsius (s. 1969)

Maarit Murka (s. 1981)

Karl-Kristjan Nagel (s. 1977)

Mall Nukke (s. 1964)

Lembit Sarapuu (s.1930)

Kuraatorid: Mall Nukke (idee ja teostus), Tiiu Rebane (nõustamine, korraldus, tehniline teostus)

Näitus uurib ajaloo keskpunktiks peetavat olendit e. inimest . Niisiis on valdavalt esindatud figuratiivne kunst väga erinevates võtmetes. Inimest vaatlevad ka Maarit Murka hüperrealismi ja optika ristteel passivad loomad. Kas huvi või etteheitega? See jääb juba vaataja enda südametunnistusele. Kes keda vaatleb? Ja kes keda vaatab? Taolistele filosoofilistele küsimustele peab külastaja juba ise vastama ja vahest ka iseenda elust kõditavat või hirmutavat äratundmisrõõmu nautima.

Maarit Murka maalid HAA galeriis. Foto: Tiiu Rebane

Eraldi sooviks õnnitleda Eesti saatkonda Soomes, kes võttis julguse rindu ja käis näitusel. Ei olnudki ju nii hirmus, eks? Leedu kolleegidel nii hästi ei läinud: XVII Vilniuse Maalitriennaal "(Un)Determined" (8.12.2020-30.04.2021) - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)

Lõpetuseks tuleks lisada soomlastest ja eestlastest kunstitarbijatele, et kõik Helsingis HAA galeriis eksponeeritud maalid on originaalid ja kunstikollektsinäärid on kindlasti rõõmsad selle üle, et osad näitusel olevad teosed on ka müüa. 

Soomekeelse info leiab HAA galeriist Helsingin Taiteilijaseura – HAA Galleria , lisainfot saab Helsingis küsida  Tia Takala'lt ( tel. 044 055 1678 / tia.takala[at]helsingintaiteilijaseura.fi  ) 

Eestikeelse info saab siit SEITSE EESTI KUNSTNIKKU (maal.ee)

Näitus on avatud 29.04.-29.05.2021 

Teisip.-neljap. kl. 12.00-18.00 / reedel ja laupäeval kl 12.00-16.30 

Loodetavasti mõtleb ka kultuuridiplomaatia edaspidi rohkem maalikunstile ja vähem "disainile" . Meil pole ei Bangladeshi, Hiina Rahvavabariigi ega Itaalia maastoodangu vastu muud midagi kui ainult seda, et saastavad teised ju jubedalt. Sildi käsitsi õmbelmine või pakendi käsitsi voltimine kaugelt maalt tulnud esemete ümber ei tee taolisest toodangust veel disaini nagu greenwashing ei tee saiast rohetoodet. Vähemalt prantslaste endi arvates avaneksid need loodetud uksed ikka kergemini mõne maalinäituse taustal... 

Kel huvi kunstiturismi vastu, see peaks endale kohe bukkima majutuse Muhu Kunstitalus Muhu A.I. Residency (ai-res.org)

Ja kel huvi kaasaegse maalikunsti vastu, saab nüüd ka uuest Kadrioru Plaza Galeriist endale midagi vaadata PARK JA LINN (maal.ee)

*Anneli Ott on Eestis hetkel kultuuriminister.

**Olga Temnikova on abielus miljonäriga, ning seetõttu Eestis trükitud ajakirjanduse ja enda sõnade põhjal "ainuke, kes Eesti kunsti jaoks üldse üldse midagi teeb". 

***Raevanglas asub tänapäeval Fotomuuseum, mis on Tallinna Linnamuuseumi filiaal. 

**** Tiiu Rebane mainib Patarei vanglat. 

Partager cet article
Repost0
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :