Viimase kümne aasta jooksul ei ole me kohanud kordagi sellist prantslasest diplomaati, kes a. 2010 Christophe Blain'i ja Abel Lanzac'i sulest ilmunud koomiksile "Quai d'Orsay" kahe käega alla ei kirjutaks ning kõva häälega ei hüüaks:" Jah, täpselt nii see on!"
"Quai d'Orsay" . Ühe koomiksi edulugu
/image%2F6456076%2F20210711%2Fob_248274_quaidorsay-2.jpg)
"Quai d'Orsay" tähendab Prantsusmaa Välisministeeriumit ja Prantsusmaa diplomaatia kroonikaks peetav samanimeline koomiks on täpselt nii hoogne ja ettearvamatu kui Prantsusmaa välisminister Dominique de Villepin ise, kelle ulja energilisuse iga prantslane sellest graafilisest romaanist hoobilt ära tunneb . Koomiksit saadab tohutu edu, saadakse trobikond auhindu ja rahva tungival soovil tuleb koomiksile kirjutada järg.
Kui "Quai d'Orsay" teine osa Angoulême 'i koomiksifestivalil a. 2013 peapreemia saab, siis peab üks autoritest kapist välja tulema ja teatama, et Abel Lanzac'i taga peitub tegelikult hoopis välisministeeriumis töötav diplomaat Antonin Baudry .
Antonin Baudry kohta võiks öelda, et ta on mees, kel taskus sada diplomit. Nende hulgas ka dilpom kirjanduses ja kinokunstis. 2004 saab ta tollase siseministri Dominique de Villepini nõunikuks, edasi järgneb ta Villpinile juba peaministri nõunikuna rahvusvahelistes majandusküsimustes. 2010-2014 töötab Baudry kultuurninõunikuna Prantsusmaa saatkonnas USAs. Niisiis on töö kõrvalt kirjutatud koomiks pärit elust enesest ja Villepin'i värvikas karakter ise on igale kirjanikule taevaseks kingituseks. Samas ei õhku koomiksist viha tööandja vastu, ei, pigem on ta kirjutatud lähtuvalt väga tervislikust eneseirooniast, mida võiks eestlaste kultuuripildis stiili poolest võrrelda G.Durrelli menuteosega "Minu pere ja muud loomad" .
Film ja tema rezhissöör
2013 esilinastub Pranstusmaal koomiksi järgi vändatud mängufilm "Quai d'Orsay" ( Eestis pealkirjaga "Prantsuse minister") , mida 12.juulil 2021 kl 17.30 on võimalik näha ka kinos Artis Prantsuse Instituudi eriseanss: Prantsuse minister (kino.ee). Filmikriitka peab filmi koomiksist nõrgemaks ning kriitukutel on õigus. Samas ei tohi unustada, et koomiks on niivõrd hea, et sellest midagi paremat või samaväärset teha oleks võimatu. Lisaks on Baudry siis ise veel välisministeeriumis tööl... Filmi rezhissööriks on muidugi meie hulgas hiljuti lahkunud filmiklassik Bertrand Tavernier (1941-2021), kes a. 1971 "Kellavärgiga apelsini" pressiatasheena saadab Stanley Kubrickule telegrammi: " Ma lahkun töölt punkt kinomehena olete te geenius aga tööandjana siga punkt" .
"Quai d'Orsay" jääb Tavernier' viimaseks mängufilmiks ja juba seepärast tasub teda Artisesse vaatama minna.
Film ja tema näitlejad
Minister Alexandre Taillard de Worms'i osas astub üles prantslaste absoluutne lemmik Thierry Lhermitte.
Noore nõuniku Arthur Vlaminck 'i osa täidab Raphaël Personnaz (Prix Lumières 2014 sama rolli eest).
Olulist naisdiplomaati mängib Julie Gayet , kelle tegi maailmakuulsaks üks Prantsusmaa president tema juurde hommikul saiakesi viies. Kui nüüd järgi mõelda, siis see vist isegi kattus selle filmi võtteaegadega.
Vanema diplomaadi Claude Maupas' osas on Niels Arestrup, kes sai sama roll eest a. 2014 ka parima kõrvalosatäitja Césari .
Veel on paar huvitavat kõrvalosa, pigem isegi statistirolli, mille peaks eraldi välja tooma: Jane Birkin mängib Nobeli kirjanduspreemia laureaati ja hetkel Prantsusmaa finantsiministri rasket leiba teeniv Bruno Le Maire mängib iseennast.
Artise saidilt saab lugeda:" Filmi soovitavad nii Prantsuse suursaadik kui ka Prantsuse Instituudi direktor" . Filmi idee autor ja stsenarist on ju üks nende endine kolleeg, kes on tänaseks diplomaatia filmikunsti vastu vahetanud. Antonin Baudry debüüt mängufilmi rezhissöörina a. 2019 sai "Le Chant du Loup" eest kriitikutelt palju positiivset vastukaja ning nomineeriti koguni kolmele Césarile a. 2020. No ja edasi tuli koroona ning viimati olid kinod Prantsusmaal kinni tervelt seitse kuud jutti.
Meie soovitaks aga Bertrand Tavernier" filmi "Quai d'Orsay" (eestikeelse pealkirjaga "Prantsuse minister" ) nii endistele, praegustele kui ka tulevastele diplomaatidele, Prantsusmaast huvitujatele, ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele. See on poliitiline komöödia, mida tasub vaatdata ka inimesel, keda poliitika üldse ei huvita.
NB! Film linastub ingliskeelsete subtiitritega ja on peaaagu kaks tundi pikk! Artises on kliimaseade, nii et kapsun kaasa!
Veel prantsuskeelset lugemist:
Keeleõppeks sobivad graafilised romaanid suurepäraselt. Christophe Blain ja Abel Lanzac "Quai d'Orsay" I ja II osa , Dargeaud, 2010 ja 2011
Kes tahab teada, miks Dominique de Villepin Ühendatud Rahvaste Oragnisatsioonis a. 2003 nii hea ja tugeva kõne teha sai, see peab lugema Jean-Christophe Notin'i raamatud "Les Guerriers de l'ombre" , Editions Tallandier, 2017
Kes soovib lugeda ühe diplomaadi muhedaid mälestusi lähiajaloost, peaks lugema Gérard Araud memuaare "Passeport diplomatique" , Editions Grasset & Fasquelle, 2019