ÜKSSARVIK
"Majandusest. Kolm päeva tagasi sai Eesti endale järjekordse ükssarviku. Meedomäe talunik Peeter Siht andis majandusministeeriumile teada, et tema ainus pull Nupu on karjaaeda kangutades ühest sarvest ilma jäänud ja mehe sooviks on, et miljard dollarit makstaks talle enne kevade saabumist välja. Ministeeriumist vastust ei tulnud ja täna hommikul jäi Eesti uuest ükssarvikust ilma sest ära tuli veel üks sarv. Eesti ja üldse kogu maailma esimene nullsarvik ootab investoreid. Taluniku sõnul tuleb kiirustada sest nullsarvik on üha aktiivsem ja tundub olevat uutele turgudele suunatud sest aia asemel on nüüd auk ja alates kella poole kahksast ei ole nullsarvikut enam nähtud. Taluniku sõnul on tegemist Meedomäe kandi esimese startapiga ja mees kinnitab, et hakkas kohe kui pull startis appi karjuma-aga koht on kõrvaline ja tunnistajaid ei olnud. Lahkudes kaasas nullsarvik kahe poolega aiavärava ja murutraktori." Rohke Debelakk
Ükssarvik. Mis seoseid selline loom teis tekitab?
Eesti president Kersti Kaljulaid mainib ükssarvikut pea igal välisvidiisil peetud kõnes ja see on Silicon Valley’s Aileen Lee poolt a. 2013 käibele toodud termin vähemalt miljardi väärt olevate start-up’ide kohta.
Väikeste tüdrukute maailmapildis tähendab sama sõna plastmassist, hiigelsuurtest ripsmetest, liialdatult naiivsetest punnsilmadest ja jõledatest värvikombinatsioonidest koosnevat ponitaolist toodet.
Aga nii väikeste tüdrukute kui ka Kersti Kaljulaidi infopangas puuduvad andmed Eestis asuva ükssarviku kohta. Miks see nii on?
Siiski olgu juba ette ära öledud, et mitte alati ei ole ükssarvik olnud vikerkaari peeretav sünteetiline julla…
Rakenduslik ükssarvik
Riigipead on ükssarvikust varemaltki lugu pidanud.
Prantsuse kuningas Charles IX ei võtnud näiteks oma valitsemisaja lõpus suhu mitte ühtegi jooki ega toitu, mis polnud läbinud n.ö. « ükssarviku testi » : erasektoris kasutati sarve rohkesti mürgi detekteerimiseks või vastumürgiks. Usuti, et kontaktis mürgiga hakkab sarv verd jooksma, pisaraid valama või levitama jubedat lehka.
15.saj. lõpus elasid kõik õukonnad mürgitamishirmus ja nii kulus ükssarviku sarve ohtralt. Erinevate pidusöökide ajal ei olnud haruldane tükikest ükssarviku sarve igasse joogianumasse kasta, et kontrollida joogi puhtust. Kui vesi või vein olid mürgitatud, siis hakkas jook kokkupuutel sarvega keema või suitsu välja ajama. Samal viisil testiti ka toiduaineid.
Kesk-Euroopa kirikutes hoiti ükssarviku sarve kui reliikviat ja nagu iga reliikvia, olid ükssarviku sarvelgi väidetavalt tervendavad võimed. Mida ükssarviku sarvega raviti ? Eks ikka erinevaid haigusi ja see olenes juba kirikust endast, kuidas ta sarve ravivõimeid välja reklaamis.
Sarvest tehti joogianumaid, noapidemeid, karpe.
/image%2F6456076%2F20210321%2Fob_60baa9_museeclunydamealalicorne.jpg)
Teaduses esinev ükssarvik
Kui usk draakonitesse hääbus Euroopas juba 13.sajandil, siis usk ükssarvikutesse püsis Kesk-Euoopas kuni 17.sajandini...
1624.a võttis tuntud prantsuse apteeker Laurent Catelan südameasjaks kirjutada käsiraamat ükssarviku kohta, kuna prantsuse keeles puudus neist « tõeline uurimustöö ». Oma teoses kirjeldas apteekrihärra ükssarviku ajalugu, anatoomiat ja andis praktilisi nõuandeid, kuidas ükssarvikut meditsiinis kasutada. Catelan jagas ka täpseid näpunäiteid ükssarviku jahtimiseks, aga kuna ma ei ole jahipidamise poolt, siis ma ei hakka neid nippe siin praegu kirjeldama. Sellel teemal peatuksin ma pikemalt lahates keskaegset vaibagruppi « Jaht ükssarvikule ».
Üksarvik e. monokeros ilmus eurooplaste kujutuspilti tegelikult umbes 500 a. e.Kr. Vaid Aristoteles julgeb tema olemasolus kahelda…
1. saj. kirjutab Gaius Plinius Secundus ükssarviku (monoceros) oma Historia Naturalis’esse sisse ning sellest hetkest eksisteerib ükssarvik vähemalt zooloogias tervelt 1600 aastat[1] …
Ükssarvik kui investeering
Kulda ei peetud keskajal kõige kallimaks materjaliks. Kullast hinnalisemad olid vääriskivid, aga kõige kallimaks peeti pärleid. Pärl ei olnud tollal mitte austri väärareng, vaid merel tekkinud hommikukaste imeline looming, millest puhtamat materjali ei olnud. Pärl sümboliseeris Neitsi Maarjat ja hinna poolest oli pärliga samas väärtuses ka ükssarviku sarv.
Keskaja lõpus kuulus ükssarviku sarv Kesk-Euroopas iga kuningliku varanduse nimekirja. Sellest sarvest ei öelnud ära ka kirikuisad. Näiteks Veneetsias Püha Markuse katedraalis on seitse ükssarviku sarve , neist « neli autentsed ». Westministeris ja Saint-Denis kloostris on kaks sarve jne jne. Enamus neist on kuninglikud annetused.
Huvitav on samas täheldada, et Skandinaavias ja hansalinnades ükssarvik varanduste loetelus ei eksisteeri.
Arktilistest vetest tulnud bränding e. udujutt
Kui ükssarvikut peeti orientaalseks Idamaalt tulnud imeloomaks, siis keskaja lõpust säilinud arvetest koorub piinlik fakt: Kesk-Euroopa printsid ja kirikud on ükssarviku sarve enda kollektsiooni saanud tihtipeale kingitusena hoopis Shotimaa või Taani kuningatelt. Või siis on nad ostetud hansalinnade kaupmeeste vahendusel.
Shotimaa vappi ehib ükssarvik ja ometi ei ole sellele tänaseni mingit päris konkreetset selgitust. Võib-olla on põhjus majanduslik ? Võib-olla on see lihtsalt hea bränding?
Tänapäeval on võimalik Kesk-Euroopas asuvaid sarvi analüüsida ja enamus neist on tuvastatud kui narvali hambad. Neid saab aga ainult arktilistest vetest…
15.saj. lõpus läheb sarveäri nii hästi, et sarvi müüakse isegi juppideks lõigatuna või pulbrina.
Shotimaal ja Taanil on sellele müügiartiklile geograafiliselt lihtsam ligipääs. Nii tundub tagantjärgi vaadates Shotimaa vapil kasutatud ükssarvik reklaamplakatina « siit saab ».
Eesti keskaegses kunstis nagu ka Skandinaavias ja hansalinnade aladel näeb ükssarvikut väga vähe. Taanis teda küll leidub juba 1. saj. peale, aga võib-olla on see kujutis sisse toodud hoopis roomlaste poolt ja Gaius Plinius Secunduse « Historia Naturalis »’ e ladinakeelsest tekstist .
/image%2F6456076%2F20210321%2Fob_7f0772_padiseykssarvik-parisianillustrators.jpg)
Eesti keskaegses kunstis tean ma vaid ühte ükssarvikut, mis valminud ükssarviku brändingu õitseajal 15.saj. keskpaigas. Samas asub see Padise kloostris, mis on tsistertsalste klooster. Tsistertslased on just Prantsusmaalt alguse saanud ja Prantsusmaa on sel ajal kõige suurem ükssarviku sarve tarbija. Kas sellest siis ka see ükssarviku kujutamine Padisel ?
Kuigi Skandinaavias kohtab ükssarvikut kunstis ikka veidi tihedamini kui Eestis, siis n.ö. ehtsat ükssarviku sarve sealsete kirikute ja kuningakodade inventaaris ei leidu… Võib-olla ei olnud põhjamaalastel lihtsalt nii palju vahendeid, et endale ükssarviku sarve osta. Aga võib-olla ei õnnestunud Põhjamaa elanikele narvali sarve ükssarviku pähe turundada ?
Miks Kesk-Euroopa ükssarvikutesse uskus?
Ärge naerge kui keskajal elanud aristokraadid uskusid nagu rauda, et ükssarviku sarv aitab erinevate hädade vastu. Me ise elame ajas, mil maailmas leidub kloorijoojaid ja kodanikke, kes usuvad n.ö. « väega kive» .
Me elame ajal, mil ninasarvikud on ohus Aasias levinud uskumuse tõttu, mille kohaselt aitaks ninasarviku sarvest tehtud pulber lahendada probleeme potentsiga…
Selles osas on ninasarvik ükssarviku pärija.
Kui välja arvata ristisõjad ja palverännakud, siis keskajal ei reisitud. Ja Põhjamaadesse sõitsid vaid kaupmehed. Nii said nad tagasiteel julgelt narvali sarve ükssarviku oma pähe esitleda ! See ei sarnanenud teiste Kesk-Euroopas tuntud loomade luudega ja ei olnud inimese tehtud.
Miks siis elusat ükssarvikut kunagi müüa ei olnud, kui teisi eksootilisi loomi liikus kuningakodade jaoks müügiks küll? Ka sellele oli kaupmeestel seletus olemas: ükssarvik oli nii vihane loom, et elusalt ta ennast kätte ei andnud ! Ning kui ta ka elusalt kinni püüti , siis ei söönud ta vangistuses olles mitte raasugi ja suri nälga. Sellise brändingu saatel müüdigi parimatesse perekondadesse arktilistest vetest püütud narvali 3 m pikkune kruvijalt keerdus hammas tõelise ükssarviku sarve pähe.
Kes teab, ehk kulges nii mõnegi narvali hamba tee ka läbi hansalinna Revali? Võib-olla aitas mõni teie endi esiisadest üksksarviku sarve läbi maa ja mere kolida?
Ükssarviku anatoomia
Kui lõvi välimusest puudus keskaegses Euroopas kindel arusaam, siis ükssarviku anatoomia kohta valitses keskajal raudne üksmeel: ükssarvikul oli kruvina keerdus sarv, hobuse keha, kitsehabe ja kitsekabjad.
Vaid Marco Polo(1254-1324) Sumatra saarel kirjeldatud ükssarvik ei sarnane Euroopas kasutusel oleva keskaegse ükssarviku kujutisega, aga tõenäoliselt kirjeldab Marco Pologi ninasarvikut.
Lillköpingis sündinud katoliiklasest kirikuisa Olaus Magnus(1490-1557) on ainuke, kes kirjeldab ükssavikut kui suurt merelooma. Reformatsiooni saabudes tuleb tal põgeneda katoliiklikele aladele ja nii lõpetab ta oma elupäevad Itaalias. Lootes Rootsit taas katoliiklusega vallutada, katsub ta Vatikani silmis Põhjamaa territooriume võimalikult apetiitsetena reklaamida ning koostab igale illustraatorile eeskujuks oleva « Carta Marina » . Lisaks ilmub Roomas sama autori poolt kirjutatud « Historia de gentibus septentrionalibus » ning see on tänapäevalgi huvitav kirjeldus 16.saj. Skandinaavia ja Baltimaade kohta. (Palun ! Palun ! Palun ! Millal nad eesti keelde tõlgitakse ?) Nii kaardil kui kirjutises figureerib keegi mereükssarvik. Tõenäoliselt on Olaus Magnus ainuke, kes on kirjeldanud Kesk-Euroopas levinud ükssarviku sarve tõelist omanikku e . narvalit.
Eesti ükssarvik
Padisel asuv ükssarvik sattus meie teele uuesti 2018.a. suvel aset leidnud joonistusfestivali käigus.
Padisele asusid tsistertslased a. 1310 , aga juba 1343 alanud Jüriöö ülestõus tappis nad kõik. Kloostri ehitustööd jätkusid 1370 ja Padise kloostri ühel raidkonsoolil asuv ükssarvik pärineb tõenäoliselt 15.saj. keskpaigast ning näeb välja veidi kohtlane nagu kõikide karantiinis elanud prantslaste lemmiksiil Pélagie. (Pélagie veedab oma elupäevi tõenäoliselt muruniidukilt saadud vigastuste tõttu siilidele mõeldud varjupaigas. Tal on olnud koljuluu murd ning kuna Pélagie ei ole mingi koduloom, siis saab temaga kohtuda vaid varjupaiga sotsmeedia vahendusel, aga tal läheb muidu hästi. Ta sööb isuga ja vahel vaatab kerglaselt naeratades kaamerasse, endal keel ripakil. Sotsmeedia lingid leiate saidilt www.erinaceus.fr )
Padise ükssarvik on raidkonsooli serval. Palju ruumi pole talle just antud. President temast kaudselt nagu räägib, aga vaatamas ikka ka ei käi. Nii ta, vaeseke, naeratab seal, selg suure mehepea poole pööratud, sõrakesed tuleviku poole püsti. Ta ei ole miljardit väärt, aga ta on väga armas. Natuke lombakas vist. Nagu siil Pélagie. Keegi munk on kuskil 550 a. tagasi kivimeistrile näpunäiteid andud selle kohta, kuidas ükssarvik peaks välja nägema… Ja ta on oma kuulsatest sugulastest väga-väga kaugel. Ainuke Eesti ükssarvik ootab võib-olla väga, et te teda vaatama tuleksite ja ega tema ei ole mingi plastmassist vikerkaari peeretav julla. Ta on 15.saj. kivisse raiutud.
[1] Plinius räägib ükssarvikust Etioopias. Võimalik, et ta kirjeldab ninasarvikut. 17 .saj. alates on Pliniuse ükssarvikust rääkivad tekstid tõlgitud ninasarvikuks.
Ka Marco Polo räägib Sumatra saarel kohatud ükssarvikust. Tõenäoliselt on ka Marco Polo kirjeldustes ükssarviku asemel hoopis ninasarvik.
Aitäh! Merci! :
Kaie Kal, Gaute Kivistik, Diane Marnier, Aline Damoiseau
Cluny muuseumis toimunud näitus « Magiques Licornes » 14.07.2018-25.02.2018 www.musee-moyenage.fr
Kasutatud ja soovitatud kirjandus :
« La Licorne- de la légende à la réalité » (lk.177-185), Jean Savare, Revue d’Histoire de la Pharmacie, 1972
« Les secrets de la licorne » , Michel Pastoureau , Elisabeth Taburet-Delahaye , Editions de la Réunion des musées Nationaux- Grand Palais, 2018
« Histoire Naturelle de Pline » , ladina keelest prantsuse keelde tõlkinud M.E.Littré , Paris- Institut de France 1877
« Histoire de la Nature, chasse, vertus, proprietez et usage de la Lycorne » Laurent Catelan, Montpellier 1624
« Carta Marina » , Olaus Magnus , Editions Corti 2005
« Historia de gentibus septentrionalibus » , Olaus Magnus
« Histoire et description des peuples du Nord » , Olaus Magnus, Les Belles Lettres 2004
"Actuel Moyen Âge" , Les Editions Ârkhé, 2019 , Pauline Guéna artikkel "Les licornes en voie d'extinctions" lk 219-222