« Vaatasin seda kurikuulsat Ophrah, Meghan Markle’ i ja prints Harry intervjuud 15 minutit, vaatsin seda printsi ja meenus taas, kui hea mõte oli Prantsuse revolutsioon. » Sandra Jõgeva
Kuna baltisakslaste vastu tundub hetkel olevat Eestis suur huvi, siis peaks rääkima mõnest persoonist, kelle elu ei ole olnud täpselt selline nagu Eesti edulegendid räägivad.
Eks iga riik soovib endale tekitada omad kangelased ning seda kangelasmüüti toidetakse aastakümneid. Esimest korda maailmas lavastus Kotzebue rojalistlik lavateos « Kuningas Stefan » ja sellest on monarhia-nostalgilisi arvustusi lademes:
Postimees (23.veebruar 2021) AJALUGU August von Kotzebue − kas kõigi aegade kuulsaim Jõhvi kihelkonnas elanud inimene? - Suur lugu - Põhjarannik (postimees.ee)
Reet Weidebaum , ERR , 10.02.2021 Teatrilavale jõuab Beethoveni muusikaga Kotzebue näidend "Kuningas Stefan" | Teater | ERR
Harry Liivrand Beethoven ja Kotzebue — Sirp
/image%2F6456076%2F20210325%2Fob_dc998f_masson.jpg)
Nii on kurikuulsast ja omal ajal Euroopas väga vihatud Venemaa tsaaririigi spioonist August von Kotzebue’st saanud Eestis austatud teatrimaailma esiisa ning mulle väga sümpaatne Harry Liivrand korraldab Kotzebue mälestuseks isegi festivali nimega «Kotzebue-kõnelused », millega on iroonilisel kombel algust teinud Eesti Saatkond Berliinis. Mine tea… Võib-olla kuskil a. 2221 korraldab Eesti saatkond ka festivali mõne Sputniku või Russia Today ajakirjaniku mälestuseks. Kotzebue sai oma propagandatööks Euroopas Venemaa tsaarilt 20 000 kuldrubla aastas ja see oli tõesti märkimisväärne summa. Näiteks Paul I eraldab oma abikaasale vaid 60 000 kuldrubla aastas.
Kotzebue on oma jälje tõesti kirjandusajalukku jätnud. Ja väga sügavalt. Küll aga ei ole ta seda teinud oma teatritööga.
Prantsuse skandaalne kirjanik ja ajakirjanik George Sand on oma pseudonüümiks võtnud Kotzebue mõrvari nime. Tõesti… pole just palju neid eestlastest autoreid, kes millegi nii võimsaga saaksid uhkeldada. Miks Karl Ludwig Sand Kotzebue mõrvas ? Ja miks see tollal Euroopas nii megasuurt kajastust leidis? Miks Alexandre Dumas’ sõitis 12 a. peale mõrvari hukkamist kinnipidamisasutusse, kus K.L.Sand oma viimased elupäevad veetis ja miks ta sellest roimast lühiromaani kirjutas ? Kotzebue mõrv on kirjas Dumas’ lühiromaanide seerias « Kuulsad roimad » . Tõsi, lühiromaan kannab pealkirja « Karl Ludwig Sand ». Samast romaanist on Dumas’ koos Gérard de Nervaliga kirjutanud väga tundliku poliitilise draama « Léo Burckart » , mis esietendus Pariisis 1839.
/image%2F6456076%2F20210325%2Fob_e73936_georgesand2.jpg)
Pariisi esimesel koroona-suvel 2020 sattus mulle ühes vanas majas taas kätte a.1802 ilmunud ja Berliinis trükitud kirjutis pealkirjaga « August von Kotzebue lühike ja aus vastus monsieur de Masson’i pikale ja petislikule kirjutisele ».
Mis siis võis olla see petislik kirjutis, mille peale Kotzebue ja Revali aadlikud pahandavad ?
Prantsuse diplomaat Masson ajas inimõigustest jaurates närvi Venemaa õukonna ja kroonitud pead ning saadeti Venemaalt välja. Selliseid asju ikka juhtub. Ka tänapäeval. Kodumaale naasnuna kirjutas Masson aga « Salajased märkmed Venemaa kohta » ja Euroopas sai teos kiiresti best-selleriks. Olen arhiviides läbi lugenud umbes 1000 lk Masson’i märkmeid ja võin öleda, et edu saatis Masson’i teoseid tõesti asja eest… Prantsuse revolutsiooni pooldav Masson, kes tundis Venemaa tsaaririigi õukonda ja Revali ning Riia aadlikke, mainib muuhulgas sahinaid, milles osad baltisaksa aadlikud teevad Venemaal vaikselt lobitööd, et Liivimaal taastada pärisorjus. No k… !
Aga räägime lähemalt Kotzebue ja Revali aadlike vastulausest.
Trükis on 70 lk pikk, kuid tegelikult on juba 7. lk. tegu Eestimaa rüütelkonna liikmete avaliku pöördumisega, millele on alla kirjutanud « 27 eestlast ». Jah, selles tekstis nimetavad aadlikud, kirikuisad ja tippametnikud end tõepoolest eestlasteks! Tõenäoliselt tulebki see sellest, et katsutakse summutada kuulujutte pärisorjuse taastamise kohta. Mõneti räägivad Kotzebue ja aadlike vastused siiski rohkem kui mõni pilt ja sobiksid tänapäeval ideaalselt menuväljaandesse nimega Kroonika;
August von Kotzebue: « See on vale, et ma olen võrrelnud keisrinna Katariinat kurgi või hapukurgiga ! Vene keeles tähendab Jekaterina natuke nagu Suur-Katariinat või Ülem-Katariinat nagu Archi-Katariina. Ja liivi keeles kõlab see « agurke » nagu Archi-Kurk . » lk 50
Aadlike pöördumise punkt nr. 4. sarnaneb aga üllatuslikult palju Tallinnat viimastel vabadusaastatel raputanud korruptsiooniskandaalidele (lk nr 8-9). Neid ridu lugedes tunnen isegi seda va kuulsat ajaloo puudutust või siis lihtsalt déjà-vu’d:
« See on vale, et Kotzebue rajas Revalis rahvateatri ! Teater oli juba olemas Balti sadamas ja viidi lihtsalt linna üle. On ka vale nagu oleks Kotzbue vaestele mõeldud kassaraha endale omastanud. »
Nr. 5 « See on vale, et rahvateatrit ei saatnud publikuedu. 10 aastat pakkus teater meelelahutust publikule ja lohutust vaestele.»
Nr. 11 « On vale, et Kotzebue veetis 12 a. oma elust maal. Ta võttis aja maha 1795 , aga 1797 sõitis ta Viini. »
Nr 12 « See on lame jutt nagu oleks ühel eestlannast maanaisel rinnalaps ära võetud, et ta imetaks koerakutsikaid »
Pöördumine on pikk ja alla on Revalis sellele 17.juulil 1802 kirjutanud teiste « eestlaste » e. saksa- ja venekeelsete aadlike seas parun Rosen, Louis de Toll, P.G. von Glehn, O.G. von Krusentsern, J.G. von Klugen, P.W. von Rehbinder .
Samal päeval on Dorpatis allkirjastanud eraldi pöördumise parun Ungern-Sternberg , kes ütleb, et tunneb Kotzebue’d juba 14 aastat ja on olnud temaga terve aasta ka ärisuhetes ning tegemist on niisiis ausa ja tubli mehega.
Millest siis need jutud pärisorjuse taastamisest? Mis seal ikka. Revali aadlike vastulause on kirjutatud 17.juunil 1802. Sama aasta 20.mail on Napoleon taastanud orjuse Prantsusmaa koloniaalaladel. Olgugi et see on paljudele prantslastest haritlastele ja poliitikutele shokeeriv otsus, leidub tollal Euroopas ka neid, kellele pärisorjuse idee ikka täitsa lahe tundub. Varasemalt on Prantsusmaa diplomaadid Venemaad süüdistanud pärisorjade eriti kohatus kohtlemises. Nüüd, uues valguses, tundub osadele Venemaa teenistujatele, et pärisorjuse piire võiks hoopis laiendada.
Aga räägime ikka natuke teatrist ka.
Lk. 19 räägib Kotzebue ise oma saabumisest Revalisse. Ta on kõigest 22 a. vana, aga hakkab tööle apellatsioonikohtu assessorina. Paar nädalat peale tööle asumist kaebab talle üks väga vana härra et ei jõua enam kuidagi oma poja ülikoolikulusid maksta.
Kotzebue : « « Ta peaks endale mingi ameti õppima, » hädaldas vanamees mõrudalt ja meeleheites. Tema hääletoon, pisarad, mida ta asjatult tagasi hoida püüdis, sulatasid mu südame. Mõned päevad varem olin ma tutvust teinud Balti sadamas asuva teatriga. Kuna ma sain toetuda aadlile ja aadli moodustava seltskonna empaatiale, siis panin ma ette viia teater Revalisse ja anda üks etendus selle liigutava vanaäti toetuseks. »
Edasi seletab Kotzebue, et toetas salaja teatri transporti ja Revali ettekannet respektiivselt 60 ja 370 rublaga ning soovis, et see toetamine saladuseks jääks. Saladust hoitigi, aga publik muidugi hakkas, nagu alati, spekuleerima, et mis ometi sellest rahast sai, palju maksis jne. Kuna Kotzebue’ pidi sõitma Saksamaale, siis rääkisid kurjad keeled, et ta olla kassaraha endale võtnud. Enda jutu järgi ta seda ei teinud ning pole ka 18 aastat sellest loost rääkinud, aga kuna see nüüd uuesti lagedale tuuakse, siis ikkagi räägib.
Loen ka 2018-2020 Eestis ilmunud kirjutistest, et omal ajal olid Kotzebue näidendid palju populaarsemad kui Goethe teosed.
Stop !
Kas me hakkame nüüd võrdlema Goethet Kotzebue’ga ? Et võrdleks õige «Fausti» «Talgutega» ? Mis mõttes ? Kotzebue kirjutatud paarsada näidendit olid tõesti populaarsed selle sõna otseses mõttes. Eesti Entsükolpeedia jääb Kotzebue-teema juures ootuslikult kõige kainemaks ja mainib, et tegemist oli « peamiselt ajaviitetükkidega » . Kindlasti loetakse ka Eestis rohkem uudiseid Baari-Annist või Bussi-Toivost või kes iganes reality show’ des lokku löövad. Tunnen minagi intelligente, kes vahel mõnuga mõnda Võsa-Petsi saadet vaatavad (mea culpa !). Kuid kindlasti on Võsa-Petsis estofiiliat rohkem kui oli seda Kotzebuel. Kotzebue näidendid on ünsa rumal meelelahutus . Niisiis on loomulik, et neid vaadati tõesti palju. Lisaks oli ta produktiivne nagu mõne seebika autor tänapäeval ja kindlasti oleks tal ka tänapäeval väga palju "laike".
Samas on Kotzebue’d tema eluajal süüdistatud palju plagiaadis ja autoriõigused olid juba tollal Venemaaga suheldes keeruline teema.
Masson (« Mémoires secrets sur la Russie », Tome II, lk 153) : « Kui ma hakkasin vene keelest juba paremini aru saama, siis palusin lugemiseks venekeelseid raamatuid, et neid ka originaalis lugeda. Kui suur oli mu üllatus, kui sain aru, et mulle antud kirjutised olid tihti vaid tõlked mõnest tuntud teosest. Mida teose pealkirjas aga ei olnud mainitud. »
Loomulikult ei saa ka Prantsuse revlutsiooni pooldava Massoni sõnu alati puhta kullana võtta. Näiteks spekuleerib Masson nagu oleks Kotzebue kolm esimest last tema esimesel naisel juba varemalt valmis olnud ja Kotzebue olevat nad lapsendanud. Kotzebue vastab Elu24 stiilis oma avalikus kirjas ja mainib, et tunneb ise väga hästi Massoni enda naist ja võiks ka igasuguseid asju rääkida, aga otsustab jääda härrasmeheks.
Mida võiks tõeliselt eestlastel ja Kotzebue’l ühist olla ? Vist Siberisse saatmine. Samas ei olnud elu aadlikul Siberis siiski nii hull kui eestlasest talupojal. Kotzebue mainib siiski, et « pidi tegema Siberis ise sellist tööd, milleks tema käed küll loodud ei olnud ». Õnneks kirjutab ta kibens-käbens keiser Paul I ülistava näidendi ja saab selle eest Siberist tulema, ameti Peterburi Saksa teatri teatridirektorina ning kingituseks maavalduse Liivimaal.
Kotzebue : « Ma usun, et mul on õigus vihata juba alates aastast 1790 prantsuse revolutsiooni õudusi. »
Jah, Kotzebue resideerus Pariisis 1790 ja 1804. Viimasest Pariisi-reisist kirjutab ta ka raamatu « Pariisi mälestused ». Eks see ole omaette kättemaks Massonile, aga samas on tegu täitsa hea Pariisi olustikku tutvustava kirjutisega. Ma isegi loeks seda Kotzebue kõige paremaks teoseks ja seda ilma igasuguse irooniata.
Järgneb.
Aitäh ! Merci ! :
Arsenali raamatukogu, BnF , Georges Sand’i majamuuseum www.maison-george-sand.fr
Kasutatud ja soovitatud kirjandus:
« Réponse courte et honnête d’Auguste de Kotzebue à un gros libelle malhonnête de Monsieur de Masson » , Berlin 1802
C.F.Ph. Masson « Mémoires secrets sur la Russie et particulièrement sur la fin du règne de Catherine II » , Paris, chez Charles Pougens, 1800 , I ja II osa
Auguste Kotzebue « Souvenirs de Paris » , 1805 , Barba Paris
Gérard de Nerval « Léo Burckart (1838-1839) : textes établis, présentés et annotés par Sylvie Lécuyer » , Honoré Champion éditeur 2018
Alexandre Dumas « Crimes célèbres. Karl Lurwig Sand 1819 » , Le Joyeux Roger 2011 (esmakorselt ilmunud 1840)