Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog

SURMATANTS

« Kui te ei käi oma sõprade matustel, siis ärge lootkegi, et nad teie omale tuleksid » Mark Twain 

 

Koroonavaktsiin nagu maast leitud. Pariis märtsis 2020

 

Koroonapandeemia algul tundsin, et olen selle haiguse vastu juba justkui mentaalselt vaktsineeritud. Nimelt tuli mul ühel kaunil maikuuõhtul 2019 koos paari kolleegiga sammud Quai Branly’ muuseumisse seada, et nende akendeta auditooriumis kuulata prantsuse medievist Etienne Anheimi ettekannet katku levikust keskajal. Nõnda ei tundunudki pea aasta hiljem, märtsis 2020, see uus olukord nii kohutav kui haigusest hoidumiseks piisab vaid kätepesust ja maskidest, sest, jah, katku puhul ainult nendest meetmetest tulu ei oleks.

Märtsikarantiinile 2020 eelnes Prantsusmaal rassismilaine: koroona oli just kuulsaks saanud, Euroopas teda veel ametlikult ei olnud aga asiaate kardeti nagu musta surma.. Väikekodanlastest pereemad kirjutasid koolidirektoritele kirju, et kool eemaldaks pedagoogide hulgast kõik « pilusilmsed ». Õpetajad olid sunnitud kirjutama vastulauseid ja seletama, et nad on kolmandat põlve prantslased ning pole Hiinas iial käinudki.

« Kui mul on valida, kas olla rassist või surra, siis ma pigem valin surma. » Selle idealistlikult ilusa lause saatel käisid mu tundengid 2020 jaanuari lõpus ja veebruaris asiaatide linnaosa tangoklubides tantsimas. Tantsupaigad pole märtsist 2020 saadik lahti olnudki ja tantsukoolid suleti septembris. Aga kui tudengid peaksid valima rassismi ja surma vahel, siis valiksid nad tänagi surma. Nooruse idealism.

« Kõik inimesed surevad, ainult vähesed elavad » kuulutab Pariisi tänavakunstnik   Jack le Black juba aastaid.

Vist on käes kaunilt kevadine ja õige hetk, et rääkida surmatantsust. Sest, vaat, surmatants kui hiliskeskaegses kunstis levinud motiiv, on tegelikult pärit Pariisist.

 

Enne surmatantsu

1337-1453 kurnas tänaseid Prantsusmaa alasid troonivaidlus, mis viis saja-aastase sõjani Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Sellele lisandusid näljahädad ja katk. 1407 algas pealekauba ka verine kodusõda  erinevate hertsogiriikide vahel… Surma teema kunstis oli aktuaalne.

Esimene surmatantsu kujutav teos loodi Pariisis. See oli a.1424 loodud fresko Saints-Innocents’i surnuaia kloostrimüüril, mille maine eksistents lõppes juba a.1669 linnas toimunud ehitustööde käigus.  XIX saj. teisel poolel uuris hävinud surmatantsu freskot ja teksti kirikuisa Valentin Dufour, ning oletas, et surmatantsu maal võidi tellida Louis d’Orléans’ i mälestuseks, kes mõrvati Pariisis 1407 ja kes oli Charles VI vend…  Dufour oletab, et maali tellis mõrvatud Louis d’Orléans ‘i perekond, maalijaks võis olla Jean d’Orléans ja värsside autoriks Jean Gerson. Täna me teame, et Jean Gerson nende värsside autor ikkagi ei olnud, kuna ta ei viibinud nendel aastatel Pariisis ja maalija Jean d’Orléans oli aktiivne kuni a. 1408 ning ei saa samuti olla fresko autor.

Guyot Marchant' i puugravüürid on meieni säilitanud mälestused Pariisi "Surmatantsust" . Joonis on tehtud gravüürist 2021

Poliitiline taust kui spordikommentaar 1418-1431

Prantsuse kuningas Charles VI vaevleb vaimuhaiguse käes ja riiki valitseb tegelikult tema abikaasa kuninganna Isabelle.

 1418 võtab Pariisis võimu enda kätte Burgundia hertsog , kes pretendeerib paremale positsioonile ja toetab Prantsusmaa troonile pääsemiseks hoopis inglaste kandidaati, kel on tänu endisest Prantsusmaa kuningannast vaaremale isegi põhjust naaberriigi troonile hammast ihuda. Prantsusmaa troonipärija (tulevane Charles VII) põgeneb Pariisist ja tema ema kuninganna Isabelle on pantvangis. Burgundia hertsog ( Jean sans Peur) paneb hullu kuninga Charles VI oma eeskoste alla ning teeb kokkuleppe inglastega, mis lubab peale Charles VI surma Prantsusmaa troonile tõusta Inglismaa kuningal Henry V

Inglaste Henry V sureb aga napilt kaks kuud enne prantslaste Charles VI .

1422,  kui vaimuhaige Prantsusmaa kuningas Charles VI lõpuks ikkagi sureb, on Inglismaa uus troopipärija Henry VI vaid 9-kuune … Charles VI eksiilis elav poeg (edaspidi Charles VII) kuulutab end peale oma isa surma ise Prantsusmaa kuningaks.

1429 kirjutab eksiilis elav pariislannast kirjanik Christine de Pisan lühikese teksti Jeanne d’Arc’ ist. Samal aastal Jeanne d’Arc kroonikatesse ilmubki. Charles VII saab Prantsusmaa trooni  tagasi alles peale pikka võitlust inglastega . Legendi järgi õnnestub see tänu Jeanne d’Arc’ile ja ajaloolaste andmetel tänu Jean Dunois’ ning  tema relvavendade abile. 

1429 pühitsetakse Charles VII lõpuks ka Reims ‘is Prantsusmaa kuningaks , aga inglased, kelle käes on Pariis, lasevad Pariisis a. 1431 Jumalaema kirikus Prantsusmaa kuningaks pühitseda Inglismaa troonipärija Henry VI, kes on siis tervelt 9-aastane. Samal aastal põletavad inglased Rouen’is Charles VII toetanud Jeanne d’Arc’i.

 

 Surmatantsu valmimine ja edulugu

1422-1436 on Pariis niisiis inglaste käes.

Kogu selle surmaralli taustal tellitakse a. 1424 surmatantsu süzheega seinamaal  Pariisi Saints-Innocents’ i surnuaia kloostrimüürile (tänapäeval kannab sama nime vana surnuaia kohale ehitatud purskkaev Les Halles’i ostukeskuse kõrval). Kes täpselt ja miks ta kloostrile tellis, seda me täna kindlalt öelda ei tea. Anonüümse Pariisi kodaniku päevik (Journal d’un Bourgeois à Paris[1]) kirjeldab isegi surmatantsu fresko valmimist.

Surma ees on kõik võrdsed. Nii rikas kui vaene, nii mõjuvõimas kui tähtsusetu. Seda ideed kannab maailmas hiljem edasi iga surmatants. Ka ei muutu surmatantsu kujutamine: erinevate elukutsete ja seisuste esindajad tantsivad käsikäes surmaga ning maale saadavad manitsevad värsid.

 Munk John Lydgate resideerub  Pariisis umbes 1426, just surmatantsu maali valmimise ajal või vahetult peale seda. Inglasest  Lydgate  naaseb peagi kodumaale ning tõlgib Pariisi "Surmatantsu" värsid inglise keelde. Püha Pauli katedraali Londonisse tellitakse Pariisi maali mõjutustel samuti surmatantsust fresko ja seda juba 1440 (hävinud 1549). Nii levib surmatantsu motiiv Inglismaale nii sõnas kui pildis. *

 

Uus võim Pariisis. Surmatantsu eduloo jätk

1435 teeb uus Burgundia hertsog Philippe II lõpuks vaherahu ( Arras’ i rahuleping) Prantsuse kuningas nr 1-ga ( e. Charles VII ; Prantsusmaa kuningas nr.2 all mõtlen ma inglaste poolt Prantsusmaa troonile pandud Henry VI) . Burgundia hertsog tuleb inglaste poolelt üle prantslaste poolele, kuid seda muidugi ainult nõudega, et Burgundia säilitaks teatud autonoomia. 

Charles VII tuleb Pariisi tagasi alles 1436 ja otsustab, et kogu selle jama peale tuleb luua ametlik sõjavägi.

 

Me peame rääkima Bernt Notkest

Umbes 1430 sünnib François Villon, umbes 1435 sünnib Bernt Notke. Teada on , et Notke(1435-1509) õppis Tournai ‘s Pasquier Grenier’ vaibakudumisateljees. Trounai’ kuulus siis Prantsuse kuningriigi valdustesse, saja-aastane sõda sai ametlikult läbi 1453  ja Notke õpingud Grenier’ atlejees langevad kokku Charles VII valitsemisaja lõpuga kui kuningas oli juba Pariisis tagasi...

Notke juhendaja Pasquier Grenier’ ei olnud mitte vaibakuduja, vaid pigem müügiesindaja, kes täitis tellimusi nii Prantsusmaa kuningale kui ka ta vaenlasele Burgundia hertsogile. Lisaks tarnis ta veine ning oma elu viimased aastad esindas ta Tournai’ huve diplomaadina Prantsusmaa järgmise kuninga Louis XI ees , kes valitses Prantsusmaad 1461-1483.

N.ö. vaibaajaloos on Pasquier Grenier‘ väga tähtis mees…

Aga räägime täna rohkem Bernt Notkest. Hiliskeskajal oli üsna võimatu endale lambist ükskõik millist ametit valida… Tavaliselt sai kaupmehe pojast ikka kaupmees, apteekri pojast apteeker ja kunstniku pojast kunstnik… Kuivõrd väidetavalt oli Notke isa laevaomanik Revalis (võib-olla elas Notke isa aadressil, mis tänases Tallinnas on Lai 29), 

siis võis tema poeg Bernt Tournai’sse õppima minna pigem n.ö. projektijuhtimist. Tollased ateljeed ei olnud tänapäevaga võrreldavad maaliateljeed, kus kunstnik maalib uhkes üksinduses. Keskaegne ateljee oli äriühing, mille heaks töötasid mitu kunstnikku ja üks ateljee tegeles nii skulptuuride, maalide kui vaibakartoonide teostamisega. Grenier ‘ ise oli vaibakaupmees, kellele kuulusid erinevate vaibakartoonide kopeerimise õigused ükskõik millises ateljees.

Tournai’s asuv ateljee oli frankofoonne. Kas Bernt Notke rääkis prantsuse keelt ?

Mitte tingimata…  Aga mine tea…

 

Surmatants kui best-seller

Meieni on säilinud maailma kõige esimesest e . Pariisi "Surmatantsust" vaid gravüürid, kuna 1669 otsustati Pariisi  "Surmatantsu" freskoga müür likvideerida. Surnuaeda ääristav kloostrimüür oli väga kehvas olukorras ning keskaegsest kunstist siis veel lugu ei peetud. Müüri arvelt laiendati teed.

Aga, 60 a. peale Pariisi "Surmatantsu" valmimist, 55.a. peale tema tõlkimist inglise keelde ja 40.a peale surmatantsu fresko valmimist Londonis, ilmusid Pariisi "Surmatantsust" tehtud gravüürid ja neid saatvad värsid Guyot Marchant ‘i nimelise trükkali eestvedamisel a. 1485 trükituna. Jah, Euroopas tekkisid esimesed trükikojad.

Teadaolevalt on maailmas sellest "Surmatantsu" esimesest tiraazhist säilinud vaid üks eksemplar , mis kuulub Grenoble ‘i raamatukogule. Miroir salutaire. La Danse macabre historiée. Les Trois morts et les trois vifs. La Danse macabre des femmes. Le Débat du corps et de l'âme. La Complainte de l'âme damnée | Gallica (bnf.fr)

Loomulikult ei ole puugravüürid täpne koopia Pariisi seinamaalist, aga kindel on see, et nad on tehtud just Pariisi surmatantsu fresko järgi. Kindel on ka see, et tegu oli best-selleriga, sest juba aasta hiljem (1486) ilmutas Guyot Marchant uue väljaande "Surmatantsust"  ning lisas gravüüridele veel kümme tema kaasaegset erinevate elukutsete esindajat. Niisiis levis surmatantsu süzhee Euroopas just tänu trükikunstile.

Kirjastaja ja trükkal Anthoine Vérard otsustas sellise publikumelu valguses samuti kirjastada "Surmatantsu" värsid koos gravüüridega. Gravüürid sarnanevad tohutult Guyot‘ omadega ning võib-olla ei ole siin tegu plagiaadiga, vaid lihtsalt faktiga, et mõlemate raamatute gravüürid on joonistatud Pariisi "Surmatantsult" ning seetõttu nad väga sarnased ongi.

 

Veel Notkest

Esimest korda on Bernt Notket mainitud Lübecki linnas a. 1467, kirjas, kus ta kaebas Lübecki raele, et teised maalijad kiusavad tema maalijaid taga gildi mitte kuulumise pärast. Me ei tea, millal Notke Lübeckisse elama asus nagu me ei tea tegelikult ka seda, kus ta täpselt sündinud on.  Tõenäolisemalt on ta siiski sündinud Revalis laevaomanik Michel Notke peres ja selleks, et saada lihtsamini Lübecki maalijate gildi liikmeks, on ta oma sünnilinnaks nimetanud oma ema sünnilinna Lassani.

Kas Notke ise üldse oskas maalida ja joonistada või oli ta ateljee omanik ja projektijuht ?

Üks asi, mida me kindlalt teame, on see, et ka Bernt Notke "Surmatants" Lübecki Maarja kirikus on valminud Pariisi eeskujul.  , ca 1463.

Kas Notke võis oma õpipoisiaastatel Grenier’ ga Pariisi kaasa reisida ? Puugravüüre Pariisi "Surmatantsust" veel ei olnud, nii et Notke ei saanud maalida surmatantsu ideed nende järgi… Või oli ? Kui trükikodade sünniaastaks loetakse a.1454… Kas surmatantsust olid juba olemas puugravüürid, mis pole meieni säilinud ? Või nägi Notke äkki mõne Pariisi reisinud kunstniku või kaupmehe visandeid "Surmatantsust"? Või käis Notke Londonis ja nägi seal 1440 valminud "Surmatantsu", mis oli samuti Pariisi eeskujul maalitud ?

On arvatud ka, et Lübecki Maarja kirkule loodud "Surmatants" võis olla originaalis hoopis 2 m kõrgune ja 26 m pikkune vaip, mis ajalookeeristes ja sõdades kaduma läinud.  Levinum versioon on see, et Notke "Surmatants" oli maalitud lõuendile ning tolle aja kohta oli see haruldane. Tavalisem oleks olnud teha fresko või maalida puutahvlile …

Jah , Lübecki Püha Maarja kiriku "Surmatants" hävis tõesti 1942 ja ta oli lõuendile maalitud. Aga see, mis hävis, oli juba koopia originaalist.

Koopia Lübecki Surmatantsust tellis kirik Anton Wortmannilt (1686-1727) a.1701.

Kirikuisa Jacob von Melle on kirjutanud, et uus teos näeb välja täpselt selline nagu vana ja isegi rõivad on tehtud täpselt vana teose järgi. Niisiis võib arvata, et koopia tehti ikkagi väga originaalitruult, kuna sel ajal oli tavaks mõnest vanemast teosest koopiat tehes rõivaid kaasaegsemateks kohandada. Samuti on foonil kujutatud Lübecki siluett keskaegne , mitte Wortmanni kaasaegne.

Meile on teada, et Melle kopeeris ka surmatantsu teksti kahte ajalooraamatusse (Lubeca religiosa ja Ausfürliche Beschreibung), kuid kahjuks omastasid need kirjutised Nõukogude Liidu väed ... Kui keegi äkki teab midagi, siis andke märku! Lübecki "Surmatantsu" värsid säilinud teistest üleskirjutistes, aga arusaadavatel põhjustel ei saa me neid ju enam originaaliga võrrelda…

Tallinna "Surmatants" telliti Bernt Notkelt peale Lübecki "Surmatantsu". Võib-olla telliti see teos algselt hoopis Riiasse ja kindlasti oli ka pannoosid rohkem. Kui palju ? Kui vaid teaks… Tallinnas säilinud detail "Surmatantsust" on igal juhul Lübecki kaksik. Uut kavandit ei ole Notke maalile tegema hakanud. Võimalik, et tellija sooviski üsna identset koopiat Lübecki maalist. Ka Tallinna « Surmatantsu » panoraam ei kujuta Revalit ega Riiat. Samuti ei mainita maali Nigulitse krikiku arveraamatus ei tellimuse ega annetusena…

« Ebausk toob õnnetust » - Raymond Smullyan

Värviraamat "Tallinna Daamid", mille kaanel on keskmine figuur joonistatud Bernt Notke "Surmatantsust"

ERRi arhiivis saatesarjas Vana Tallinn 01.03.2012 räägib Jüri Kuuskemaa ühest geniaalsest projektist, mis neil noorte kunstiteadlastena pähe tuli : paluda lastel joonistada Tallinna « Surmatantsule » juurde puuduvad surmatantsu tegelased, aga samal põhimõttel nagu « vanasti » : ikka iga elukuste esindaja . Lapsed joonistasid. Joonistasid kolhoosiesimehe, protsituudi jne jne. Aastaid hiljem olla aga Heie Treier kirjutanud Eesti Ekspressi loo,  kus rääkis, et kokkupuude surmaga on halb ning seetõttu surigi Tallinna « Surmatantsust » kirjutanud Mai Lumiste.

« Jutt Mai Lumiste surmast « Surmatantsu » tõttu on täielik bluff » , ütleb Kuuskemaa ise. Igaks juhuks ikka panin siia selle lause, muidu… mine tea, mõni usubki seda Heie Treieri juttu.

Väga liigutav on samas saates Kuuskemaa, kes tsiteerib enda teadmata Asko Künnapi kampaaniat : « Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju »

15.saj. oli Pariisis umbes 20-30 maaliateljeed ja seinamaalid olid keskaegses Pariisis nii paleedes, kirikutes kui surnuaede müüridel väga levinud. Kunstnikud ei tegelenud mitte oma loominguga vaid tellimustöödega. Bernt Notke ateljee Lübeckis produtseeris väga võimsalt. Viimati nägin ma ühte Notke ateljeest tulnud pannood müügil 20.veebruaril 2021 Villefranche-sur-Saône ‘ is. Kes võitis , seda oksjoni korraldaja Gérald Richard juba ütlema ei hakka. Un panneau de l’atelier de Bernt Notke en vente à Villefranche-sur-Saône | Le magazine des enchères (interencheres.com)

 

Karantiin

« Mu mõtted lähevad Gallimard ‘i praktikandile, kes kahe nädala pärast peab läbi lugema kõik kirjastusse saabunud koroonapäevikud,» oli prantsuse Twitteris täpselt aasta tagasi kõige populaarsem mõttesähvatus. Sest jah, esimene karantiin pidi meil Prantsusmaal kestma ju alustuseks vaid kaks nädalat.

Eestis nii karmi karantiini ei olnud, aga ERM reageeris koroonale eeskujulikult ja õhutas kodanikke muutunud olukorrast kirjutama :  www.rahvalood/lood/ . www.pildiait.erm.ee palus erakordsest situatsioonist fotosid ja Eesti Kirjandusmuuseum soovis koguni päevikuid , mille võis saata elulood www.kirmus.ee ‘le. 

Mõned kirtsutasid sotsmeedias nina, et mis kirjandusvõistlus see ka on. Aga… miks mitte ? Kõik kolm üleskutset on ju suurepärased ideed ! Joomise asemel hoopis kirjutada. Nende ideede eest võiksid korraldajad saada maksimumpunktid.

Kahetseda võiks vaid teiste muuseumide mõtteaeglust eestlastele koduse tegevuse leidmiseks. Kumu võiks nüüd kutsuda rahvast üles seda erilist olukorda maalima. Las rahvas maalib ka.

Kumu alla kuulub ka Niguliste muuseum, kellest kirjutavatele ajakirjanikele peaksid targemad pead aeg-ajalt meelde tuletama, et selle muuseumi kõige kuulsam teos ei ole mitte iga-aastane installatsiooni Hiinas valmistatud väikekodanlike jõulukaunistustega, vaid ikka Bernt Notke « Surmatants » .

Surmatants - Niguliste muuseum (ekm.ee)

* Eesti Saatkond Londonis jagab kevadel 2020 Tallinna "Surmatantsust" tehtud ja Kumu produtseeritud videot . Selle zhesti päevakajalisus on tervitatav. Kahjuks ei märka nad siduda Tallinna "Surmatantsu" Londoni ja Pariisi omaga ning poeet John Lydgate'iga. Ka Kumu väljareklaamitud "kuulsad näitlejad" on surmatantsu teksti lugemisega kimpus. Jüri Kuuskemaal tuleb sama teksti lugemine raadiosaates Vana Tallinn palju paremini välja.

Aitäh! Merci! :

Claire Martin, Thomas Grimaldi

Selle teksti kirjutamisel on hindamatuks abiks olnud Arras’ i , Tournai’ ja Beaugency’ linnaarhiivid ning nendega paralleelselt tegutsevad arhivaaridest ja ajaloolastest koosnevad seltsid ja Pariisi Arsenal ‘i raamatukogu arhivaarid suvel 2020 ja talvel 2021.

Gallica BnF Gallica (bnf.fr) 

Spikker :

Prantsusmaa troon :

1380-1422 Charles VI, 1422-1461 Charles VII, 1461-1522 Louis XI

Poeet John Lydgate (c.1370-c.1451)

Kasutatud ja soovitatud bibliograafia :

 [1] Journal d’un Bourgeois à Paris (1405-1449) , éd. C. Tuetay , Paris , 1881, lk 203

Northen Renaissance Art , Susie Nash , Oxford history of Art , Oxford University press, 2008

« The walking dead in medieval England : literary and archaelogical perspectives » , 2013, Stephen R Gordon (doktoritöö Manchesteri ülikoolis)

« Vif nous sommes, morts nous serons » , surmatantsu freskode uurimisgrupp Prantsusmaal(2001) , ISBN 2-904736-20-4

« La mort au Moyen Age (XIIIe-XIVe siècle) ; La Vie Quoitidienne, Hachette, 1998

Pierre Vaillant, « La dance macabre de 1485 et les fresques du charnier des Innocents » , artikkel, Actes des congrès de la Société des historiens médiévistes de l’enseignement supérieur public , 1975 , nr 6, lk 81-86

Valentin Dufour, Etude sur le cimetière et le charnier des Innocents, Paris 1874

Valentin Dufour, Recherches sur la dance macabre peinte en 1425 au cimetière des Innocents. Paris, 1875

Hans Georg Gmelin , www.oxfordartonline.com , Growe Art Online

Karl Russwurm (teadaolevalt esimene, kes kirjutab Tallinna surmatantsust) , artikkel : Das Inland nr 31, 3.08.1838 ; lk 483-486 / Das Inland nr 32 ; 10.08.1838 lk 499-502/  Das Inland nr 33, 17.08.1838, lk 515-520

Värviraamat "Värviline Tallinn" on parematel päevadel saadaval Tallinna Kodulinna Majas (Gümnaasiumi 3) ja raamatupoes ReAD (Pikk 34) 

 

Partager cet article
Repost0
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :