Miljondi eestlased üle maailma on nördinud Jonathan Jones 'i loo tõttu, kus postimpressionismi ja sümbolismi kunstiajalooliselt hilja viljelev Konrad Mägi The Guardian'i kriitikult hirmsasti nahutada saab: Konrad Mägi review – these bland, blobby paintings are expressionism without expression | Art | The Guardian
Materjaliga rohujuuretasandil tutvunud spetsialistid e. kunstnikud on Jones'iga nõus.
Näituse korraldanud Dulwich pole Jones'i kriitikat Mägi näituse reklaamiks veel üles pannud ning piirdub nopetega teistest väljaannetest nagu The Artlyst , The Art Newspaper ja Apollo Magazine, kelle lood põhinevad suures joones Dulwich'i enda pressiteksti ilmutamisel:
Konrad Mägi | Estonia's greatest modernist painter
Mis Pariis?
Apollo Magazine'i on pressiteatele oma nime alla visanud ning nende loos jõuab Mägi a. 1907 Pariisi.
Mis Mägist Pariisis edasi saab, seda pole pressiteatesse kirja pandud. Nii ei hakka ka Apollo Magazine'i kunstiajaloos tuhnima. The blue-sky thinking of Konrad Mägi - Apollo Magazine
Artlyst kirjutab või laseb tehisarul kirjutada midagi pressiteate põhjal. Nad austavad pressiteksti autoreid ning oma nime ajakirjas ilmutatule lisama ei hakka:
Konrad Mägi: A Pioneer of Estonian Modernism - Artlyst
The Art Newspaper toob ära ka kuraatori nime, kelleks on Kathleen Soriano. The Art Newspaper on teistest rohkem vaeva näinud ning kuraatoriga isegi paar sõna vahetanud. Artikkel märgib, et näitusel on palju Norras maalitud teoseid ja et Norra periood tuli Mägi ellu peale Pariisi .
Kuraator Soriano arvates Mägi Pariisist erilist mõjutust ei saanud:
Soriano ja Kumu tegemata töö
Kumu, Kunila kollektsioon, Tartu Kunstimuuseum ja kuraator Soriano on teinud tublit koostööd kui arvata koostööks Nõukogude Liidu ajal loodud kunstikogude teadmised ajaloost. Konrad Mägi kõige suurema reklaamija ning Kaubamaja metseeni Kunila teadmised Mägist on ajaloolisest perspektiivist siiski suhteliselt värsked.
Soriano soov on kõigiga hästi läbi saada ja see näitus ruttu ära teha. Niisiis pole kuraatoril aega mõelda selle üle, miks see Eestist tulnud kunstnik viljeleb ootamatult hilja kunstivoolu , mida me tunneme nimetuse "postimpressionism" all? Mis värk sellega on?
The Guardian'i kriitiku Jones'i meelepaha tundubki lähtuvat kunstiajaloolisest hilinemisest, millest lugupeetud kriitik tulise õigusega aru ei saa.
Võrdluseks saab tuua 90ndate alguses Miss Estonia valimisi, mis ülendasid iga kohustetundliku eestlase meelt. Erasmuse porgrammi, Euroopa Liidu ja euro tulekuga ning feminismi taasavastamisega on sellised missivalimised kaasaegses Eestis oma tähtsuse kaotanud . Kui mõni institutsioon nüüd taolise üritusega kuskil liiga agaralt letti astuks, siis oleksid eestlased ise täpselt sama üllatunud kui Jonathan Jones. Ajaloos juhtuks midagi 30 aastat hiljem ning selline hilinemine tunduks eestlastele endile sama kohatu kui Kondrad Mägi maalid, mille valmimisaasta ja stiil kuntiajalooga justkui ei klapi.
Nõukogude Liidu raudsete kardinate tagant on tänasele Kumule Mägi kunstiharidusest kätte paitsnud vaid Peterburis asuv kunstikõrgkool, milles tollal akadeemikuna õpetanud Amandus Adamson koos oma kolleegidega kunstitudengitele siiski vaid akadeemilist haridust anda sai. Mägi puhul pole akadeemilist käekirja mainida võimalik. Akadeemilisusele igati vastumeelne Mägi ei ole loomulikult selle suuna esindaja.
Väga segaseks jääb Dulwich'i loos Mägi sõitmine Pariisi nins sama seis jätkub isegi Kunila kollektsiooni tutvustuses Enn Kunila's art collection - Artist - Konrad Mägi (1878–1925)
Jälle see Martha
Kuraator Soriano jätab oma töö niisiis Kumu, Kunila ja Tartu Kunstimuuseumi kaela.
Martha Stettleri nime näitusel ei mainita. Küllap Kunila pole temas kuulnud ning seltsimees kunstitealdlased taolise 19.saj. lõpu feministi pärast arhiive kaevama ei hakka. Lisaks on Martha naine. Ja keda see kotib?
Jah, Martha on esimene naine, kes 1920 Veneetsia biennaalil Shveitsit esindab. 1905 on ta esimene naine, kes juhib Pariisis Académie de la Grande Chaumière' i ning avab aktimodelli joonistamise võimaluse ka naistudengitele.
Akadeemilisest õpetusest on Chaumière kaugel. Ta pakubki oma algusaastatel alternatiivseimaid võimalusi kunstiga tegelemiseks ning positsioneerib end kõige akadeemilise vastasena.
Miks me sellest Marthast üldse räägime? No vist seetõttu, et kui Kunila Chaumière'is tunde võtma hakkab, siis on Martha koos oma Riiast pärit naisega akadeemiat endiselt juhtimas ning annab seal tunde.
Kui võrrelda Mäe ja Martha käekirja... siis... siis... teate, on ikka sarnased küll.
Kes on Martha?
Martha sünnib Bernis 1870 ja esindab oma kodumaad esimesene naisena Veneetsia biennaalil a. 1920 .
Aga tuleme korraks tagasi Martha õpingute juurde.
Martha isa on arhitekt ning toetab oma tütre soovi kunsti õppida. Naised selliste asjadega tollal ei tegele. 19.saj. ei ole naistega helde ning akti joonistamine ei ole naistele lubatud.
Martha isa sellist diskrimineerimist taluda ei kavatse. Seda enam, et ta on ise rahastanud Berni kunstimuuseumi ehitamist. Niisiis peab Berni muuseum oma keldris avama kunstistuudio kunstihimulistele noortele . Sugudevaheline diskrimineerimine tundides teretulnud ei ole. Muuseum on ehitatud ikkagi Matha papa rahadega.
Berni muuseumi kunstitundide päevilt leiab saksakeelne Martha endale Riia linnast pärit elukaaslanna, kellega Martha elab kuni surmani.
Dulwich'i kuraator pole Mägi näituse osas viitsinud Riia muusuemidega ühendust võtta, aga võib-olla polekski mõtet kui selgub, et Riias teatakse Martha elukaaslasest Lätist pärit Alice Dannenbergist sama vähe kui Kumu ja Kunila Marthast.
Nii Martha kui Martha elukaaslane Alice vajuvad tasapisi unustuse hõlma. 1910 on Prantsusmaa Riiklik Kunstifond ühe Martha töö isegi oma kollektsiooni ostnud. Le Cnap ei oska selle kohta aga muud öleda kui et maal peaks asuma hetkel Pariisist 500 km kaugusel kuskil arhiivis. Loodetavasti. Fotot Martha kunstifondi kuuluvast tööst Cnap'il anda ei ole . Viimastel aastatel suhtelistel feminismihimuline Cnap on nii Martha kui Alice'i eksistentsi sootuks unustanud ning kui Nuustaku assistent selle kohta Cnap'i arhivaarile märkuse teeb, hakkab viimase hääl hirmust värisema.
Kas saakski Kumut ja Kunilat süüdistada selles, et nad on maha matnud geniaalse võimaluse tirida päevavalgele Kunila naisõppejõud Pariisist? Süüdi jääb kuraator Kathleen'i , kes peaks Läänes elanud kodanikuna ise selliseid asju uurima. Dulwich'i näitus ei pruugi olla tasuta töö. Niisiis jääb selline lohakus Mägi kunstiajalukku positsioneerimisel tuld , tõrva ning kibetat kättemaksu nõudma.
Konrad Mägi kättemaks
Olgu Jones'i artikkel Kunila kollektsioonile õpetuseks. Kunstiajalukku saab Kunila kollekstioon oma jälje jätta siis kui organiseerib Mäe, Dannenbergi ja Stettleri ühisnäituse, millest selguks, kes kelle käest mida õppis ning kelle stiili üle võttis.
Eesti ja Parnstusmaa suhetele võib Kunila kaasa aidata kohe ning toetada Pariisis siiani eksisteerivat Académie de la Grande Chaumière' ning Chaumière 'i eeskujul Tartus tegutsevat Kondrad Mägi Ateljeed.
Väidet, et Pariis mingit erilist mõjutust Mäe loomingusse ei jätnud, ei saa tõsiselt võtta. Kõige selgemaks mõjutuseks on Pallase loomine.
Pallase asutamisel sai Mägi loomulikult inspiratiooni nii Shveitsist pärit Marthalt kui Lätist pärit Alice'ilt . Lisaks olid nad pärit saksa keelt rääkivast keskkonnast, mis võis tollal kergendada ka Mägi suhtlust selle kunstnikupaariga Pariisis. Chaumière' i ja Pallase süsteem on sama. Tänaseks on Tartus Chaumière'i akadeemiline kaksik Konrad Mäe Ateljee.
Loodetavasti saadab ka tulevasi Mäe näitusi mõni elus kunstnik. Soovituslikult võis see kunstnik olla pigem mõne jätkusuutliku kunstisvoolu esindaja.
Julge rinnaga hunt paneks kokku Konrad Mägi ja Kaie Kal'i, kuigi võib juhtuda, et ei Kunila ega Eesti Kultuurimisteerium ei oska kohe lambist öelda, kes see Kal täpselt on.
Mäe aktiivne periood on suunatud kõige institutsionaalse vastu. Insitutsioonid on tihti nii laisad kui igavad. Nii võib Jones'i loo lugeda Kondrad Mäe kättemaksuks nende vastu, kes tema kunstiga täna raha teevad, kuid ehtsate ning hetkel veel elustate kunstnike töödest teatava kaarega mööda vaatavad.
Turistile
Sait Revolutsiooniline Pariis toob ära Martha elukoha :
Demeure de Martha Stettler, co-directrice et animatrice de l'Académie de la Grande Chaumière
Iga turist võib võtta osa Chaumière'i joonistustundidest . Reserveerida ei ole vaja, hiljaks jääda ei tohi ja joonistusvahendid nagu paber ja pliiatisid peavad endal kaasas olema. Kohapeal on lauad , toolid, molbertid.
Kellaajad on ära toodud järgneval lingil , juhendajat ei ole. Nimi, mis kellaajale järgneb, on modelli oma., joonistamine maksab 18€ tudengitele ja 22 € ülejäänutele. Võimalik on osta ka viie korra pilet, mis maksab 100 €. Maksta saab kaardiga ning ruumidesse saab sisse 30 min enne tunni algust.
Aadress: 2 rue Jules Chaplin 75006 PARIS
Académie de la Grande Chaumière, Atelier avec modèles vivants à Paris
Joonistusvahendid saab endale osta Sennelier' st , mis asub endiselt 6 bis rue de la Grande Chaumière ning on esmaspäeval lahti kl 10.00 -12.00 , tesipäevast laupäevani kl 10.00 - 13.15 ja 14.00 -18.00
Kui tuleb soov Académie de la Grande Chaumière'i läheduses süüa ja juua, siis soovitaks teatrit Lucernaire Le kawaa du Lucernaire – Lucernaire
La Ruche
La Ruche ehitati 1903 rikka skulptori Alfred Boucher' eestvedamisel, kes soovis, et tema poolt ostetud maatükil saaksid peavarju ja tööpaiga kõik kuntsnikud , olenemata nende kodakondusest. La Ruche saab valmis vaid mõned aastad enne Mäe saabumist Pariisi. La Ruche kavandati algusest peale kunstnike ateljeedeks ning juba 1903 kasutati ateljeede ehitamisel ära Pariisi maailmanäitusest järgi jäänud materjal ning taaskasutati pavoljonide lammutamisel saadud ehitusmaterjal. Vastupidiselt Eestis palju hiljem leiutatud Bangladeshist toodud tekstiilijääkidest valmistatud T-särkidele peab La Ruche siiani vastu.
Pariisi saabudes elas Mägi mõnda aega Jaan Koorti juures, kes oli La Ruche'i resident
Naisteka eri
Kuulsused, kes on Académie de la Grande Chaumière'i investeeriunud suurel hulgal aega oma noorusest
Célébrités | Académie de la Grande Chaumière
Kollektsionääridele
Martha Stetteleri maali saab endale vahel hankida tühise 1500€ eest.
Veel Nuustaku lugusid naisest, mida naistekad ei avaldaks. Lõpuks ka lugu, kus figureerib üks teine Martha:
Vaarfeminist Christine Christine de Pizan. Vaar-feminist Feminia kuningriigist - Kirjad Nuustakult
Eesti spioon Dorothea Eesti spioon Dorothea - Kirjad Nuustakult
Jälle see Martha Kes on Martha? Kus on Martha? Heldur Paluson ja abstraktne kunst. Play Kandinsky. - Kirjad Nuustakult