"Sõgelite saaga" on intrigeeriv teos, millest olen juba ette palju halba kuulnud. Olev Remsu teeb Postimehes feissbukki sobivas stiilis hästi vihase, aga kirjaniku kohta liiga lihtsa ümberkirjutuse talle ebameeldivatest stseenidest : Peaaegu kõik on halvad - Arvustused - Kultuur (postimees.ee) . Päris arvustuseks seda lugu pidada ei saagi. Nelli Teataja on jälle enda jaoks leidnud tõeliselt nelliteatajaliku info, millest on raamatus vaid paar rida, aga N.T. imeb sellest välja terve lehekülje : Eesti poliitiku surmaeelne pihtimus: “Seksisin Alla Pugatšovaga!” - Nelli Teataja . No ja rohkem arvustusi ei olegi. Leian raamatu ka Eesti Ajaloomuuseumi 2020 a. jõulukinkide soovituslistist. Nemad on ajaloolasele omaselt neutraalsed.
/image%2F6456076%2F20230708%2Fob_f46eaa_sogelitesaaga.jpg)
Oma sotsmeedias ei ole raamatut jaganud ei EKA ega Kultuuriministeerium. Teose ilmumist ei ole toetanud Kultuurkapital. Kõik eelnimetatud kultuuriorganisatsioonid on oma tegemistega muidu kenasti raamatus sees ja kultuuriajalooliselt on "Sõgelite saaga" lihtne suvelugemine lähiajaloost.
Raamatus on väljalõige Eesti Ekpressis(8.04.1999 ) ilmunud usutlusest uue kultuuriministriga. Artikkel "Kas teeme tööd või mitte" küsib ministrilt : "Milliseid muudatusi teete oma kabinetis?"
Minister vastab: " Miskipärast ei pööranud minister Jaak Allik piisavalt tähelepanu oma kabinetile. Seega olen sunnitud seal midagi ette võtma. Kui ma ei saa ennast ruumis kehtestada, siis ei saa ma hästi oma tööd teha. Ma pean elementaarseks, et Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi kabinet mingil määral näitab seda, mis hetkel toimib ja toimub meie kultuuris. Seal võiks olla Eesti disaineri kavandatud laud või mingi näide kavandatavast kollektsioonist. Olulised on kõik detailid, ka see, millisest tassist kohvi pakutakse."
Austatud kultuuriministri poolt juhatab taoline tekst 90ndate kespaigast justkui sisse moeblogijate sissetungi kultuurimaastikule 15 aastat hiljem. Eks igal fenomenil ole omad eelkäijad.
Urmas Sõgel kirjutab õnneks ise paremini ja tulemuseks ei ole mitte pihtimus, vaid esmakursuslase julge irooniaga kirjutatud mälestused tippkommunistide pereelust. N.ö. kommunismi Elu24. Pahameelt tekitab kaasaegsetes muidugi see, et Sõgel ei lõpeta oma memuaarme mitte õitsva Eesti Vabariigi saabumisega, vaid jahvatab sama irooniaga edasi oma tööst Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumis.
Tihti on raamatu autorile ette heidetud fakti, et Urmas Sõgel astus juba esimesel kursusel parteisse. Nojaa, aga teate, lapsed, sel ajal ei saanud parteitu inimene kohe kuidagi arhiividesse ligi. Nii et ajaloohuviline tudeng (mida ajalootudengist Urmas Sõgel tõenäoliselt oli) pidi kindlasti endale parteipileti smungeldama, et ajaloo alal akadeemilist karjääri teha. Raamatus mainitakse ka ajaloolast Kulno Kala, Juhan Maistet ja David Vseviovi. Ilma nendeta oleks meil 90ndatel ikka eriliselt nadi ülikoolis õppida olnud. Samas on parteipiletita kultuuriminister Eesti Kunstiakadeemia nii kivi kivilt ära lammutanud, et asemele saab ehitada pilvelõhkuja. Kahjuks pole kunstnikel ja kunstiteadlastel uhkesse ärihoonesse enam asja. Täna peab küsima, kes siis eesti kunstile kõige rohkem kahju on teinud? Kas parteitu või parteilane? No ja eks ole parteitu kultuuriministergi ikka Reformierakonna pilvelõhkujate eest väljas ja ei saa tedagi 90ndatel parteituks vaid ikka parteiliseks reformierakondlaseks pidada.
Ikka ja alati oleme ilkunud nomenlkatuuri harimatuse üle. "Sõgelite saaga" räägib väga ladusalt korruptsioonist nii Eesti NSVs kui tuttuues Eesti vabariigis. Selgub, et korruptsioon on sellest osavõtjatele täitsa lõbus ja üks ütlemata kasulik ettevõtmine. Kuidas saaks kultuurikorruptsioon kasulik olla päriselt Eesti Vabariigile, sellest pole kultuurimaastiku pideva harimisega haigekassata jäänud kultuuritöötajad veel aru saanud.
....
Veel lugemist:
Mari Kartau kirjutab filmist, aga hakkab mõtlema ka EKA saatuse peale Uskumatu: kunstnik tegi täiesti korraliku dokumentaalfilmi! < 1/2017 < Numbrid - kunst.ee (ajakirikunst.ee)
Üks varasem lugemissoovitus: Sandra Jõgeva lühiromaan "Üks päev aastal 0" - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)