Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog

"Punase turbaniga naine" (Kummardus Jan van Eyck'ile) Urve Sunny-Dzidzaria, õli lõuendil (61x48cm) , 2017 / Foto: Stanislav Stepashko

Kui 90ndate keskpaigas Tallinna vanalinnas laineid löönud uusrikkad oma maja fassaadilt ühe mälestustahvli mingi kunstniku nimega ära kangutasid, siis ei osanud nad uneski näha, et sellest nende maja poisist tehakse kunagi Eesti Kunstimuuseumis näitus. 

Ilma üllatusteta osutus Eesti 100 raames korraldatud M.Sittowi ülevaatenäitus  "Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades" Kumu aegade kõige külastajarohkemaks ekspositsiooniks Michel Sittow exhibit at Kumu attracts nearly 65,000 visitors | Culture | ERR (kuraatorid Greta Koppel Kumust ja John Oliver Hand Washingtoni Rahvusgaleriist)  . Medievistid nohisesid muidugi kõvasti ja leidsid, et keskajast oleks võinud võtta Bernt Notke ning et näituse leivanumbriks oli ikkagi Jan van Eyck'i maalitud perekond Arnolfini portree.  Aga kus tegijaid, seal kohe ka nohisejaid, eks? 

ELU24 ja Kroonikat fännavale publikule meeldiski loomulikult kõige rohkem Sittow'i seotus Euroopa õukondadega. Niisiis käidi näitusel ka selleks, et endine kuninglik aupaiste mõne kiirekesega endagi feissbukki paitaks. Tulemusena oli muidugi tore, et eestimaalased said äkitselt teada madalmaade kunstnikust M.Sittowist, kes küll näituse raames eestlaseks ümber nimetati. Tema isale kuulunud maja Rataskaevu tänaval sai endale taas autahvlikese poja nimega. Kahju on aga endiselt sellest, et üldsus kohe midagi ei tea terve elu Tallinnas töötanud M.Sittow'i isast või arvatavasti täitsa eestlaste soost pärit Karja meistrist. Aga eks see anna jõudu ja tahmist uute kunstiajalooliste näituste korraldamiseks. 

Eesti õukonnakunst

Johann Köler oli aga eestlane mis eestlane. Teda võikski pidada Eesti portreekunsti olümpiavõitjaks, kel oli omal ajal Peterburis vinge ateljee  ning suured õukondlikud tellimused. Veel tuleks olemasolevatelegi põlvkondadele meelde tuletada, et Köler oli õukonnakunstnikuna ikkagi oluline tegelane ka ärkavale rahvuslikule vabadusliikumisele ning katsus tänu oma kontaktidele õukonnas teed rajada Eestist ja Lätist Vene impeeriumi pealinna kolinud kultuuriinimestele. Võtke temast ometi eeskuju. Vähem pikki kleite! Rohkem luulet ja maalikunsti! Portreekunst muidugi ajas alati nii väärtuslikuks ei osutu... Nii on viimane oksjonil olnud Köleri portree müüdud 20 000£ (#109) Johann Köler (sothebys.com)- peaagu sama palju maksis 2021 ühel kevadoksjonil müüdud Lapini joonistus . 

Võib-olla Sittowi publikumenu  sabas jõudis Kuntihoone galeriis kunstipüünele Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituse raames Kai Kaljo kureeritud  "Kunstnikud maalivad kunstnikke"(21.05-05.07.2020) .  Eesti Kunstnike Liidu 20. kevadnäitus. Kunstnikud maalivad kunstnikke - Tallinna Kunstihoone , mille 4475 külastajat on väga hea tulemus. Võrreldes Sittowiga oli kunstnike portreede jaoks ekspositsioonipnida palju vähem, näitus oli lahti ainult kaks kuud, maailmas käis koroona ning iidsete õukondadele kutsuvale särale kuidagi loota ei saanud.

Kunstnike portreede puhul ei olnud tegemist tellimustöödega ning tulemus sai aus  ja heldimust täis. Tihti arvatakse õigusega, et kunstnikud on kolleegide peale kadedad. Aga mitte alati! Paljud autorid on oma kolleege suure armastusega  ja austusega jäädvustanud: Mara Ljutjuki portreed kunstnik Dagmar Kasest soovitaks kohe  mõnda  erakogusse, aga see maal on vist broneeritud. Alati võite muidugi Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond | NOAR (noba.ac) 'st üle küsida. Kunstnikud pole õukondlased nii et nende portreed võivad tulevikus jälle koledasti hinda minna... 

Jätkuvalt halva õukonnakunsti alla saab paigutada hetkel Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse poolt promotava näituse, kus Reet Aus eksponeerib iseennast. Rändnäitus “Kas teksapükstes üldse lastakse taevasse?” (europa.eu) . Keskkonnaministeerium on peale lageraie promo otsustanud tekitada ka ohtralt digiprügi ning kampa löönud Euroopa Komisjoni Eesti Esindusega, et käsikäes erafirma reklaamid Eesti kaubanduskeskustes üles lüüa. A. 2020 käivitanud projekt on valmis õmmelnud vaid 375 kodutekstiili toodet. Firmareklaami otse erinevates kaubamajades eksponeeriv rändreklaamnäitus kutsub noori üles ka ise ohtralt digiprügi tootma ning ennast näituse taustal fotografeerima. Keskonnaministeerium saab  linnukese kirja ja vilistab nende linnukeste peale, kes lageraie alla jäid. Virtuaalloosis osalejad võidavad pusa. 

Tsiteerides Mari Kartaud (see ei puuduta ostseselt Reet Ausi , vaid ikka kõiki, kes taaskasutuse pealt lõdvalt loorbereid lõikavad): " Need pluusivarrukatest säärised on nii koledad, et lõpuks viskad nad ikka ahju". 

Süvenemine päästaks maailma

Hea portreenäituse "Kunstnikud maalivad kunstnikke" kuraator Kai Kaljo ütleb: "Pikki aastaid on mulle tundunud, et kuna maailm on juba valmistatud esemetest (sealhulgas kunstiteostest) nii üleküllastunud, siis oleks lausa patt neid veel juurde toota. Üle hulga aja jälle portreed maalides see tunne kadus. Mõtlesin, et kui õnnestub inimest kujutada elavana (loomulikult ka sarnasena), siis see portree võibki saada elavaks ja elada inimesest kauem. " 

Maalikunsti kohta räägib põhimõtteliselt sama asja Claire Martin, kes leiab üleüldiselt, et kuna joonistamine ja maalimine võtavad rohkem aega ja nõuavad süvenemist, siis saastab joonistamine ja maalimine nii või teisiti maailma vähem kui tekstiilitööstus. Niisiis tulekski rohkem süveneda, teha kunsti, mis võtab aega ja mitte pugeda rohepesust lämmatunud taaskasutuse tiiva varju. Ka ei nõua turukoti või T-särgi õmblemine mingeid erilisi oskusi. Niisiis võib tänane "disainer" jõuda koolipingist tootmisse vaid mõne nädalaga. Või siis jätta selle koolipingi üldse vahele. Planeedi päästmiseks oleks aga mõttekam õppida midagi palju keerulisemat, mis võtabki palju rohkem aega. Mida kauem ja rohkem õppida, seda vähem jääb aega tootmiseks e. saastamiseks. 

Kadrioru portreegalerii teine tulemine

Ametliku õukonnakunsti alla saab lahterdada Kadrioru lossi portreedegalerii, millest ei ole pressis eriti räägitud kui välja arvata mõne portree valmimisjärgsed esitlushetked. Pressist kajab Kadrioru ja vabariigi aastapäevaga seoses üldse vastu pigem moekunsti meeleheitlik promo. "Hea" või "halb" moekunst lahterdatakse moepolitseinike poolt vastavalt "rikaste" või "vaeste" tulpadesse. Seda ikka olenevalt abikaasa või sugulaste rahakotist. Vahel pääseb "heade" tulpa ka väikse finantsvõimekuse aga suure ministeeriumi rahakotiga ametnik, kelle kallal saab harjutada pugemiskunsti. Kuna alati on soovitatav jääda positiivseks ja ostida õnnetuseski häid külgi, siis võiks tõeliselt hea uudisena tervitada presidendiballi ärajäämist ka sel aastal. Evelin Ilvese valitsemisajast on 24.veebruarist saanud juuksurite, meikarite ja küünetehnikute võistlus ning väljavalitud külalised on justkui õukond, kelle peal katsetab koolikiusamist või pugemist moeajakirjanike klann. Aga Eesti on vabariik. Kadriog võiks ka 2023 jätkata koroona poolt sisse toodud traditsiooni ja meelelahutusmeedia peo taas ära jätta. Eesti kui digiriik võiks hoopis pakkuda EV 2023 taustaga digifooni kõigile soovijatele. Oleks lõbus, feissbukifoto saaks ka tehtud ja kõik oleksid kutsutud peole just nii nagu Kaie Kal'i mittekuningriiklikud printsessid seda teeksid ( Kaie Kali printsessid. ("Kaie Kal 25") - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) ). 

Aga nüüd tagasi protreekunsti juurde!

President Lennart Meri ei vihanud maalikunsti ja sai aru, et diplomaatiat heade maalioskuste eksponeerimine segada ei saa. Vastupidi. Niisiis ei läinud ta igavikule vastu teksadest padjapüüri või kunstsiidist kombineekleidiga, vaid hoopis ideega luua Kadriorgu Eesti riigimeeste portreegalerii.  Ikka see sama portreegalerii, millest veel kirjutatud ei ole.

Kui Konrad Mäe maastikumaale võis mõnes talumajas säilitada kuhjaga, siis endiste Eesti Wabariigi riigimeeste portreede hoidmine okupeeritud Eestis võimalik ei olnud. Ei muuseumis ega erakogus. Nõukogude okupatsioon oli konkurentidega poliitikas sama halastamatu kui tänapäevane moekunstnik Kroonikas. Filateeliapoodides oli küll taas müügil marke Pätsi portreega, aga see oli ka kõik. Niisiis tuli ajalooline riigimeeste galerii täitsa uuesti luua. 

A. 1997 helistas Lennart Meri neljale kunstnikule ja palus neil vanade fotode järgi rajatava riigimeeste portreegalerii jaoks teha neli ühes formaadis teost.  Maksis Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda ning Kadrioru lossi esimesele  korrusele ilmusid  neli esimest protreed: 

Jüri Uluotsa portree maalis Olev Subbi. (100x80 cm, õli, 1997) 

Jaan Tõnissoni Tiit Pääsuke. (100x80 cm, õli, 1997) 

Konstantin Pätsi Miljard Kilk. (100x80 cm, õli, 1997) 

Friedrich Akeli portree Nikolai Guli. (100x80 cm, õli, 1997) 

Natukene näeb fotosid maalidest sellelst artiklist: president.ee 

President Lennart Meri portree tellis kantselei peale Meri surma tema perekonna soovil Jüri Arrakult . Kantselei käis maali eest välja 150 000 kr (100x80cm, õli, 2007) 

Jüri Arrak maalis president Mere portree - Eesti Ekspress (delfi.ee)

 

Hiljem valisid presidendid oma portreekunstnikud ise. 

Arnold Rüütel valis Valli Lember-Bogatkina (100x80cm, õli, 2013). Kantselei tasus autorile 6330 €

Portrait of Arnold Rüütel was unveiled at the Office of the President - Estonian news (postimees.ee)

 

President Ilves valis  Kaido Ole  (100x80, õli, 2016) . Kantselei tasus autorile 7500 € 

FOTOD: Kadriorus esitleti Kaido Ole portreed Toomas Hendrik Ilvesest | Arhiiv | ERR

 

President Kaljulaid valis Alice Kase. Kantselei tasus autorile 10 000€ 

Kui kõik eelnevad riigimeeste protreed olid tehtud ühes formaadis (100x80 cm), et portreegalerii mulje tuleks ühtlasem, siis Kaljulaidist tehtud kolm maali on palju suuremas fromaadis.

Jah, Alice Kask tegi Kaljulaidist veel kaks maali, mille eest ei maksnud kantselei ja millest ühe kinkis tehnoloogiafirmade asutajaid koondav Asutajate Selts riigipeale. Kolmas läks erakogusse. 

Presidendi kantselei ütleb, et kunstniku valik ei ole kuidagi reglementeeritud ja riigipea on oma ostustes vaba. 

Tavaliselt lisatakse presidendi portree kantselei galeriisse alles siis kui president ametist lahkub. Niisiis ei ole president Karis enda portree jaoks veel maalikunstikku välja valinud, aga ta tundub  olevat kultuurisõbralik inimene, kes  esimeste töönädalate jooksul jaksas kultuurile palju rohkem reklaami teha kui kultuuriministeerium ise, nii et loodame parimat. 

Suurepärase ja ünsa ootamatu pöördega on Eesti portreekunstis hakkama saanud meie maalikunsti järlekasv, kes ühe portree president Karisest juba valmis saanud. Tegu ei ole tellimuskunstiga ja maali võiks liigitada sümbolismi alla  (autorid Markus, Andri, Klaus Rasmus, Yana, Anna, Arina ) Facebook 

(Tallinna Lastehaigla Toetusfondi saab aidata siin: Anneta — Tallinna Lastehaigla Toetusfond ) 

Planeedi päästmine 

Seni aga.... olen Eestis trükitud moeajakirjanduse vahendusel aru saanud, et Itaalia tehases masintikandiga valminud kompositsioonitu jakike maksab Tallinnas 10 000€ . Säärases valguses näib ühe korraliku portree tellimine ikka parem idee. Esiteks ei pea seda Itaalias teostama ega heitegaasidega üle Euroopa Eestisse kolima. Kunstnikud saastavad üldiselt väga vähe võrreldes teiste elukutsetega. Soovitaks ärimeestel ja arvamusliidritel panustada vähem köögitehnika, autode ja rõivadisaini peale ning tellida endast või oma kallimast hoopis üks korralik portree. Või kui tagasihoidlikkus enda portreed tellida ei luba, siis näiteks meil on siin uuemal ajal väga vähe maale kirjanikest, heliloojatest ja näitlejates... Ega siis ainult presidendile midagi kinkima pea. Vabalt võib teha kingituse ka mõnele teatrile või loomeliidule. Suur osa kunstnikest ei taha portreesid muidugi üldse teha, aga te võite ju Eesti Maalikunstnike Liiduga ühendust võtta ( www.maal.ee ) ja küsida, et kes neist on valmis maalima? Tänapäeval kasutavad paljud kunstnikud maalimiseks fotot ja siis jääb ära ka see tüütu poseerimine. 

Suur osa armastusega esitatud tellimustöödest on jõudnud tänapäeval  muuseumi. Nimetaks siin Courbet' "L'Origine du monde'i " Orsay' muuseumis Prantsusmaal või da Vinci "Daam hermeliiniga" Krakovi muuseumis. 

Elustiiliajakirjadest jääb väliseestlastele mulje, et pea igal eestlasel on oma mõis. Mida aga ei ole,  on see suguvõsa kujutav portreegalerii. Maalikunsti abiga saaks ka sellest murest varsti üle. Võtke eeskuju Lennart Merist ja paluge fotode abil mõnel maalikunstnikul teha portree teile eriti sügavat austust pakkuvast inimestest. Eriti kui 24.veebruari ball juba mitu aastat jutti ära on jäänud... Alles jäänud kleidiraha eest võiks ühekordse tualeti asemel hoopis ühe igavikulisema portree tellida küll. 

Aga, jah, ei jõua meie inimesed hea fotograafi juurdegi. Selleks, et end igaviku jaoks jäädvustada, tehakse rohkelt halva kompositsiooni ja koleda meigiga selfisid. Korralikult kirjutatud kroonika asemel lendavad feissarisse igapäevaselt pildid külastatud söögiasutustest ja joodud veiniklaasidest. Minu vanaema ja vanaisa end küll alkohoolses joobes fotografeerida ei lasknud. Võtke neist ometi eeskuju! Eriti armsatest vanaisadest ja vanaemadest aga laske teha maal. 

Elukutselistele kunstnikele ütleks, et hinnakiri on Kadrioru poolt juba üleval. Oleneb muidugi mõõtudest ka ju. 

Kunstikogujatele edastaks jälle kõlaka, et Kai Kaljo pidavat kureerima selle aasta sügiseks uut portreenäitust muusikutest Muusika- ja Teatriakadeemia uue konsterdisaali fuajees...

Rahu maa peale! 

 

Aitäh! Merci! 

Claire Martin, Tiiu Rebane, Vabariigi Presidendi Kantselei 

Loo illustratsiooniks on kasutatud Urve Sunny-Dzidzaria autoportreed "Naine punase turbaniga" (Kummardus Jan van Eyck'ile). Maal oli eksponeeritud Kai Kaljo kureeritud näitusel "Kunstnikud maalivad kunstnikke" Kunstihoone galeriis 2020 Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituse raames. Foto autor on Stanislav Stepashko. 

 

Partager cet article
Repost0
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :