"Raha ei ole probleem!" - endale Pandora Papers'i loos eile kaitsjat otsinud tuntud poliitik
Viis aastat peale Panama Papers'it ja neli aastat peale Paradise Papers'it valmistusid 600 ICIJ ajakirjnikku Panama Papers'i publitseerimiseks. Oli ilus septembri lõpp. Eestis said samal ajal kokku ravikindlustust omavad ametnikud ja kunstieksperdid, kes arutasid õhinal selle üle, kas ka kunstnikul, vabakutselisel kuraatoril või kirjutajal oleks vaja haigekassat. 11 300 000 000 000$ ... See on järjekordne number, mille äri- ja poliitikaeliit endale maksuvabalt mustadeks päevadeks kõrvale pani.
Publitseerime siin Sandra Jõgeva kirjutatud holistilise ülevaate kunstiarutelul toimunust, mis ilmus Jõgeva feissaris septembri lõpus:
Kunstivaldkonna/vabakutseliste olukorra arutelud
I osa (24.sept. 2021)
Tunnen, et pean oma mõtted, tunded ja reaktsioonid neil teemadel nüüd kirja panema. Ja mitte artiklina, vaid just kõigile ligipääsetava ja kommenteeritava postitusena, mida võib täiendada oma isiklike kogemuste ja mõtetega.
Niisiis, samuti vabakutseliste kunstnike ja teiste loovisikute teemadel päris palju nii “päris” kui sotsiaalmeedias sõna võtnud inimesena tundsin teatavat moraalset kohustust osaleda eile ja täna toimunud vastavatel aruteludel, kuhu kutsed sain.
Sest pandeemiaolukord on tekitanud nii lisatoetused vabakutselistele loovisikutele Kultuuriministeeriumist kui ka nende olukorra kaardistamise.
Esimene neist aruteludest, eilne, toimus Kunstnike Liidu poolt korraldatuna ARS-i majas; täpsemalt oli tegu kunstivaldkonna arengukava aruteluga. Kohal olid mitmete kunstiinstitutsioonide juhid, mõned kunstiharidusega seotud tegelased ja näpuotsaga kunstnikke, kellest mitmed tegelevad lisaks millegi muuga (näiteks peavad ka eraalgatuslikku muuseumi).
Pakuti kauneid võileibu ja puuviljalõike ning veel kaunimat lahendust olukorrale, mida taaskord on “kaardistatud” ja millest tegelikult on ilma mingisuguse tulemuseta räägitud juba aastakümneid. Nimelt, et vabakutselise loovisiku ( ka väga produktiivse ja näiliselt eduka) suurim probleem on väike, aga see-eest ebaregulaarne sissetulek ja sellest tulenev ravikindlustuse, aga tulevikus ka suurema kui vaesuse piiril äraelamise tagava nn rahvapensioni puudumine.
See kaunis lahendus, mis eile välja käidi, oli järgmine: luua veel üks institutsioon, nimelt Eesti Näituseasutuste Liit, mille liikmeks astuksid kõik Eesti näitusemajad, raha selle tegevuseks annaks Eesti riik ja palka (kultuuritöötaja keskmist, muidugi!) saaks sealt vähemalt üks inimene, selle liidu tegevjuht. Kõik liidu liikmed maksaksid liikmemaksuks 1% oma eelarvest aastas ning üks olulisi Eesti Näituseasutuste Liidu tegevusi oleks kunstniketasude tariifide määramine.
Reality check nr 1: täna postitas kunstnik Killu Sukmit Facebookis, et tema sai oma hetkel TartuKunstimajas avatud isiknäituse eest 192 eurot litsentsilepinguga, arvega oleks saanud 240.
Reality check nr 2: aasta tagasi osalesin kuraatorinäitusel ühes Eesti linnas, kohalikus linnagaleriis, kus kunstnikel soovitati galerii valgustamiseks ise lambipirne osta. Tualetti ostis vedelseepi aga eelmise näituse kuraator. Kas see galerii astuks Eesti Näituseasutuste Liidu liikmeks?
Reality check nr 3: meil on juba Eesti Kunstnike Liit, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja uusima tulijana Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Kõigi nende tegevuse tulemusena kõigi nende aastate jooksul pole ikkagi paljudel tegevkunstnikel haigekassat ja kunstnikutasud, juhul, kui neid makstakse, on kuni mõnisada eurot. Mitu näitust jõuab üks inimene aastas teha, et miinimumpalk kätte saada? 20? 25?*
Nagu uut liitu entusiastlikult promovale, uue kunstiinstitutsiooni töötajale eile eravestluses ütlesin: sel pole tegelikult vahet, kas kunstnikutasu ühel näitusel osalemise eest on 200, 400 või isegi tuhat eurot. See pole raha, millest elada ja ateljeed ja/või laopinda üürida.
Meenus aga hetk mõni aasta tagasi kevadise valimiskampaania ajal, kui kohtasin teretuttavat poliitikut, kes tegi koos parteikaaslasega endale reklaami. Ta rääkis, kui head tööd on teinud praegune Kultuuriministeeriumi kunstinõunik ja et on tõstetud kultuuritöötajate miinimumpalka. “ See ei puuduta teda…”, võttis teretuttava poliitiku kolleeg hoogu maha. Ei puuduta tõesti.
II osa
“Kaardistame” veelkord vabakutseliste loovisikute olukorda, kes, sündmustest ette rutates, osutuvad suvalisteks asotsiaalideks, kes võiksid omasugustega solidaarsed olla.
Niisiis, eilne arutelu oli küll minu hinnangul täiesti viljatu, aga sellest hoolimata otsustasin osaleda ka tänahommikusel Zoomi koosolekul, kuhu samuti kutse sain. Olin nimelt olnud “ekspert” Kultuuriministeeriumi poolt Praxiselt tellitud uuringus. Mille tulemuste avalikustamiseks tänane Zoomi koosolek kokku kutsutud oligi.
Muidugi, Zoom on kohutav tüütus ja kummalisel kombel pole mul pandeemia ajal sellesse keskkonda palju asja olnud; õigupoolest juhtus see viimati nii ammu, et ma ei mäleta enam hästi, kuidas Zoomi kasutataksegi. Taas sündmustest ette rutates - kui tuleb aeg pollist osa võtta ja hääletada, tekib mingi tehniline tõrge ja “submit”-nupp ei tööta. Mul jääbki hääletamata.
Moderaator on Tarmo Jüristo Praxise poolt. Õige varsti on selge, et isegi kui see uuring tegi kindlaks, et vabakutselistel loovisikutel on probleemiks -üllatus-üllatus! - vähene sissetulek ja sotsiaalsete garantiidepuudumine, siis Jüristo rõhutab, et Praxise ammune seisukoht on, et eesmärgiks peab olema universaalne ravikindlustus ja et loovisikutele mingit erisust teha pole vaja. "See ei ole Kultuuriministeeriumi mure, et pakkuda ravikindlustust", ütleb Jüristo. Asi olevat selles, et tööhõive pole enam nagu 19. sajandil.
Ja kutsub loovisikuid üles suuremale solidaarsusele teiste vabakutselistega. Kellega, taksojuhtidega?
Kui räägitakse universaalsest ravikindlustusest, mille peale kuraator ja kunstiteadlane Airi Triisberg muutub küllaltki emotsionaalseks (on ka ausalt öeldes põhjust) ning ütleb, et on seda debatti jälginud 15 a ja ei suuda oodata universaalset ravikindlustust, vaid tahab selle saada vabakutselise kultuuritöötajana, ütleb Jüristo, et avaldab oma arvamust. Tänab siis Kultuuriministeeriumi kunstinõunikku Maria-Kristiina Soomret, et ise sai ka loometoetust tänu tolle tähelepanujuhtimisele, et vastas selle nõuetele.
Ütleb, et Praxis ei saa soovitada loomeliitude liikmetele ravikindlustust riigilt. Et ei saa soovitada ad hoc lahendust, et see on halb poliitika.
“Tuleb otsida laiemat solidaarsust.”
Kui režissöör Liina Triškina- Vanhatalo, kes ka korduvalt sõna võtab, ütleb et autoritasud on vastuolus loometoetustega, kuigi need on varasema töö eest (loometoetuste perioodi ajal on nimelt keelatud üle teatud piiri kuus teenida), siis Tarmo Jüristo kommenteerib et see on spetsiifiline, tehniline probleem ja tuleks lahendada kultuurivaldkonna sees.
Kui Triškina-Vanhatalo toob näiteks, nagu ta ütleb, ühe prominentsema režissööri Veiko Õunpuu, kes on avalikult öelnud, et tal pole 15 aastat olnud haigekassat, kuuleb ta (ja kuuleme ka ülejäänud) Jüristolt, et kus see piir tõmmata, kes on loovisik ja kes pole ning et me ei taha ju rangeid reegleid ja et maailm muutub kogu aeg.
Varsti pärast seda saab lõppsõna Maria-Kristiina Soomre, kes muuhulgas ütleb: "Kultuurirahastus on küll helde, aga kodanikupalka ei jaksa me maksta.”
P.S. Loomulikult pole see ülevaade kogu kahe ja veerand tunni pikkusest Zoomi koosolekust, noppisin välja teemad ja tsitaadid, mis mind tänu mu erialasele tegevusele kõige rohkem puudutavad. On pikki sõnavõtte nii töötukassa, kultuuri-kui sotsiaalministeeriumi ametnikelt, näitleja Gert Raudsepa jutust saab teada muuhulgas, et FIE ei saa loometoetust. Ja jah, olukord tundub mulle lootusetu juhul, kui kõrged ametnikud, kes peaksid valdkonna eest seisma, ei näe jätkuvalt probleemi selles, et teatud valdkondades professionaalselt tegutsedes ei ole tunnustatud ja riiklikult rahastatud näitusepaikades esinedes põhimõtteliselt võimalik saada mingitki äraelamist võimaldavat tasu. Tuletan meelde: isiknäitus Tartu Kunstimajas on 192 eurot litsentsilepinguga (ja 240 arvega), nagu Killu Sukmit just täna Facebookis oma hetkekogemust jagas.
III osa (25.sept.2021)
Ma ei saa aru, mida kunstnike esindajad nii valesti teevad, et seda aastakümneid põletavat probleemi, professionaalsel ja aktiivselt tegutseval kunstnikul suure tõenäosusega ravikindlustuse ja muude sotsiaalsete garantiide puudumine, kuidagimoodi lahendada ei suudeta. Eile hommikul sel Praxise poolt läbi viidud uuringut tutvustaval Zoomikoosolekul oli selge, et isegi seda, MIKS see nii on, pole kogu selle uuringu läbi viijale suudetud selgeks teha. Või on see neile nii võõras maa, et lihtsalt ei jõua kohale. Et kui näiteks režissöör teeb filmi, siis ta vähemalt mingi aja maksab saadud töötasust endale palka või teeb seda talle tööd andev filmikompanii. Jah, see palk on igakuiselt väike, aga vähemalt on ravikindlustus ja jälle üks sammuke sinnapoole astutud, et ehk tulevikus ei saa vaid vaesuse piiril elu tagavat nn rahvapensioni.
Kunstnike häda on, et tööle neid keegi ei võta (välja arvatud vähesed, väga hinnas osaajalised õpetaja-või huviringi juhataja kohad), sel alal ongi nn ette nähtud individuaalne töö. Näituseasutuste tasud on sümboolsed (see mu poolt korduvalt näiteks toodud praegune Tartu Kunstimaja, mille isiknäitus tagab 192 eurot, on suur hea ekspositsioonipind, mida annab täita, Tartu südalinnas). Suurimad tasud, mida Eestis võimalik saada, on suure isiknäituse puhul vist 2500 bruto ja 2000 bruto. Kunstiistitutsioonide juhid, kes on korduvalt avalikult välja öelnud, et need tasud pole enam sümboolsed (võiksin konkreetse nime välja tuua, kes nii öelnud, aga siis jälle kellelegi tundub, et olen kellegi vastu isiklikult), saavad ise iga kuu stabiilselt vähemalt sama summa kätte (pigem ikka rohkem) ja ilma ravikindlustuseta ning pensionita jäämine on asjad, mis neid küll ei ähvarda. Suurt näitust aga ei pruugi teha isegi iga kolmas aasta.
Eilsel koosolekul jäi kõlama selle moderaatori Tarmo Jüristo suhtumine, et vabakutselisi loovisikuid küll kuidagi eraldi võtma ei pea, nad on osa suuremast ühiskondlikust probleemist.
Sisuliselt samasugused, nagu kõik ühiskonnas halvasti hakkama saavad inimesed. Kui on olemas lahendus, siis maksusüsteemi (võib-olla, kunagi tulevikus) ümberkorraldamine, ravikindlustuse lahtisidumine sotsiaalmaksu maksmisest ning universaalne ravikindlustus (taas võib-olla, kunagi tulevikus).
Kui vaadata ametiühingute ajalugu, nende võitlust oma liikmete eest, siis poleks see kuhugi jõudnud, oleksid näiteks Ühendkuningriigi söekaevurid mõelnud, et ega ainult meil pole halvasti, mõtleme ka tänavapühkijate, taskuvaraste, lastehoidjate ning prostituutide peale. Ametiühingute tegevus ongi fokusseeritud ja lõppkokkuvõttes inspireerib ka teiste ametite pidajaid organiseeruma ja enda eest võitlema.
Ja kui asi on ühes riiklikult makstud töökohas, ühes isikus (väga realistlik) kes peaks muuhulgas tegelema hakkama kunstnikutasude riigilt välja nõudmisega, siis mulle tundub veel ühest kunstiinstitutsioonist (Eesti Näituseasutuste Liit, mis üleeilsel koosolekul Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse esindajate poolt välja käidi), kuhu kuuluksid kõik muuseumid ja galeriid Eestis ja maksaksid sinna 1% oma eelarvest (väga ebarealistlik mu hinnangul), palju mõttekam oleks mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks selline uus riiklik töökoht luua hoopis kunstnike ametiühingus ehk Eesti Kunstnike Liidus.
NB! Tavalisest asotsiaalist või lihtsalt elus halvasti hakkama saavast inimesest (keda saab reeglina süüdistada hariduse ja keel(t)eoskuse puudumises) eristab vabakutselist loovisikut eelkõige palju halvem ligipääs sotsiaalsüsteemile. Seda päris "sotsiaaltoetusinimese" elu iseloomustab asjaolu, et pead olema piisavalt vaene, ei tohi teenida ega mingil juhul vist isegi perekonnaliikmete rahalist abi vastu võtta. Vabakutseline loovisik aga ikka teeb, kuigi vähe ja harva tasustatud erialast tööd. Isegi loometoetuse puhul on keelatud teenida üle poole miinimumpalga kuus lisaks toetusele maksustatud tulu, samuti ei tohi olla registreeritud ühtegi töötajate registrisse. See meil, mille eile sain, seoses sellega, et kutsuti ühel
õhtul esinema Viljandisse, lööks loometoetust saades mu elu segamini.Foto: Sandra Jõgeva Facebook
Kui kunagi sel teemal taas Facebookis diskussiooni avasin, kommenteeris üks ehtekunstnik, et talle oli Töötukassas öeldud, et tema jaoks on töötuna olemise ajal näituse tegemine samal põhjusel keelatud nagu töötul kinnisvaramaakleril kinnisvarakuulutuste avaldamine. Et nagu reklaamib ennast ja pärast saab selle arvelt tulu.
IV osa
Ma olen palju mõelnud, et miks me ei muretse väga paljude Eesti riigilt kultuuritöötaja keskmist palka saavate külakultuurimajade ja kohalike omavalitsuste rahastatavate galeriide ametnike, aga ka muuseumitöötajate puhul, et kas nad ikka on oma töös tasemel ja seda palka väärt.
Küll aga kardame nii väga, et mõni kirjanik või kunstnik saaks riigi poolt haigekassa ilmaasjata. Et kuhu see piir tõmmata, kes loovisik on, kes mitte, nagu Tarmo Jüristo vastas Liina Triškina-Vanhatalo näitele Veiko Õunpuu kohta, kel pole, nagu aru saan, Eesti ühe edukaima režissöörina ja pidevalt erialast tööd tehes olnud ravikindlustust 15 aastat. Kas see tähendab, et meil pole tema filme vaja? Samal Zoomikoosolekul tõi kunstiteadlane Airi Triisberg näiteks enda, kes ta kirjutab üht artiklit Vikerkaarde 3 nädalat ja saab selle eest 200 eurot. Ja ta ei saa enamasti kuus miinimumsotsiaalmaksu kokku, seega pole ka ravikindlustust. Kas järelikult pole ta tekste vaja? Kas ühiskonnal pole Killu Sukmiti näitust vaja praegu Tartu Kunstimajas, kuna talle makstakse selle eest kunstnikutasu 192 eurot? Tuletaks meelde, et Tarmo Jüristole maksis selle tellitud uuringu arutelu modereerimise eest ka Kultuuriministeerium - see on, Eesti riik. See pole mingi "õiglane" kapitalistlik turg või midagi.
Ja mis mu kommentaaris toodud riigi rahade eest tööl olevaid muuseumide ja kohalike omavalitsuste galeriide töötajaid puudutab, siis olen kokku puutunud inimesega, kelle üks tööülesanne on muuseumi üldmeili vaadata, kuid kes arvab, et ingliskeelsed meilid on kõik spämm. Seega jäi mitu kuud vastamata meil BBC-st. Õnneks need korduvalt ka helistasid muuseumi. Teine näide: galeriitöötaja ei suuda vastata telefonile oma ärevushäire tõttu. Erinevalt Veiko Õunpuust ei pea need inimesed oma ravikindlustuse või pensioni pärast muretsema.
Vabakutseliste loovisikute, eriti kunstnike elu ongi oma spetsiifikaga, on väga erilised töötingimused, seega need inimesed koos oma erilise olukorraga ei mahu isegi loometoetuste tingimuste alla. Ja selle kõige kommunikatsioon koos võimalike lahenduste pakkumisega, kunstnike üldstreigini välja, ongi ametiühingu teema.
Ma tegelikult ei ole kindel, kas ma pooldan universaalset ravikindlustust. Kas mustalt töötavad ehitajad ning sõidujagamisplatvormide autojuhid, kes eelistavad mitte makse maksta (nagu ka enamus inimesi Eestis, kes oma kortereid välja rendivad) jne jne peavad selle saama teiste kulul. Samuti arvan, et mitte erisuse tegemine vabakutselistele loovisikutele saadab lisasignaali, et nende töö ja professionaalsus pole sisuliselt midagi väärt. Et see suur isiknäitus ongi väärt kunstnikutasu 200 euro seal Tartu Kunstimajas.
Ja jah, see lahendus oleks ravikindlustus riigi poolt loovisikutele ajal, kui nad seda mujalt ei saaks. Ilma moraalse paanikata, et äkki mõni kirjanik pole 3 või 5 aasta jooksul midagi avaldanud või et äkki näitusemajades toimuv pole ikka ühiskondlikult relevantne. Või et mõni režissöör töötab oma viimase stsenaariumi kallal liiga kaua aega.
....
Vaid kaks päeva enne Pandora Papers'i publitseerimist ilmus Sandra Jõgeva ja Teet Raudsepa pressiteade nende uuest videost pealkirjaga "Minu seiklused Eesti sotsaalsüsteemis" :
Pressiteade
1. oktoobril, pandi Youtube'i üles Sandra Jõgeva ja Teet Raudsepa video pealkirjaga "Minu seiklused Eesti sotsiaalsüsteemis".
Seda võib pidada nende autorite oma väikseks panuseks pandeemiaajal Eesti vabakutseliste loovisikute teavitamises ja lohutamises.
Videos jagab 36-aastane disainer Eva oma kogemusi 2020.a. alguses töötuks jäämisest ning pöördumisest Eesti sotsiaalsüsteemi poole. Eva analüüsib olukorda, millesse esmakordselt ning ootamatult sattus, läbi oma veebidisaineri professionaalse silma ning välismaal töötamise kogemuse.
Loodame, et Eva isikliku loo jagamisest on abi just kõrgharidusega töötuks jäänutel, kes pole harjunud mõtlema endast kui sotsiaalabisaajast.
*Kel endal perekonnas kunstnikku ei ole, ei pruugi teada, et ühe näituse tegemine võib kesta olenevalt projektist kuus kuud kuni kolm aastat. Isegi Kulka poolt heldelt finantseeritud näitus nõuab kunstniku omafinantseeringut ning seda toetust ei tohi kasutada töötasuks. Maalinäituse puhul antakse näiteks raamimise jaoks toetust üliharva ja ometigi on see väga kallis. (KN)
/image%2F6456076%2F20211006%2Fob_fc33b5_sandra2.jpg)
/image%2F6456076%2F20211006%2Fob_5cd26b_sandra1.jpg)