Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog

Eesti Maalikunstnike Liit on olnud nii hakkaja liit, et võttis kätte ja tegi päris oma maalikunstigalerii.
Liidu esinaine Tiiu Rebane mainis juba ühes eelmises intervjuus meile tuttuut Kadrioru Plaza Galeriid,
mille esiknäituseks on  "Park ja linn"(  PARK JA LINN (maal.ee) ) . ERR publitseeris ära pressiteksti ja
Plaza arhitekt Vilen Künnapu rääkis galeriist paar sekundit ka Aktuaalses Kaameras. Aga hirmsasti
tahaks galerii kohta veel teada... Igasugused küsimused soovivad vastuseid, sest uus maaliliidu galerii
on lubanud maalikunstist võõrdunud publiku kunsti juurde tagasi tuua...

Kadrioru Plaza Galerii esiknäituse "Park ja linn" plakatil on Anna Kõuhkna maal "Õed/Sisters"

 


Kirjad Nuustakult: Asute Kadriorus. Kas Kersti Kaljulaid on juba galeriis käinud?
Tiiu Rebane: Ei, kuid ma usun et kunagi ikka.

Et te teatksite, kuidas tulla. Kadrioru Plaza Galerii visiitkaardil on Vilen Künnapu visand Kadrioru Plazast

 


Kirjad Nuustakult: Miks on Plaza Galeriid hetkel Tallinnas väga vaja?
Tiiu Rebane: Maalikunstile oli vaja eraldi galeriid- sobivaid galeriisid lihtsalt on vähe. Maalijad
tunnevad puudust nii esinemisvõimalustest kui ka omavahelisest loomealasest mõõduvõtmisest ja
kunstimanagemendist- neis teemades on endiselt teatud suur vaakum. Kahjuks on nii et loominguline
intelligents sureb välja vaikides ja viisakalt, nii et keegi ei märka. Kõlab utreeritult kuid nii on-
kunstnikele on endiselt jäetud valdavalt romantiline normatiivne ja soloptsistlik pööningupoeedi roll,
mille tagajärgedeks on autorite kompromissid loomingu või eluga.
Olen veendunud et kunstnikud vajavad managementi ja antud galerii saab olla üks sellise toe
pakkujatest. Galeriid on Tallinnale vaja, kuna meie sootsium koosneb muuhulgas ka kunstnikest, kes
omakorda vajavad normaalset sidusust ühiskonna kui tervikuga. See on kogemuspõhine vajadus
koos kõigi sellega seotud peensustega, mitte midagi väljamõeldut.
Kunst on meil vist sattunud mingi erilise pingestatud kontrolli alla või kus luterlikus teadvuses võib
olla sündinud küsimus ühe või teise galerii otstarbekusest. Põhimõtteliselt tähendab vabadus seda et
keegi ei ole kohustatud oma eksistentsile teiste ees vabandandusi otsima .
Põhjendustega saavad aga tegeleda kultuurikirjutajad! Meie, kunstnike ja galeriina, oleme
objektiivse paratamatuse esindajad. Selle galerii teke on sümptom vabadusest ühiskonnas tervikuna-
oleme galeriiga Eesti kultuurielule teinud omapoolse imagoloogilise teene. 

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn" . Foto: Tiiu Rebane

Kirjad Nuustakult: Kelle poolt tuli Kadrioru Plaza Galerii idee?
Tiiu Rebane: Galerii aeg oli kätte jõudnud. Selliseid asju juhtub.
Kadrioru Plaza Galerii idee tuli Vilen Künnapu`lt, sellise ruumi organiseerimine, kus maalikunsti välja
paisata, on olnud Vileni suureks unistuseks. Mingil hetkel klappisid kõik tarvilikud tingimused ja aeg ning
koht olidki käes.

Vasakul Vilen Künnapu maal. Paremal Kadrioru Plaza arhitekt Vilen Künnapu. Foto: Tiiu Rebane


Vilen Künnapu on selle hoone arhitekt, kus galerii asub. Vilen on ise suurepärane maalikunstnik ning
maalikunstist tervikuna tohutult lugupidav maailmaklassi looja, ja ta ühel hetkel lihtsalt taipas et on
galerii juba ammu projekteerinud ning see on ka valmis ehitatud ja ootab. Vileni renomee kindlustas
suurele ettevõtmisele hoone omanike täielise lugupidamise ja moraalse toetuse.

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn". Foto: Anna Kõuhkna

Minu ja Karl-Kristjan Nageli jaoks oli see galerii teema abstraktse sihina selge juba vähemalt 10
aastat tagasi, kui üldse hakkasime näituste korraldusega tegelema. Maaliliidu kontekstis ja selle
loomeliidu esimehena, sai galerii teema minu jaóks juba üsna aktuaalseks. EML, mis järgmisel aastal
tähistab 30. juubelit, on senini tegutsenud rändajana ehk siis korraldanud näitusi rendigaleriides
üle Eesti ja ka väljaspool Eestit. Sellisel liikumisel on oma plussid ja meil säilib ka rändnäituste praktika, kuid erialasteks süvenemisteks ning selles arengute käivitamiseks (ka välisnäitustega manööverdamiseks!)
on oma galerii asendamatu. Lisaks hakkavad toimuma nüüdsest liidu liikmete isiknäitused- see
tähendab juba uurimuslikkust ja süvendatud lähenemist maalikunsti injekteerimisel ühiskondlikku
taustsüsteemi.

KN:Kes kõige rohkem aidanud on? Ja vastupidi - kes kõige rohkem närvidele on käinud või kaikaid
kodarasse loopinud? Võib teha musta listi.

TR : Suurim abi ja asendamatuim partner kõigis ettevõtmistes on Karl-Kristjan Nagel. Kui saab
rääkida kellestki kelle ideedele või füüsilisele abile saab põhimõtteliselt alati loota, siis on see tema.
Kõik kolleegid ja sõbrad kunstnikud olgu tuhandest tänatud! Loodan et näiteks möödunud seitsme
aasta jooksul Futu Muhusse paigutatud loomeenergia tuleb teile kord sajakordselt tagasi!
Suurt respekti tunnen inimeste ja asutuste vastu, kes on meile usaldanud tööd ja ruume ( Muhu Kunstitalu, EKL, Kadroru Plaza) . 

Võimalus maalida, esitada töid selleks soodsas keskkonnas ja kunstnikuna mujal resideeruda on need
vajalikud tingimused, mis väljendavad minu arusaama normaalsest kunstniku elust. Rohkem kui 10 a.
tagasi mõistsime et võibki ootama jääda kui ise ei tee: tuleb asutada nii oma galerii kui
kunstiresidentuur. Tuleb anda enne kui saab vastu võtta. Sisuliselt on see minu jaoks nii, on selline
karma.

Kadrioru Plaza Galerii näituse "Park ja linn" ettevalmistus: maalikunstnik Karl-Kristjan Nagel möödub maalikuntsnik Tiiu Rebase maalist. Foto: Tiiu Rebane


Ma töötan nagu maalikunstnik, see tähendab iseteadlikkust, teatud autoritaarsust komponeerimisel
ning teostamisel, mõtteliselt ainult enesele tuginemist jms. Ühiskondlik töö on sisuliselt
orkestreerimine, siin areneb koostöö tunnetus ja inimestest lugupidamine. Kõige enam teeb inimesi
õnnelikuks millegi loomine ja ülesehitamine ning teistele vajalik olemine. See ongi nii lihtne.
Üldiselt kodaratesse ei loobita, asjad võivad jääda toppama kui eeldatud kaasatöötaja ei oska
mõelda samas suunas.

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn". Foto: Tiiu Rebane

KN: Prantsusmaal tõusis seoses koroonaga elusate autorite teoste müük. Eestis, tundub, tegid ilma
hoopis surnud kunstnikud. Kas hea kunstnik Eestis on surnud kunstnik?

TR: Kas Eestis on hea olla surnud kunstnik? Praegu just lõppes Haus galerii oksjon, tundub et hinnad
tõusevad, maailm on ebastabiilne ja selle foonil teeb kunst ilma, sest kunst on jääv. Surnud on meil
ikka müünud, äkki on selle taga mõni seltskondlik mäng, kollektsioonid, legendid ja valitud lood,
mida surnutest jutustada. Elavatega on alati probleeme: see mis on lubatud surnule ei ole lubatud elavale. Meenutame kasvõi varalahkunud Ando Keskküla, võrdleme jutustusi surnud kunstnike elust
versus reaalne kunstnik- ühiskonna oskused neil teemadel toimetada ei ole proportsionaalsed. Seega
jah, ma oletan et surnutel läheb paremini.
Mistõttu me tegime ka oma galerii et piisaval määral avada seda teist suurt potentsiaali, mis peitub
elavate maailmas.

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn" . Foto: Anna Kõuhkna

KN:Prantsusmaal osutusid populaarseks ka giidituurid ateljeedesse. Muuseumid ja galeriid olid kinni, aga mingid töised tegevused olid ikkagu lubatud. Giidid, kes otse muuseumide palgal ei ole, leidsid end üleöö täitsa tööta. Ateljeede külastus aitas tutvustada tegutsevaid kunstnikke, kunstiajaloolased said tööotsa ja tuvustasid autoreid suure õhinaga ning kokkuvõttes tõusis vähemalt müük ateljeedest...
Kas Eesti Maalikunstnike Liit ei ole mõelnud midagi sarnast teha?

TR : See kõlab nagu ideaalne ja vaimukas iseorganiseerumine ja näib kultuurse kodanikuühiskonna
nähtusena. Vean kihla et Prantsusmaal oskavad kõik kooliõpilased nimetada kuni kümmet prantsuse
kunstnikku, meie statistika veel hiljuti tõestas vastupidist.
Meil on sarnaseid liikumisi Avatud Ateljeede sündmuste näol mõnda aega tagasi olnud, giidid on aga
midagi uut. Peab mõtlema, see on hea idee ja algatus. See saab sündida muidugi kui inimesed
võtavad tuld, ma mõtlen siin ka giide või kunstiteadlasi ja kunstnikke. Mõtleme. Oleks tore kui selline
protsess käivituks. Piirangud on muidugi omaette pikem teema, need on takistuseks reaalsel
inimestevahelisel suhtlusel.

KN: Kas Hausi skandaal, kes müüs Monika Liiva 80ndatel maalitud akvarelli 60ndate Malle Leisi pähe,
on ka kuidagi elusate kunstnike müüki mõjutanud? Kas otsetaksegi pigem elusat kunstnikku, sest siis
on tegu ikkagi originaaliga, või ehmatas see skandaal kunstiostja üldse ära?

TR: Mais toimunud kunstioksjonid tõestasid, et publik pole eriti ehmunud. Võimalik et Monika
Liiva/Malle Leisi -juhtum ja selle paljastamine pigem tõstis kunstiväljal toimuvate toimingute
usaldusväärsust. Me ei kuule sarnastest eredatest juhtumitest või ühiskondlikust valvsusest teistes
elu-ja kaubandussfäärides. See konkreetne juhtum aga valgustas kunstielu kui eluala, kus tõde ja õigus
on aktiivsed tegurid, kus vale vajub, aus võidab jne.

KN: Miks eestlased galeriides ja näitustel ei käi? Ma mõtlen siin muidugi aega, kui nad koroona tõttu kinni ei olnud. 

TR: Mingil määral ikka käivad ka, aga nad valdavalt vaikivad. Tekstiks muutub inimeste
näituseelamus väga üksikutel juhtudel ja samas oleks see muidugi oluline. Kultuur ongi mitmekordne
sõnastamine. Vastasel korral on tegu alateadliku absorbeerimisega, omalaadse hüpnoosiga.

Kahjuks on kunstikriitikud märgatavalt tagasi tõmbunud võrreldes 10-15 aasta taguse ajaga, seda
vähem räägib ka vaataja ning võib jääda mulje et keegi ei käi. Küll käivad, viiakse ka bussidega vahel,
kuid keegi ei räägi. On selline omamoodi aeg.
Kultuuri tajutakse läbi elamuse, imetluse, vastikuse, samastumise ja analüüsi. Need on erinevad
viisid või etapid, neisse etappidesse sisenemist ei saa peale suruda; teosed võivad magnetiseerida,
enesesse tõmmata ja mitte lahti lasta seni kuni vaataja need omale selgeks teeb- dekonstrueerib-
analüüsib, räägib või kaebab või näiteks ekspressiivselt humoriseerib, sõimab jne. Elamus tekitab
kõnelemisvajaduse.

KN: Kersti Kaljulaid ütles peale kohtumist Eesti Kunstnike Liidu esinaise Elin Kardiga oma Facebooki
lehel (27.04.2021): "/ ...Jutuks tuli ka mure kunstihuviliste noorte pealekasvu pärast: kui teatrites ja
kontserditel ka klassidega käiakse, siis kunstisaalidesse satutakse millegi pärast harvem. Kuna
galeriides ja muuseumides on ehk vähem tunglemist ka pärast piirangute leevendamist, tasub
kaaluda, kas seada veel enne suvevaheaega sammud mõnele näitusele. /" Kas noorte kunstileigus ei tule ka rahapuudusest? Kui Pantsusmaal on riiklikud muuseumid kõikidele kuni 18.a. noortele, kunstitudengitele ja kunstiõpetajatele tasuta, siis Eestis tuleb gümnasistidel riiklikes muuseumides enda harimiseks välja käia sooduspilet. Kunstihoones 4€, Kumus 7€ jne jne. Kuidas kommenteerid Kaljulaidi sõnu?

TR: Kas noorte kunstileigus tuleb rahapuudusest? Et noor mõtleb nii et “Hmm, mul ei ole raha,
kahjuks ma ei saa täna siis kunstinäitusele minna. Pean minema tööle, siis lähen galeriisse.”
Võibolla on see minu loogikaviga ja vigaselt konstrueeritud mõtteskeem kuid ma näen siin küsimuses
ikkagi mitut ekslikku tendentsi. Lühidalt- Prantsusmaa skeem on õige. Isegi Venemaal, Ermitaazis
näiteks on see sama prantsuse skeem. Sama tasuta sissepääs peaks kehtima ka töötutele muide,
neile kel midagi parajasti teha pole, las käivad siis kunsti vaatamas ja inspireerumas. Selline süsteem
kus on vähem tõkendeid ja vaäljaarvamisi oleks kõigile kasulik
Meil kahjuks on ka paljudele kunstnikele muuseumidesse-galeriidesse piletiga sissepääs. Piletitulu on
muuseumidele oluline, mingi hetk muudeti kultuurimäluasutused kõik isemajandavateks, erinevalt
varasemast riiklikust ülalpidamisest toetab riik kultuuri osaliste dotatsioonide alusel. Nii ripubki
muuseumi või Kunsthalle ellujäämine ka alaealistelt saadava piletitulu küljes.
Vot ma ei tea, võibolla tuleks riigil leida mõni projektikirjutaja, kes tegeleks selle küsimuse
majanduslike tagamaadega ja leiaks lahendusi.
Muuseumid, galeriid, kunsthalled jne on kultuuriruum kus saab olla, kus saab läbi jalutada ja kuhu
tagasi tulla ja kuhu aina enam mõtteliselt ka jääda ning kus esitatavasse kultuuriruumilisusesse sisse
kasvada. Juhul kui sa pead igal sammul maksma ei taju sa seda kui oma loomulikku keskkonda.
Sisuliselt on siin tegemist võõrandumisprotsessidega ja mitte kultuuri omastamise ja soodustamise
loogikaga. Kompromisslahendused on siin kusagil olemas.
Mingil määral oleks abiks mõistmine et Eesti ja meie kultuur on kogu maailma kontekstis väga väike,
selline et tuleb mõelda suurelt ja leida globaalses kontekstis õigeid lahendusi. Kindlasti suurendada ka kunstimanagemendi osatähtsust ja riiklikku toetust, leida teid kunsti rakendamiseks omariigi
jätkuvas tootmisprotsessis.
Siin on aga väga oluline lasta noori kunstile ligi tulla. Kui mõelda koolidele ja lasteaedadele üle Eesti
siis ühe muuseumikülastuse oragniseerimine on suur orgunn, isegi Tallinnas. Kohmakas ettevõtmine
mida üle korra aastas suurem enamus ette võtta ei jaksa.

Kadroru Plaza Galerii näitus "Park ja linn". Foto: Tiiu Rebane


KN: Sa ütled intervjuus ERRile, et maalikunst on Eestis taandunud dekoratiivobjektiks. Soovitegi oma
galeriiga kunsti sisekujunduselemendi staatusest välja tuua. Aga kuidas? Kui ei ole giidituure,
kunstiteadlased ei kirjuta jne (Kohtumised kunstnikega? Võimalus bronnida kokkusaamine galerii pidajatega? Mis raha eest või tasuta? 

TR: Esiteks hakkame tegelema sellega et püüame vältida dekoratiivsetest ideedest kantud teoseid.
Idee, autori eneseülene positsioon ja esteetika laeng peavad olema üle keskmise.
No me alles alustasime, giidituurideni me ise ei ole veel jõudnud kuid näiteks EML aastanäitus on
selle peakuraator Jaan Elkeni poolt alati kuraatorituuridega kaetud. Ka on UKM seni teinud kõik
omalt poolt sõltuva et näitust maksimaalselt propageerida. Praktikas oleme teemas sees.
Nagu ma olen vist juba maininud eemärk on esiteks huvitav näitustekava, kunstiteosed ise on
galeriitegevuses esmakohal, sisu A ja O. Galerii esindab 180 liikmelist Maaliliitu pluss kõiki maalijaid
ja koostööoragnisatsioone, kellega maaliteemat saab arendada. Meie inimestering on suur ja meie
idee on kõigi kaasatud ning huvitatud osapoolte tegutsemisjõu lahke ärakasutamine. Ehk siis teatud
osalusdemokraatia saab jääma galerii üheks mootoritest. Kaasaegses kõnekeeles öeldes me pakume
nii teenust kui kaasamängu.
Siin uues galeriis hakkavad esinema erinevad kommunikeerimisviisid, rahulikult ja tõusvas trendis.
Tavaliselt on nii et üks teeb ja teised õpetavad, küsivad et miks seda või teist ei ole, et aga miks.
Minu ettepanek, juhul kui ma näen et tegemist on adekvaatse juhtumiga, on tavaliselt selline et tule
ja tee. Igal juhul teen esiteks sellise ettepaneku, ma respekteerin seda pakkumist kui autori ideed.
Kellegi ideede ja kasulike mudelite kaaperdamist korraldada ei tahaks.

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn". Foto: Tiiu Rebane

KN: Juba mainitud Facebookipostituses (27.04.2021) mõtliskles Kersti Kaljulaid ka kunsti
investeerimisest: "/... Eestis on veel vähe harjumust investeerida kunsti. Tasub galeriides ringi
vaadata ja seda tõsiselt kaaluda. Isegi kui algajal kunstikollektsionääril võib alguses tekkida küsimusi
piltide väärtuse ja nende õige säilitamise kohta, saab vajadusel kunstnike liidult selle kohta julgesti
nõu küsida." Kas Plazast saab maale osta ka?

TR: Mõte õige. Saab osta ja konsulteerida Maaliliiduga, näituste kuraatoritega ja lugeda
infomaterjale kohapeal. Suur osa näitustel eksponeeritavatest teostest on müügis ning uued
omanikud saavad need kätte peale näituste lõppemist. Kureeritud näitused ise juba annavad
teostele kvaliteedigarantii, garantiid annab ka vaataja ise tehes seda läbi oma tunnetuse-kui maal
pakub elamuse, kui see peatab inimese ja tema igapäevamõtete tulva ning magnetiseerib, sel juhul tasub hakata mõtlema teose väärtusele ja endale kui selle väärtuse vahendajale. See ongi kultuur
praktikas.

Maalikuntsnik Karl-Kristjan Nagel Kadrioru Plaza Galerii näituse "Park ja linn" töid üles panemas. Foto: Tiiu Rebane


KN: Pressitektstis Kadrioru Plaza Galerii kohta saab lugeda, et näitusetegevust toetavad Kadrioru
Plaza, Advokaadibüroo Sirel & Partnerid. Millega nad täpsemalt abiks olid?

TR: Oo, praeguseks hetkeks on nad abiks olnud praktiliselt kõigega, mis puutub investeeringutesse
galeriiruumi tootmisel. Ning investeering see tähendab võitu, mitte kaotust. Näituse tootsime meie
(Vilen, Karl-Kristjan ja mina) ja ruumi tootsid Kadrioru Plaza ning Advokaadibüroo. Sisuliselt on
nende abi aga suurem kui silmale näha ja ma mõtle siin materiaalsust. Ei taha kõlada
sentimentaalselt kuid nad on ulatanud käe väga õigel hetkel ja ehitanud silla kunsti ning üldsuse
vahele, loonud töötava sümbioosi. Ja see on õige ja see on hea. Loodan et see on alles algus ning et
ka teised edukad ettevõtted asuvad kultuurielus aktiivsele positsioonile, meil siin Eestis on
arenguruumi.

Kadrioru Plaza Galerii näitus "Park ja linn". Foto: Anna Kõuhkna


KN: Kõige suurem pettumus seoses kunstiga?
TR
: Kunstiga pole olnud nii nagu inimestega et alguses pead lugu ja hiljem näiteks kahjuks põlgad või
oled äärmiselt ükskõikne, sellist suurt langevat tendentsi kunstist ei mäleta. Selles mõttes on kunst,
ideaalseim väärtus mida inimene suudab luua. Midagi sarnast matemaatikaga, midagi inimese ülest.
Mõlemad on meeldiv eksperiment inimvaimule, meetod mis võimaldab vaadelda inimese vaimseid
piire.
No jah- pettumust võib pakkuda mimikreeriv kunst, kunst mis tahab olla kunst aga ei ole seda. Kuid
taas on see seotud inimestega ja siin on taustal oma loogika, üldised sotsiaalsed põhjused ja
inimeste tegelikud hingelised vajadused mida ei ole õnnestunud kultiveerida.


KN: Kõige suurem avastus seose kunstiga?
TR:
Kõige suurem avastus ..võibolla see et kellegi kunst aitab elada ja kellegi teise oma absoluutselt
mitte.

KN: Hirmus küsimus, aga kas koroona on toonud ka midagi positiivset?
TR:Covidi mõju on muidugi fenomenaalne, ühest küljest toimub selline tore võõrandumine
turismimagneti auradest- Tallinn on taastanud oma kodulinna fluidumi, jalutuskäik on mõjunud siin
praegu ulmeliselt. Linn on muutunud kohati müstilisemaks ja metsikumaks, mõned ufoloogilised hiigelhooned seisavad tühjalt, kaubanduskeskused sulguvad, sammalduvad jms romantika . Varem
või hiljem see toimub niikuinii, ajalugu kõneleb meiega lõpuks ikka läbi lillede.
Ajastu ahistavad asjad on üle pea ja samas on see erakordne aeg, mis jääb praegustele
põlvkondadele alatiseks mällu. Oleme mingis poolkirjanduslikus ettekirjutatud nullajas st et
loovusele on see aeg võib olla parim. Hea aeg kõigile igasugusele loomingulisusele, iseseseisvusele ja
enese olemasolu tunnetusele.
...

Kadrioru Plaza Galerii arhitekt on tõesti hea galerii projekeerinud. Soovitame liftiga üles sõita ja siis ringis mööda galeriid alla kõndida. Foto: Tiiu Rebane

Armas rahvas! Kui käite järmisel korral mõnes galeriis, siis tehke ka väike klõps ka kutsuge oma Facebooki sõbrad ja vaenlased samuti näitusi vaatama. Mis sellest ikka halba saab juhtuda? 

Kadrioru Plaza Galerii asub aadressil Vesivärava 50. 

Näituse "Park ja linn" korraldajad on: Vilen Künnapu, Karl-Kristjan Nagel, Tiiu Rebane. 

Näitusel esinevad kunstnikud: Vano Allsalu, Stanislav Antipov, Ove Büttner, Herlet Elvisto, Maria Evestus, Alexei Gordin, Mauri Gross, Mirjam Hinn, Kristiina Jakimenko, Kairo, Liis Koger, Katrina Kolk, Andres Koort, Liisa Kruusimägi, August Künnapu, Vilen Künnapu, Anna Kõhkukna, Tarrvi Laamann, Laurentsius, Lilian Mosolainen, Anu Muiste, Maarit Murka, Peeter Must, Karl-Kristjan Nagel, Mall Nukke, Maarja Nõmmik, Juss Piho, QBA, Tiiu Rebane, Alvar Reisner, Jane Remm, Rait Rosin, Mari Roosvalt, Lembit Sarapuu, Karl-Erik Talvet, Tiina Tammetalu, Katrin Valgemäe, Toomas Vint, Santa Zukker.

Eestlased ostavad palju nutitelefone,
millega on võimalik teha pilte nende kallidest autodest. Samas jääb neist alles vaid paar kehva
Facebookifotot ja kõvast saastet tulevastele põlvedele. Seetõttu soovitaksime osta vähem
autosid ja rohkem elusate kunstnike kunsti. Eesti hindadest odavamaks see kunst niikuinii minna ei
saa ja vähemalt jääb teile teie teenitud rahast ka midagi alles... Ars longa ju.

Eesti Maalikunstnike Liidu näitusest Helsingis saab lugeda siit : Intervjuu Tiiu Rebasega. Seitsme Eesti kunstniku näitus Helsingi HAA galeriis - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) 

Eesti Maalikuntsnike Liidu seiklustest Leedu Maalitriennaalil saab lugeda siit: XVII Vilniuse Maalitriennaal "(Un)Determined" (8.12.2020-30.04.2021) - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) 

Oliver Krugly kirjutas ka Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitusest "Ajutine pind" UKMis: Ajutine pind. Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus Uue Kunsti Muuseumis Pärnus - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)

 

 

 

Partager cet article
Repost0
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :