"Tema hiilgus Vassili, jumala armust imperaator ja terve Venemaa valitseja, suurvürst Vladimir , Moskva, Novgorodi, Pihkva, Smolenski, Permi jne isand ja Jarolsavi, Rostovi jne jne suurvürst"
Täpselt nii, aga lihtsalt palju pikemalt, kirjutab üks Venemaa valisteja alla paavstile 3.aprillil a. 7030 peale maailma loomist saadetud kirjale.
Tänapäeva ajaloolased aga ironiseerivad, et Venemaa valitseja osas pole isegi nimi muutunud.
Olaus Magnus, kes selle kirja alguse oma teoses "Põhjamaade rahvaste ajalugu ja kombed" meieni toob (ja seda juba 1555), teeb seda selleks, et rõhutada: need ülespuhvitud tiitlid panevad Vladimiri naabreid tema kui kurioosumi vastu pigem huvi tundma kui kartma.
Ka ei tulevat moskoviidid mitte niivõrd võitlema kui varastama.
Kuidas aga käib diplomaatia Vene vürstiriigiga? Olaus Magnus räägib, et vanasti olla olnud (vähemalt Skandinaavia vanade kroonikate järgi) moskoviitidel naljakas komme teha enne saadikute vastuvõttu hiigelsuur casting, valida välja märkimisväärne hulk eriti pikki ja ilusad (aga muidu täiesti suvalisi) mehi, kel ka kaunis habe, ehtida nad kauniste rõivastega ja panna nad valgete hobuste selga ridamisi istuma, et nõnda välismaiseid saadikuid kogu selle iluga kõvasti jalust lüüa. Kogenud välissaadikud leidvat aga, et see meetod on pigem tüütu ja oodatud muljet ei avalda.
Tatarlastega on asjaajamine aga palju raskem. Tatarlased olla jube umbusklikud ja kui üldse mingeid läbirääkimisi viitsivadki pidada, siis tuleb saadikul kahe lõõmava tule vahelt läbi minna, et oma palvega tatarlaste valitseja palge ette saada. See ei olnud mitte niivõrd hirmutamiseks mõeldud kui lihtsalt praktiline tuleproov. Nimelt lootsid tatarlased, et kui saadikul on valitseja surmamiseks kaasas mingi jube mürk, siis tule kõrge temperatuur teeks mürgi kindlasti kahjutuks.
Olaus Magnuse käest saavad noomida ka taanlased, kes Soome ja Rootsi alade järgi keelt limpsavad ja neist pidevalt endile tükikesi vallutada katsuvad. "Seetõttu otsivadki taanlased tuge ja toetust erinevatelt võõramaistelt valitsejatelt; näiteks moskoviitidelt idast, shotlastelt ja prantslastelt läänest, sakslastelt lõunast. Aga isegi kui kõik need rahvad lepiksid kokku ja tuleksid üheskoos Rootsit vallutama, leiaksid nad endale selles pigem haua kui võidu."
Aga moraliseeriks õige veel saadikute üle:
2016 tekitab Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy pahameelelaine, öledes, et prantsuse kultuuriga tõeliselt kohanenud prantslased on gallia juurtega. Nii kõneleb Sarkozy Franconville' is - "ville" lõpuga küla- ja linnanimed viitavad muide enamasti sellele, et asundus loodi roomalste poolt . Kust aga peaksid Eestist, Taanist, Roostist või Soomest Prantsusmaale immigreerinud kodanikud võtma endale need peened gallia esivanemad? Prantsuse ajaloolased ja keeleteadlased tulevad meile appi ja lohutavad, et ega need Gallia elanikud Prantsusmaale erilist märki peale Gallia kuke maha jätnud olegi. Ja seegi on vailedav ning võib-olla alles 16.saj. tekkinud legend. Näiteks prantsuse keeles on palju rohkem laene araabia keelest kui gallia omast, mis meieni elava keelena ju säilinud ei ole.
Pariisis veedavad pesnionipõlve paljud endise Nõukogude Liidu diplomaadid. Üks neist rõhutas juba aastaid tagasi, et saadikutel läheb tihti meelest ära sõna"saadik" tõeline olemus. Nimelt tulevat "ambassadeur" või "ambassador" gallia keelest ja tähendavat teenijat või teenistujat. Niisiis oli varemalt saadiku kõige suurem privileeg oma isandat teenida. Nii nagu tänapäeval on tema kõige suurem privileeg oma riiki e. rahvast teenida. Kõikide riikide saatkonnad pidavat aga kurtma, et saadikutel läheb riigi ja rahva teenimine tihti puhta meelest ära ja nemad (saadikud siis) ainult imetlevat iseennast.
Keeleteadlased ütlevad, et gallia keelest tuleb prantsuse keelde ja sealt edasi teistesse keeltesse hoopis sõna ambassade.
Ambactos gallia kl tähendab tõesti kellegi teenistuses olema , teenima. Rooma impeeriumis saab sama tähenduse ladinakeelne ambactus . Edasi läheb see sõna itaalia, hispaania, prantsuse ja inglise keelde ning omandab vormi, mida me täna tunneme.
Gooti keeles saab temast andbahts - teenija, teenimine.
Jah, ambassade tähendab teenima aga ka teejuhti. Ning on tõesti üks väga väheseid gallia keelest meieni elanud sõnu. Gallia esivanemad, kes iganes siis nendega ka kelkida saaks, on diplomaatias tõesti maailmale midagi endast maha jätnud.
Gallia kukk tuleb aga tõenäoliselt Rooma impeeriumi aegsest sõnamängust . Ladina keeles tähendab "gallus" kukke ja "Gallus" Gallia elanikku. Niisiis on lõbus öleda "gallus Gallus". Keskaegses kirjanduses Gallia kukke ei esine.
Kukk tuleb Prantsusmaa sümboolikas esile alles Valois' ja Bourbonide dünastias.
Endiselt ei ole keelatud Prantusmaal süüa kukke veinis.
Ja nagu ütleb Claire Martin: " Minu esivanemad leiutasid tule."
Aitäh! Merci! :
Alain Rey (1928-2020) , Claire Martin
Biblio:
Vincent de Beauvais , Speculum historiale ( osa nr XXXI, peatükk 21)
Nicolas Sarkozy : "Au moment où l'on devient Français, nos ancêtres sont les Gaulois" (rtl.fr)
Olaus Magnus, "Histoire et description des peuples du Nord" , ladina keelest prantsuse keelde tõlkinud Jean-Marie Maillefer, Paris, Les Belles Lettres 2004
Alain Rey "Dictonnaire historique de la langue française" , Le Robert 2016