Libahundid. Et mida siis Eestist ka Veneetsias kirjutati?

Homo homini lupus est

Enamasti meeldib eestlastele väga midagi enda kohta ajalehtedest lugeda. Samas kurdab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tihti, et välismaal olla hirmus raske kajastusi saada. Olgugi et Veneetsia Biennaal ja puha. Sama mure on ka staargaleristil Olga Temnikoval.

Aga mida kirjutati Liivimaa ja Kuramaa aladest Veneetsias a.1555? Ütlen kohe ette ära, et selles loos kõnealuseks tulevad  tekstid olid tollal raamatuks köidetuna särav best-seller ja need ladinakeelsed teosed tõlgiti ünsa kiiresti ka teistesse keeltesse. 

Maailmakuulsaks aga ei saa ma jutuks tulevat kirjutist nimetada, sest tänaste Baltimaade ja Põhjamaade aladel neist ei räägitud. Miks?  Sest käis reformatsioon ja see Veneetsias ilmunud raamat oli kirjutatud katoliiklasest kirikuisa poolt. 

Kas libahundid on olemas? 

Olaus Magnus mainib oma a. 1555 Veneetsias trükitud raamatus kohe kenasti ära, et vastupidiselt ükssarvikule , on libahunt  umbes 1400  a. varem Gaius Pilnius Secunduse kirjutatud loodusloo loomade nimistikus lahterdatud väljamõeldise ja legendi alla. Aga tema ( Olaus Magnus ) teab kindlatest allikatest, et libahundid on olemas ja Liivimaal suur probleem. 

Anseküla ritimiskivi joonistatud 2018 Nuits Blanches joonistusfestivali raames

Raske on elu Liivimaal

Liivimaal ja Leedus pidi asi huntidega halb olema. Purevad teised iga karjast eraldunud looma otsemaid tükkideks. Aga nende tekitatud kahju on võrreldes libahuntide tekitatuga täiesti köki-möki.  Libahundid loovat kohe hirmsat majanduslikku kahju! Näiteks: kuskil jõulude ajal kogenevad end huntideks moondavad inimesed suureks karjaks kokku ja rüüstavad üheainsa öö ajal rohkem kui tavalised hundid seda iial teha jaksaksid.

Olaus Magnus poetab poole sõnaga, et on isegi selle kohutava kogemuse läbi elama pidanud. Et kuidas keset metsa ründavad libahundid talude uksi! Ja kisuvad lõhki nii inimesed kui loomad, kes nende uste taga juhtuvad olema. 

Hundid ja libahundid on kõik joodikud

Hundid pidavat ka keldritesse tungima, et tühjendada õllevaate või ära juua mõdu. Ja pärast sättivat nad tühjad anumad keset keldrit ühte ritta. Nii pidavadki saama vahet teha, kas keldris on käinud tavaline või libahunt. 

Kohad, kuhu libahundid on puhkama tulnud, on aga eriti halva auraga. Näiteks kui keegi sellises libahundi puhkekohas vankri ümber ajab ja lumme kukkub, siis on kindel, et too inimene sureb enne aasta möödumist. 

Kuramaal  olla ühe vana kindluse varemed, kus tuhanded libahundid igal aastal spordivõistlusteks kogunevad. Võistlus libahuntide vahel seisnevat üle müüri hüppamises. Noh, kõige paksemad ja suuremad hundid on jälle hüppamisraskustes ja ei saa hästi üle müüri. Siis pidavad nende ninamees neid karmi peksuga karistama. 

Hundid või libahundid? Kaarma kirik, 15.saj. keskpaik. Joonistatud Nuits Blanches joonistusfestivalil

Staarlibahundid

Olaus Magnus mainib ka teadvat "täiesti kindlatest allikates" , et libahuntide seas on isegi väga kõrgesti sündinud ja lugupeetud kohalikke ninasid. Aga nimesid ei nimeta!

Libahundid sattuvat nagu mingi kollektiivse meelesegaduse  küüsi ega saavat selle vastu midagi teha . Libahuntide ründeaeg olevat aga seotud teatud aastaaegadega. 

Kuidas saada libahundiks? 

Alati, kui mõni sakslane* või kohalik soovib end libahundiks muutmise kunsti pühendada, peab ta elu lõpuni teatud aastaaegadel end libahundiks moondama ja oma saatusekaaslastega koos inimestele ja karjaloomadele tohutut kahju valmistama. 

Libahundiks saamine ise käib nii: libahundi vennaskonda astuja peab vastu võtma talle pakutud toobi õlut, mille juurde lausutakse teatud loitsud. Alguses, kui ta tunneb, et metamorfoos hakkab toimima, peab ta minema kiiresti kas mõnda kledrisse või sügavale metsa. Hiljem, kui moondumine juba käpas, võib ta libahundist inimeseks ja tagasi end muuta kuidas aga ise tahab. 

Näited

Nagu ajakirjanduses ikka, tuleb kirjutajal tavaliselt jutustada mõni tõesti sündinud lugu. Nii räägib Olaus Magnus, kuidas üks aadlik pidi reisima läbi suure ja paksu metsa. Õhtul hakkas pimedaks minema ja kuna mingit trahterit keset metsa kuskilt võtta ei olnud, siis otsustati koos teda saatvate talupoegadega metsa laagrisse jääda. Kõigil oli aga suur nälg ning peale pikka reisi hakkas toidust puudus kätte tulema. Üks talupoegadest aga ütles, et jätku nad kõik tema hooleks ja istugu vagusi vankri juures. Ta olla eemal silmanud lambakarja ja lubas sealt mõne lamba sisse vehkida, sest vastasel juhul oleks õhtusöök väga nadi välja kukkunud. Talupoeg jooksis metsa ja tuli sealt mõne aja möödudes hundina tagasi. Lammas oli ka hammaste vahel. Teised peitsid siis tänulikult lamba vankrisse ära , libahunt jooksis metsa tagasi ja tuli sealt mõne aja pärast inimese kujul jälle välja. 

Ühe Liivimaa aadliku naine olla kord vailenud ühe talupojaga ja seletanud, et libahunte ei ole olemas. Talupoeg siis ütles, et on küll. Ja et kui daam lubab, siis ta soovis  seda ka lahkelt tõestada. No daam lubas. Talupoeg läks siis sügavale keldrisse ja tuli sealt hundina välja. Koerad aga läksid sellest jube närvi ja hakkasid vaest libahunti taga ajama. Kiskusid teisel veel ühe silma ka välja ja libahunt pidi oma naha päästmiseks metsa jooksma. Järgmisel päeval tulnud talupoeg inimesena tagasi ja olnud ühest silmast pime. 

Preisimaal olla ka olnud üks hertsog, kes seda lobajuttu libahundist ei uskunud. Siiski võttis ta kinni ühe mehe, kes kuulu järgi olevat olnud libahundiks moondumisel eriti hea ekspert, ja sundis teda siis hundi kuju võtma. No see mees ollagi ennast hundiks moondanud, mille peale herstog andis korralduse libahunt tuleriidal ära põletada. 

Homo homini lupus est. 

Olaus Magnuse kirjeldus Põhjamaadest , mis trükitud Veneetsias a.1555, on imeline. Loomulikult ei ole see ajakirjandusliku täpsusega tehtud kirjutis. Tema kirjeldusi tänaste Eesti, Läti ja Leedu aladel toimetavatest libahuntidest ei saa kuidagi ajaloolise tõe pähe võtta. Ka pole ma kindel, kas ta kirjutab libahuntidest vaid seetõttu, et sooviks "clic-a-pute" meetodil endale rohkem lugejaid võita ja midagi pikantsemat oma kirjeldustesse lisada, või usub kirikuhärra libahunte tõsiselt? Tuletan siinkohal meelde, et usk ükssarvikutesse kaob Euroopas  alles 17.saj. (kirjutasime sellest juba lähemalt artiklis "Ükssarvik. edulugu" Ükssarvik. Edulugu - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) )

 Miks Põhjamaades teda eriti ei teata? Aga seepärast, et Olaus Magnus oli katoliiklane ja juhtus elama ajal, mil toimus reformatsioon. Saksakeelsetel ja põhjamaistel aladel keesid usukonfliktid. Luterlased ei tahtnud paavstile enam makse maksta , tegid oma kiriku ja lõid katoliiklased maalt välja. Nii pidi Uppsala peapiiskop Olaus Magnus ka oma elunatukese varjule viima . Oma elupäevad lõpetas ta Veneetsias ja Roomas, kuid ei kaotanud kunagi lootust Rootsit katoliiklusele tagasi võita. Nii kirjutas ta Veneetsias värvikaid raamatuid Põhjamaadest, mis olid tollal,  a.1555 , tõelised best-sellerid katoliiklikus Euroopas. Olaus Magnuse teosed on aga täis pilkeid ja sarkasmi luterlaste vastu ja nii ei tõlgitud Magnuse teosed pikki sajandeid ei Rootsis , Taanis ega Norras. 

Soomes on ta esimest korda ilmunud 1977.  

*Olaus Magnus ei kasuta terminit baltisakslane. 1555 ütleb ta Liivimaal tegutsevate sakslaste kohta lihtsalt "sakslane" ja seda teevad ka sasklased ise. 

Biblio: 

Olaus Magnus, "Histoire et description des peuples du Nord"  , ladina keelest prantsuse keelde tõlkinud Jean-Marie Maillefer, Paris, Les Belles Lettres 2004 

Michel Pastoureau , "Une histoire symbolique du Moyen Âge occidental" , Editions du Seuil, 2004