"« Nad ehitasid suured ja uhked paleed, aga unustasid sinna elama panna aadliku… » ütleb Longfellow Deedsi ostäitja Gary Cooper 1936 Frank Capra filmis « Mr. Deeds goes to town » .
« Suured , suured majad. Suured, suured autod. Suured, suured tissid. Aga kuhu on jäänud suured südamed ? » Brian Arias ( _TMOF_) , luulekogu « Fluff » , 2016.
Nendel USA autoritel on üks ühine joon Kaie Kal' maalikunstis esinevate printsessidega: Kaie printsessid ei ole monarhiat pooldavad. Kindlasti on nad vabaduse ja vabariigi poolt .
Usun, et Eesti Vabariigi põhiseadusest meeldib neile kõige rohkem § 40 :
« Igaühel on õigus südametunnistusevabadusele »
ja nende meeles ei mõlgu hetkeksi mõtteid privileegidest. Nad ei jaura mingist sünniõigusest või kallitest restoranidest ega paiguta end ise kollektiivse tunnustuse meeleheitlikel otsingutel eliidi hulka. Ma ütleks, et kroon nende peas ongi südametunnistuse allegooria.
Veel meeldib neile Eesti Vabariigi põhiseadusest § 38 : « Teadused ja kunstid ja nende õpetused on vabad. » Niisiis nad loevad. Nad loevad ja loevad, sest kirjandusel on Kaie printsesside elus väga suur tähtsus.
Kaie printsessid on rahulikud, aga nad ei ole mitte mingil juhul kellegile allutatud koduperenaised. Nad on oma otsustes vabad ning astuksid igal hetkel välja ebaõigluse vastu.
Ka ei ela need printsessid ei paleedes ega lossides. Neil puudub huvi kinnisvara vastu. Nende printsesside tõeline elupaik on looduses.
Mood ei oma nende elus suurt tähtsust. Kui neid kutsutaks vabariigi presidendi vastuvõtule, siis paneksid nad selga mõne kleidi või seeliku mida nad igapäevaselt kannavad, sest need rõivad on niikuinii mugavad ja ilusad. Miks nad neid siis muidu kannaksid? Võib-olla ei läheks nad vastuvõtule paljasjalgsetena nagu nad tihti maalidel kujutatud on, vaid paneksid kasvõi klaasikildude vältimiseks jalga mõne jalavarju. Igaks juhuks. Samas ei pruugi neile vastuvõtu idee üldse meeldidagi, sest parema meelega läheksid nad peole, kuhu on kutsutud kõik."
Avaldasime lõigu Pariisis (Prantsusmaal) valmivast kunstiraamatust tööpealkirjaga "Kaie Kal 25" , mis räägib Eesti teatrikunstnik Kaie Kalist kui maalikunstnikust.