Eesti spioon Dorothea (1785-1857)
"Kas te teate seda Eesti spiooni, kes suri 1857 Prantsusmaa peaministri käte vahel ? " Claire Martin
Hetkel on Kumus Neeme Külma ja Tõnis Saadoja ruumiintsallatsioon « Puri » baltisaklsaste portreedest Uus püsinäitus: Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945 - Kumu kunstimuuseum (ekm.ee). Tänatakse Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi ja Scandinavia tapeedisalongi.
Mõjuvatel põhjustel ei saa ma seda installatsiooni hetkel mitte kuidagi vaatama minna, aga lühikesest tekstist intallatsiooni kohta õhkub juba kõva nostalgiat baltisaksa aadelkonna vastu.
ERR’ist saab installatsiooni kohta lugeda juba pikemalt, aga jutt on hüpiklik, laused katkendlikud. Näib, et installatsiooni autorid tunnevad palju suuremat huvi purjetamise kui baltisaksa portreekunsti vastu:
Tõnis Saadoja baltisaksa portreekunstist: kõige aegadeülesemalt mõjuvad just lapsed | Kunst | ERR
Ja ma saan neist 100% aru. Ega see portreekunst kaasaegse kunsti viljelejatele ju tegelikult huvitav ei olegi. Mida sa 19.saj. instagrammiga ikka peale hakkad ? Pigem räägib see üleüldisest mandumisest kunsti vallas kui Bernt Notke « Surmatantsust » ( SURMATANTS- Pariisist pärit menumotiiv hiliskeskaegses kunstis - Kirjad Nuustakult (over-blog.com) ) on aadelkond sajandeid hiljem jõudnud vaid portreekunsti toetamiseni. Väga kahju, et keegi ajakirjanik ei ole taibanud baltisakslaste teemal intervjueerida kunstiteadlast Anne Unterat, kes on Eestis baltisaksa kunsti kõige kõvem spetsialist.
Kuna on selge, et baltsiakslased hetkel eestlasi ikkagi väga kõvasti köidavad ning iga eestlasest poliitiku unistus on saada mõisnikuks, siis ma räägiks vahelduseks hoopis ühest Revali ja Riia juurtega baltisaklasest, keda ma isiklikult arusaavatel põhjustel ei tunne. Meie maist eksistentsi lahutavad tühised 120 aastat, aga , olgem ausad, ega Dorothea ei oleks mind kui eestlast oma Pariisi salongi uksest sisse lasknud. Ma käin tema vana aadressi ( 2 rue Saint-Florentin) eest tihti mööda ja vahel siis ikka mõtlen tema peale.
Dorothea kes?
Dorothea von Beckendorff sai hariduse Smolnõi instituudis ja pandi a.1800 14-aastaselt tsaaririigi 26-aastasele sõjaministrile krahv Lievenile mehele [1]. Ta on ise ölenud, et kõige rohkem meeldis talle pulmade juures pulmakleit ja see, et teda esitleti tsaarile. Abielu kui sellise peale ta ei mõelnudki, aga pulmad olid nii lahedad, et ta kasvõi abielluks iga päev.
Õnneks oli see naiivsus vaid hetkeline. Dorothea oli tegelikult väga intelligentne ja kohanes kiiresti.
Poliitiline taust kui spordikommentaar
( et te ei arvaks nagu oleks Euroopas olnud ainult kohvi joovad Tanted ja biedermeierlik idüll kreemikookidega)
Kui varemalt on Venemaale muret tekitanud Prantsusmaal toimunud revolutsioon, siis nüüdseks saab see olema Napoleoni kroonimine ja Prantsusmaa imperaatori iha Itaalia, Poola ja Inglismaa alade järgi.
1802 sõlmivad Inglismaa ja Prantsusmaa vaherahu. 10 a. kestnud sõda on tugevalt väsitanud mõlema riigi majandust ja Napoleon keskendub Egiptuse vallutusretkele ning taastab orjakaubanduse. Pärisorjadest kubisevale Vene tsaaririigile selline asi juba täitsa meeldib. Vaherahu saab olema üürike, sest juba 1803 lahvatavad uued konfliktid. 1804 sõlmivad Inglismaa, Austria ja Rootsi koalitsiooni Prantsusmaa vastu. 1805 saab Austria ja Venemaa ühendatud sõjavägi Austrelitzi lahingus Napoleonilt lüüa. Lahingus osaleb ka Dorothea von Lieveni abikaasa. Samuti osaleb ta 1807 rahulepingu sõlmimisel Venemaa ja Prantsusmaa vahel. 1812 tungivad Prantsusmaa väed Venemaale .
/image%2F6456076%2F20210407%2Fob_b3584e_dorothea.jpg)
Koduperenaisest diplomaadiks
Sellise keerulise poliitilise tausta saatel kolisid von Lievenid 1810 lähetusse Berliini, kuid juba 1812 sai Dorthea abikaasa suursaadikuks Londonis (1817 saab Saksamaal tsaaririigi konsuliks August von Kotzebue August von Kotzebue mõrvalugu , I osa - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)) . Londonisse jäid Lievenid päris pikaks ajaks ja tulid sealt tagasi Peterburgi alles a.1834.
Saadikuna olla krahv Lieven olnud üsna ebahuvitav kuju ning suuremalt jaolt pidas diplomaadi ametit hoopis tema naine. Ta tegi seda suure õhinaga ja pühendumisega ning pidas Londonis poliitilise suunitlusega huvisalongi silmapaistvatele intellektuaalidele ja poliitikutele, mis toimusid kord nädalas.
Tsaar on öelnud : « Kahju, et ta seelikut kannab. » Sel ajal ei olnud naistel tõepoolest kohe kuidagi võimalik ametlikult diplomaadiks saada.
Eestis pole ma Dorotheast kunagi kuulnud.
Elu24 on kirjutanud Lievenitest tänapäeva Postimehe stiilile igati truuks jääva artikli Kas briti tuntud ajaloolane on liivlaste vanema Kaupo kauge järeltulija? - Kirev elu - Elu24 - Eesti kõige menukam veebitabloid
Suurt kasu ei ole ka 1938 Päewalehes ilmunud artiklist , mis ütleb Dorothe kohta:
« Ta oli kolme inglise ministripresidendi ja kahe inglise välisministri sõbranna, kuulsa austria kantsleri vürst Metternichi armuke ja hiljem prantsuse riigimehe ja ajalookirjutaja Guizot ‘ sõbranna. » Aga tegelikult soovitan ma Digar’ ist vürstinna Lieveni kohta lugeda. Selles artiklis on lahedat põhikooli kirjandi stiili! Ja samas varjutab seda kirjutist juba pisike doos tõusiklikkust ja baltisaksa-nostalgiat, mis uues Eesti Vabariigis a. 2021 kipub vahel juba üle pea kasvama. Samas on tekstis ka puhast tõde- Dorothea von Lievenil olid tõepoolest väga head sidemed paljude Euroopa õukondadega :
www.dea.digar.ee/article/paevalehtew/1938/12/14/25
Kui Sittow’it nimetatakse Eestis nüüd eesti kunstnikuks, siis võib Dorothea von Lievenit vabalt eestlasest diplomaadiks nimetada. Ta on küll Riias sündinud, aga isa töö tõttu veetis ta tõenäoliselt palju rohkem aega oma lapsepõlvest Revalis ja selle ümbruses.
Briti muuseumidest ei ole Brighton Museum ainuke, kus leidub portreid ja karikatuure Dorotheast. Toon selle lingi ära lihtsalt seetõttu, et Alexandra Loske on Brighton 'ile kirjutanud Dorothea kohta väga hea, lihtsa ja kokkuvõtva teksti, mis on ingliskeelne ja eestikeelsele lugejale lihtsamini kättesaadav:
Karikatuurid Dorothea von Leiven’ ist kinnitavad, et Dorothea poolt peetud "suareed" ja poliitilised ambitsioonid ületasid brittide juures uudiskünnise. Ja ma ei viitsi hakata siin korrutama, et Dorothead peeti Briti tulevase kroonitud pea armukeseks ja ma ei tea mida veel. Jäägu midagi ikka Elu24-le ka.
Aga jah, kurjad keeled mainisid, et nii kui vahetus valitsuskabinett, nii vahetus selle järgi ka Dorothea armuke. Kindel fakt on aga see, et Dorothea Londonis veedetud aastatel ei olnud mitte ühtegi poliitilist üritust ja ettevõtmist, millega ta ei oleks olnud seotud kas otseselt või kaudselt.
Revali tüdruku jälg maailma ajaloos
Kas Dorothea midagi ka poliitikas muutis? Jättis ta jälje maailma ajalukku või oli niisama kohvi ja koogi pakkuja, kellele meeldis võimukandjate lähedus?
Võib öelda, et muutis küll. Eriti seoses Kreeka vabadussõjaga 1821-1832 (toon all bibliograafia listis ära ühe Manchesteri ülikooli uurimistöö Kreeka vabadussõja kohta- sealt saab Dorothea ja Kreeka kohta pikemalt lugeda ja see on mugavalt inglise keeles).
Mis asjad siis olid need salongid?
19.saj. oli väga populaarne kirjandussalongide pidamine. Kõrgesti sündinud daamide puhul oli sellise salongi pidamine tollal pea ainuke viis üldse midagi teha. Eriti kui tikkimine just see kõige südamelähedasem kunst ei olnud. Mingit ametit ei tohtinud üks korralik naine ei õppida ega pidada. Muusikat võis õppida, aga ooperisse tööle minna? Ei! Kirjandusest võis lugu pidada, aga seetõttu kohe kirjanikuks hakata? Oh ei. Maalida võis. Lillepildikesi. Portreekesi. Omas kodus. Aga akte kohe kindlasti mitte! Kõik me teame, et kui anatoomiat ei õpi ja Maiu Rõõmuse tundides ei käi, siis on hiljem lihast ja luust inimest kujutada raske. Nii et ei saanud naised 19.saj. alguses ka väljanäitusele. Õnneks tohtis kombekas seltskonnadaam kirjutada luuletusi ja kutsuda enda paleesse teatud kindlal nädalapäeval teisigi luuletajaid, et seltsis segasem oleks. Kirjandussalongid toetasid tihti noori moes olevaid luuletajaid ja olid uhked selle üle, kui mõni luulepeerust kirjanduskriitik just nende juures mõne noore ja tõusva kirjandustähega kokku sai. Kirjandussalongis loeti ette luuletusi ja ilukirjandust, joodi teed ja räägiti viisakalt kirjandusest.
Sama oli muusikasalongide idee. Kas muusikud ja lauljad käisid nendes salongides mängimas ainult tee ja koogi pärast? Ei. Enamus salongipidajaid leidis oma patroneeritud muusikutele sellise salongi ajal ka rikkaid ja heldeid toetajaid, olulisi kontakte, uusi kliente...
Loomulikult ei olnud need salongi publikule avatud . Kutsutute nimekiri oli kiivalt valitud ja kinnine nagu Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtt 24.veebruaril.
Dorothea vastuvõtud olid võrreldes kirjandus- ja muusikasalongidega ainult poliitikakesksed. Lugeda Dorotheale ei üldse meeldinud, aga ta tegi seda silmaringi hoidmiseks ja n.ö. igaks juhuks ikka. Kunstidest oli talle kõige talutavam muusika, kuid parema meelega oleks ta selletagi läbi ajanud. Samas olla ta olnud ülimalt teravmeelne ja väga kiire taibuga. Dorothea kirjutas kirju. Kirjutas meeletult ja sellest kirjavahetusest erinevate poliitikutega, kes tollal endale Euroopast erinevaid tükikesi kavatsesid lõigata, põimuvad nii kuulujutud kui poliitika, nii eraelu kui diplomaatia. Dorothea kirjavahetusest on säilinud erinevates arhiivides märkimisväärne hulk dokumente. (All toon ära ka Ühendkuningriikides asuvad arhiivid - saate ise lugeda).
Dorothea Londonis peetud poliitilise suunitlusega salongis said niisiis kokku ministrid, saadikud ja isegi tulevased riigipead ning ajaloolaste arvates võisid paljud olulised läbirääkimised Kreeka vabadussõja ja teiste Euroopas möllanud konfliktide kohta aset leida just Dorothea salongis.
Ka olevat Dorotheal olnud oluline osa tänapäevase Belgia loomisel.
Belgia ja Dorothea kohta tean ma veel seda, et Brüsselis talle muide üldse ei meeldinud...
Paris is always a good idea
1834 kutsub tsaar Nikolai I perekond Lievenid Peterburgi tagasi, aga proua Lievenile ei sobi enam elu Peterburis ja selle aja kohta teeb ta ühe naise jaoks shokeeriva otsuse ning kolib üksinda Pariisi, et pidada seal edasi poliitikasalongi. Kindlasti on Peterburist lahkumise põhjuseks ka Dorothea kahe poja surm, millest ta enam üle ei saagi.
« Te ei ole enam üksi, » kirjutab Dortheale a. 1837 Prantsusmaa välisminister François Guizot . Guizot’ on lesk, Dorothea leinab oma lapsi ja võib-olla selle ühise kurvastamise ajel algabki nende vahel 20 a. kestnud partnerlussuhe. Dorothea on siis 52 ja Guizot’ temast aasta noorem.
Dorothea on ediselt abielus. Lahutamine polegi tsaaririigis mõeldav. See ei olnud mõeldav ka mujal. Samal ajal katsub Prantsusmaal endale vabaduse ja iseseisvuse saavutada ka George Sand, kes on abiellu kaasa toonud pool miljonit franki ja lossi. Seaduse järgi käsutab Sand'i varasid aga tema vägivaldne mees ning kui Sand mehest lahku kolib, siis ei moodusta Sandi sissetulek tema oma varadest isegi mitte ühte protsenti aastas. Naised on Prantsusmaal ühel pulgal alaealistega.
Millest aga elas Dorothea? No tsaar maksis tema elamise Pariisis kinni. Niisiis olid tema elamiskulud riiklikult kaetud, kuigi tal ametlikult diplomaadi ametinimetust ei olnud.
Dorothea mees on tsaari teenistuses Peterburis ja Dorothea ajab Pariisis üksinda oma dipolmaatia- ja kultuurisalongi. Selle aja kohta on ka see täiesti mõeldamatu. Abielus naine, kes elab üksinda ja ajab mingeid asju, mis ei olegi bordelli pidamine ? Kahtlane ! Dorothea vend on Venemaa politseiülem ja Guizot’ Prantsusmaa välisminister, Prantsusmaa saadik Londonis ning lõpuks ka peaminister. Loomulikult käivad seetõttu jutud spionaazhist.
Lieveni vürstinna salongi tõmbenumbriks ongi François Guizot’ ise. Võib-olla õnnestub Guizot' l Prantsusmaa välisministrina kohtuda lihtsamini oluliste inimestega Lieveni vürstinna juures kui ametlikel kohtumistel... Samas on selline korraldus paljude diplomaatide ja poliitikute jaoks shokeeriv. Ok, Londonis korraldas Lieveni vürstinna samalaadset salongi, aga ikkagi olles koos oma abikaasaga, kes oli ametlikult Venemaa saadik. Nüüd, Pariisis, korraldab see uus mitteametlik paar poliitikasalongi, aga kelle juurde siis tullakse? Venemaa või Prantsusmaa?
1839 sureb härra Lieven ootamatult Roomas ühe ametliku riigivisiidi tõttu ettevõetud reisil. Nüüd on ka Dorothea « vaba ».
Guizot’ ja Dorothea ei ela mitte iialgi koos, aga nad näevad üksteist iga päev. Guizot’ ema on väga armukade ja et taha Lieveni vürstinnast midagi kuulda. Võimalik , et ka Dortheale ei sobi perspektiiv Guizot’ nime kanda.
« Ei mingeid tühiseid kujusid siin ! » Nii ütleb Dorothea oma Pariisi salongi kohta. Kirjandus ei huvita teda ediselt. Märgata on, et oma juhitud salongis pöörab ta suurt tähelepanu vaid poliitikutele. Enamasti ikka ministritele või ministrikandidaatidele.
Ei maksa nüüd ka hakata õhku ahmima ja õnnest kilkama à la :" Eesti naisspioon muutis maailma" , "Eesti naisdiplomaadi glamuurne elu Pariisis ja Londonis" ja mis iganes need artiklite pealkirjad tavaliselt Eestis on. Võiks jääda ikka kaineks ja säilitada mingigi kriitikameele. Aga loomulikult on Dorothea huvitav inimene, huvitav fenomen üldse ja tagatipuks veel ka naine 19.saj. alguses, mis oli kindlasti eriti lootusetu stardipositsioon.
Ja palun ärme hakka endale midagi siin välja mõtlema nagu oleks Dorothea olnud estofiil. Ei olnud. Vaeseid ei olnud tema jaoks lihtsalt olemas ja selle üle kurdab veidike ka humanistist Guizot' ise. Samas vabandab Guizot' ka kohe Dorothea välja ja ütleb, et tema arusaamatu põlglikkus vaeste elukorralduse suhtes ei tulene mitte tema kurjast iseloomust vaid hoopis kasvatusest. Smolnõi instituut 18.saj. lõpus selliste sotsiaalsete probleemide lahkamise ja mõistmisega kindlasti ei tegelenud. Tuletan ka meelde, et Kristjan Jaak Peterson sünnib 1801, sureb 1822. Rahvuslik ärkamine Eestis hakkab vaikselt susisema rahvusromantismi tuultes, aga Dorothea ei tea sellest ei Londonis ega Pariisis muhvigi.
Samas on väga kahju, et Eestis ei ole Dorothead uuritud. Materjali nagu oleks. Ka nende ammu igatsetud vingete ajalooliste kontaktide osas erinevate suurriikide vahel, eks? Lisaks see, et Dorothea oli iseseisev naine 19.saj. kes ei olnudki prostituut. Vaat, see on juba ime.
Kahjuks ei oska ma Janek Mäggile ega tema kirikuõpetajale öleda, kas 52-aastase Dorothea rinnad olid välja veninud või mis suuruses oli tema tagumik ( VANA KULD. Janek Mäggi: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud - Suhted & seks - sõbranna.ee (elu24.ee) ). Küll aga tean ma, et Dorothea oli oma ajastu iluideaalide kohta liiga pikk ja sale. Sümpaatia tema ja erinevate riigipeade ja diplomaatide vahel ei põhinenud aga mitte niivõrd tema kehavõludel kui hoopis Dorothea väga teraval mõistusel.
[1] Erinevate andemete järgi oli ta abielludes mitte 14 vaid 15 või 16.
Aitäh! Merci!
Claire Martin , BnF , Dagmar Kase
Tahate võõraid kirju lugeda?:
Marie Dupond, "Bienvenue sur le site Guizot-Lieven"
Site "Correspondance croisée entre François Guizot et Dorothée de Benckendorff, princesse de Lieven : 1836-1857" Guizot-Lieven (eman-archives.org)
Bibliograafia:
« Guizot et la princesse de Lieven » par Yves Florenne , Monde Diplomatique , mai 1963 , lk 14
« Lettres de François Guizot et de la princesse de Lieven, préface de Jean Schulmberger, édition annotée par Jaques Naville, t. I (1836-1839), tome II (1840) , 1963 ,par Louis Girard , Revue d’Histoire Moderne & contemporaine , 1964, lk 223-236
ALexandra Loske Dorothea von Lieven: Sharp-tongued Letter Writer and Influencer at George’s Court – Discover (brightonmuseums.org.uk)
Alexis Heracilides, Ada Dialla "Intervention of the Greek War of Independence , 1821-1832 " , Manchester University Press Intervention in the Greek War of Independence, 1821–32 in: Humanitarian intervention in the long nineteenth century (manchesteropenhive.com)
https://www.guizot.com/en/friendships/princess-lieven/
https://www.guizot.com/en/guizot-et-lesclavage/